Ruum on piiratud ressurss. Maad ei saa juurde võtta, kui sa just Hollandis ei ela, ning iga otsus, mis puudutab ehitamist, maakasutust või tee rajamist mõjutab nii loodust, majandust kui ka elukvaliteeti. Riiklikul tasandil väärtustatakse ja väärindatakse aina enam just seda ruumi, mis on juba olemas. Liigutakse tiheasustuse kompaktsema arengu suunas. Just nii käsitleb maad ja ruumi näiteks peagi avalikustatav üleriigiline planeering.

Planeerimisega püütakse luua läbimõeldud tervik, ennetada konflikte ja säästa ka maksumaksja raha. Planeerimine aitab vältida olukordi, kus hoonestus kerkib ilma toimimiseks vajaliku taristuta. Sellised on näiteks 2000. aastate alguse nn buumiaegsed põllu­arendused Tallinna lähivaldades. Vältida saab ka loodusväärtuste kahjustamist nagu metsade mõtlematu raie. Hea planeerimisega ennetatakse olukord, kus arendushuvi ja elanike huvi alati täielikult ei ühti, näiteks Kalaranna arendamine Tallinnas.

Planeerimine on väärtuste kujundamine

Vaatamata planeerimisprotsessi näivale abstraktsusele, on see üks olulisem ja vastutusrikkam kohaliku omavalitsuse ülesanne, sest planeerimine kujundab keskkonda, kus elatakse, töötatakse, aega veedetakse ja liigutakse. Planeerimisotsused ei mõjuta praegust, vaid määravad ruumi kasutuse pikas perspektiivis, sageli aastakümneteks. Pannakse paika võimalused, aga ka piirangud, tehakse plaan, sellele tugineb taktika ja sealt hakatakse reaalsusest tulevikuvisiooni poole liikuma. Täpselt sellepärast on ruumiplaneerimine avaliku võimu keskne, ent pahatihti liialt alahinnatud tööriist, mis aitab kaitsta avalikku huvi ja suunata tasakaalustatud arengut. Kuidas teha õige planeerimisotsus, mille realiseerumisest kaugemas tulevikus oleks tõesti kasu, sest inimlikult tahetakse muutust ju siin ja kohe praegu?

Eestis on ruumiplaneerimine hierarhiline ja seadusega reguleeritud. Planeerimisseadus määratleb planeeringu­liigid. Neid on neli: üleriigiline, maakonna-, üld- ja detailplaneering. Lisaks erinevad toimingud, mis sõltuvalt probleemistiku keerukusest võivad kesta mitukümmend aastat, nt Rail Baltica kavandamine. Määratud on, kes planeerib – kas omavalituses on planeerimis­spetsialist või tellitakse see teenusena –, millised uuringud ja andmed võetakse lähteülesande aluseks, milliseid täiendavaid uuringuid ja hinnanguid on vaja veel läbi viia, ja põhimõtted, mis sageli peegeldavad ühiskonnas esil olevaid hoiakuid või eesmärke, näiteks asulate kompaktsus vs. valglinnastumine.

Kohaliku tasandi ruumilise arengu eest vastutab eeskätt kohalik omavalitsus, kus otsustav sõna on volikogul. Volikogu algatab ja kehtestab planeeringud ning võtab parima huvi ja teadmise juures vastu otsused, millega antakse omavalitsuse arengule konkreetne ja selge ruumiline suund. Volikogu liige ei ole planeerija. Ta ei tõmba paberile või arvutiekraanile jooni, ei projekteeri hooneid ega lahenda insenertehnilisi küsimusi. Küll aga teeb volikogu liige lähtuvalt avalikust huvist kaalutlusotsuseid ning sellel on õiguslik, ruumiline ja poliitiline tähendus. Planeerimine ei ole detailide joonistamine, vaid väärtuste kujundamine ja vastutuse võtmine ruumi tuleviku eest ning sellesse vastutusse ei tohi suhtuda kergekäeliselt.

Poliitika ja teaduspõhisus

4. veebruaril ilmus Postimehes uudis, et Tallinn loobub Liivalaia trammitee rajamisest ja lõpetab projekteerimislepingu. Uudises ja Tallinna linna veebisaidil viidatud Liivalaia tänava liiklusuuringut¹ lähemalt uurides selgub, et see ei ole liiklemisviise koondav analüüs, vaid võrdlemisi kitsas tehniline uuring, mis üldistatult vastab küsimusele, mis juhtub autoliikluse läbilaskevõimega, kui Liivalaia tänavale lisada tramm.

Sellise fookuseasetusega ei käsitleta, kui palju inimesi hakkaks trammiga sõitma ja kas autokasutus selle tõttu väheneks või suureneks, kas elukeskkonna kvaliteet tõuseb või langeb, kas kinnisvara hind tõuseb või langeb, ega ka linna pikaajalist ruumilist arengut. Uuringu tulemused keskenduvad ainult autoliiklusele ja seega järeldatakse uuringu tulemusega täpselt üht: eeldusel, et Liivalaia tänavat läbivate autode arv ei muutu ja Liivalaia tänavale rajatakse trammitee, siis autode liikuvus halveneb. Seega loodi metoodiline eeldus, millega saab põhjendada üht väärtust toetavat otsust. Kui võrrelda trammiteest loobumise otsust kaks aastat tagasi tehtud projekteerimise algatamise otsusega,² siis on näha, et toona langetati otsus kolme erineva uuringu ja analüüsi najal, millest üks oli liikluse modelleering. Lisaks toodi kaks aastat tagasi välja ka üldsõnaline kodanike kaasamiskava.

Seega näib, et hiljuti tellitud tehniline liiklusuuring vastas ühele küsimusele, aga otsus loobuda trammitee rajamisest tehti nii, nagu oleks vastatud ka paljudele teistele küsimustele. Kaalutlusotsuseid tehes võiks mõelda, kas otsus põhineb ruumilise mõju analüüsil, kas hinnati liikumismustreid, teenuste kättesaadavust, taristukulu ja nende omavahelisi seoseid.

Siit joonistub välja probleemistik, mis ei iseloomusta ainult Tallinna planeerimisotsuseid. Ühest küljest on hea, et volikogus on eri teadmiste ja huviga liikmed, see peegeldab ühiskonna kirjusust, esindab ja kaitseb võimalikult paljude huve. Läbimõeldud ruumi­otsuse langetamiseks on vaja aga võrdlemisi spetsiifilisi teadmisi, näiteks tuleb mõista sotsiaal-ruumilisi protsesse. Volikogud teevad planeerimisotsuseid ilma ruumilist planeerimist ja mõju mõistmata. Nii tekib üldisem probleem – otsused sünnivad ilma arusaamiseta, kuidas ruum mõjutab liikumist, sotsiaalseid suhteid, tervist ja keskkonda. Näiteks asustustihedus mõjutab teenuste kättesaadavust ja transpordivajadust, funktsioonide kokku toomine või eraldamine määrab igapäevased liikumiskaugused ja liikumisviisid. Kohaliku omavalitsuse ruumiotsuse tegija kipub olema justkui Hunt Kriimsilm, kes teab kõigest natuke, kuid kellel pole täielikku ja ammendavat teadmist millestki. Probleem ei seisne üksikutes halbades otsustes, vaid otsustusloogikas. Voliniku pädevus sõltub sellest, millisele infole ta parasjagu tugineb.

Ruumi tuleviku üle otsustajatel on kohustus hinnata, kas planeeringulahendus teenib avalikku huvi. Tehakse ju megainvesteeringuid, millel on aasta­kümnete pikkused tagajärjed. Sellest tulenevalt peaks otsustama tugevatel teaduslikel ja analüütilistel kaalutlustel, mis pigem depolitiseerivad ruumiplaneerimist. Praegu kipub olema vastupidi. Ühiskond ja poliitikud peavad jõudma arusaamisele, et planeering ei ole lihtsalt kaart või joonis, vaid õiguslikult siduv ruumikultuuri suunav otsus. Ruumikultuur ei tähenda ainult linnaruumi esteetikat või ilu, vaid suunab ja kujundab elanike elustiili.

Johanna Holvandus-Tarvas on riigi­arhitekti büroo kaasamise- ja koosloome­nõunik.