Meid seob armastus ruumi vastu. Räägime reaalsustajust ja kujutlustest, loovusest ja uurimistööst. Siinne vestlus on üdini loov: oleme vabastanud end ruumi­lahenduste pragmaatilisest poolest, et ruumi märgata ja sellega suhestuda nii visuaalselt kui ka seda sõnastades. Kuidas siis peegelduvad Jan Kausi ja Sirja-Liisa Eelma otsingud ja püüdlused pealispinnal ja sügavustes? Arutelu ruumikogemuste, -tähenduste ja -tõlgenduste teemal leidis aset kunstnike liidu kohvihommikul jaanuari lõpus.

Miks peab ruumist rääkima? Miks on ruum oluline?

Sirja-Liisa Eelma: Kui vaatan oma loomingule tagasi, siis üsna pikka aega on minu tegevuses ruum olnud väga oluline piiritleja või tähistaja maaliteosele, mis sinna ruumi asetub või mis seal ruumis sünnib. Minule on arhitektuuriline ruum väike ilmaruumi mudel, mis laseb mul maaliteost endaga suhtes näha või tajuda. See pingeväli teose ja ruumi vahel on mind pikalt võlunud, see suhe on dialoog, mitte minu soolo, vaid olukord, kus minu teos taandub ruumi ees või siis toob välja mõne detaili selles ruumis, kus ta parasjagu eksponeeritud on. Ta asub ruumiga dialoogi, mitte ei domineeri ega muuda, värvi ega kujunda seda ümber. Vastupidi, suhtlus peab olema orgaaniline, aga hästi täpne. Selle taga võib olla igatsus tühjade, vaiksete ruumide järele.

Inimene on ruumiline olend. Mida selle all täpsemalt mõista?

Jan Kaus: Minu mõtlemine on väga suuresti ruumiline. Tähendab, ruum aitab mul mäletada, ruum aitab mul oma elu tähenduslikkust võimendada. Mina, iga inimene, on ruum ruumis. Ma ei kujutagi ette, kuidas oleks olla väljaspool ruumi, sest me elame aegruumis, neljadimensioonilises maailmas, millest kolm dimensiooni on ruumilised. Aja dimensioon tuleneb ruumist ehk see, kuidas me tajume aega, sõltub, kuidas me ruumis ise oleme ja milline on ruum ise. Aeg ju sõltub ühelt poolt ruumi kõverustest, kõige lihtsam näide kosmoloogiast on musta augu sündmuste horisondi pind, mille ruumikõverus on nii suur, et aeg lihtsalt peatub seal. Ja teiseks sõltub aeg sellest, kui kiiresti kehad ruumis liiguvad, ühesõnaga: aeg tuleneb ruumist. On igati loogiline rajada oma metafüüsiline ja ontoloogiline mõtlemine ruumisuhtele, suhtele ümbritseva ruumiga.

Ruum mõistena on väga mitmekihiline ja mitmes mõõtkavas. Tegu võib olla ilmaruumiga või linnaruumiga või atmosfääriga mõnes interjööris. Ruum on ju ikkagi muutumises. Kas olete sellega nõus?

Eelma: Ruum muutub ajas. Ometi on olemas aegadeülene seos nende muutumiste vahel. Ruumis toimunu talletub sinna ja avaldub aja kulgedes eri moel. Et konkreetsemaks minna, räägin näitusest „Igatsus kaotatud ruumi järele“, mis oli mul hiljuti Kumus. Mind inspireeris muu hulgas baltisaksa kunstniku Carl Sigismund Waltheri teos „Bluhmi maja interjöör Tallinnas“. Sellel kujutatud stseen taandus minu silmis ja mu tähelepanu köitis hoopis, kuidas kunstnik on kujutanud interjööri. Tegelikult on sel pildil interjööri osa väga suur, stseen aga suhteliselt väikselt maalitud. Stseeni – surev ema, keda surivoodil ümbritsevad tütred – interjöör nagu toetas. Kui mul õnnestus nüüd, paarsada aastat hiljem, käia selles ruumis Pikal tänaval, siis samale kohale, kus oli surivoodil Sofia von Bluhm, on korteri praegune omanik asetanud ikooni Maarja kroonimisega: taevasse võetud Jumalaema kroonitakse kuningannaks. Näen nende kahe sündmuse vahel tihedat ja tähenduslikku sidet. See on üks näide, kuidas ruum on salvestanud seal aset leidnud sündmuse.

Seega tungisid sa ajaloolise maali kaudu tänapäeva füüsilisse ruumi. Kas oma lapsepõlveruumi saab tagasi minna? Kellega seal võib tegelikult kohtuda? Mida see ruum inimesega teeb?

Kaus: Nii seda kui ka teist: ma kohtun ja ei kohtu. See ongi üks kõige kütkestavamaid elamise viise ja seda paradoksi ongi väga raske sõnastada, sest kui rääkida ruumist, siis ruum tõesti muutub, muutub pidevalt, aga püsib ühtaegu selles muutumises: ta on selles muutuvuses püsiv, muutuvus ise on midagi püsivat, millele saab kummalisel moel toetuda. Seda, mida Sirja-Liisa kirjeldas, ei oleks võimalik kirjeldada, kui meie kesk­närvisüsteemil ei oleks võimet mäletada, kui meil poleks võimet juhtunut meeles pidada, enda sees tallel hoida. Mulle ei ütle sõnad „olevik“, „minevik“ ja „tulevik“ suurt midagi, need ütlevad midagi selle ajataju kohta, mis meil on, aga ei ütle väga palju ruumikogemise kohta.

Selle asemel olen hakanud kasutama mõisteid nagu „püsiv mööduvus“ ja „möödunu püsivus“. Püsiv mööduvus iseloomustab seda ruumi, mis on minu ümber: see püsib mööduvuses ja on täiesti ebausaldusväärne. See muundub pidevalt, mul ei ole mingisugust kontrolli selle üle.

Paar aastat tagasi oli mul pöörane elamus, kui kõndisin mööda Tatari tänavat. Olen kirglik flanöör ja sellest ka „Tallinna kaardi“ idee, nii et mulle meeldib Tallinnas lihtsalt ringi hulkuda, sihitult. Seega, kõndisin mööda Tatari tänavat ja seal oli hästi ilus roosat värvi puitmaja. Kaks nädalat hiljem kõndisin samast kohast mööda ja maja oli kadunud, selle asemel oli tühik ja nüüd on sinna ehitatud uhke nn pilvelõhkuja. Nagu oleks keegi selle maja sealt lihtsalt ära tõstnud. Siis jõudiski see püsiva mööduvuse ebausaldusväärsus mulle teravalt kohale. Aga mulle kui mäletavale inimesele on oluline möödunu püsivus, et näiteks hoone kaob, aga minu mälestused seal hoones viibimisest või millestki, mis seal hoones juhtus, jäävad alles, ning need on kuidagi väga teravad ja tõelised. See on oluline paradoks, ma ei ole ju esimene kirjanik, kes selle küsimusega meeleheitlikult rinda pistab. Marcel Proust kirjutas sellest terve romaanisarja „Kadunud aega otsimas“, suur osa Madis Kõivu loomingust põhineb sellel paradoksil. Ehk siis see, kuidas püsiv mööduvus ja möödunu püsivus omavahel suhteid loovad ja need suhted luuakse ruumis ja need suhted loovad ruumi.

Kord küsisin Jüri Kuuskemaa käest, kui palju on tema arvates alates 1219. aastast Tallinnas inimesi elanud. Kui selle välja mõtleksime, saaksime tegelikult kätte selle, kui palju on olnud Tallinnas omalinnasid, mitu Tallinna tegelikult olemas on. Iga inimese meeles on nähtamatu linn, mille on loonud kogemused, mälestused, see, mida ta on linna­ruumis liikudes kogenud. Ta satub tänavanurgale, kus tal on olnud tähenduslik vestlus – ja ta on seal vestluses korraga kohal, kuigi ei saa sinna vestlusse enam kuidagi tagasi. Termodünaamika teine seadus ütleb, et ajanool on ühesuunaline: sa ei saa sinna vestlusse mitte mingil moel tagasi, eks, aga ometi see vestlus elab su sees, sa peaaegu et kuuled teise inimese häält. See on võrratu paradoks, mis ajab mu ühtaegu meeleheitele ja viib vaimustusse. Ma arvan, see ei lakka mind kunagi inspireerimast.

Nii saabki füüsilisest ruumist mentaalne ruum, mida tegelikult ei näe. Moodustuvad ruumi kihistused, sealhulgas sotsiaalne.

Eelma: Ma olen mõelnud maalist, mis võiks olla peegel, vaikuse peegel. Luua selline olukord, kus vaatajal on võimalus korraks ümbritsevast intensiivsusest ja küllusest teha paus ja viibida pingestatud pinna ees justkui vaikuses. Minu looming ei ole programmiline, mina ei ole sõnaline inimene – proovin sõnastada sõnastamatut. Sõna tuleb pärast pilti, selgitused järgnevad praktikale. Tegelen vaikuste esilekutsumisega ümbritsevas intensiivsuses, mis lähtub praegusest. Mul on raske tulla toime müraga, nii visuaalse kui ka helilise paljususega. Tundub mõttekas luua maale, mis loovad pausi, mitte ei räägi uut vaimukat lugu, ei esita mingit efektset stseeni, vaid lubavad vaatajal vaadata korraks justkui tühja peeglisse, vaadata lihtsalt pildi pinda või korraks korduvust ja mööduvust ning seeläbi ka tunnetada kõiki neid korduvusi, millest iga inimene koosneb. Korduvus on iga olendi pärisosa nii nagu ka sümmeetria, mis on mõlemad minu maalide omadused. Me kõik oleme enam-vähem sümmeetrilised ja koosneme kordustest: hommikul ärkame, õhtuks väsime ära, esimene hingetõmme oli sisse, viimane on alati välja. Kõik kehalised kordused ongi need, mis meid loovad. Oleme vaimsed ja hingelised olendid, aga ei saa üle, et selles maailmas oleme ka kehalised, väga ruumilised. Meie kehalisus peegeldub kordustel põhinevates maalides.

Te mõlemad räägite unistusest ja ilmselt ka realiseerunud unistusest kohtuda ruumis iseendaga. Arhitektuuril on omadus eristuda ümbruskonna maastikust või linnaruumist: helid ja lõhnad ja hääled, kliima väljas erineb väga palju sellest, mis valitseb ruumis sees. Missugune ruum teid kõnetab? Jaapanlased on palju rääkinud-kirjutanud sellest, kuidas enda ümber kõik ära kaotada, jääda ruumiga justkui kahekesi. Mis ruumis olemise sõnastab või tähenduslikuks muudab?

Kaus: Mulle meeldivad igasugused ruumid või maastikud. Elan Muugal, mis ei ole ei linn ega ka maa, ei liha ega kala, hästi kummaline vahevorm, mida ümbritsevad ka muud kummalised vahevormid. Eile hommikul, kui väravast välja tulin, seisis mu tänava otsas metskits. Seal on ka mingid tööstuslikud tühermaad ja mulle meeldib tühermaadel ringi koperdada, seal on mingi hästi kummaline pinge. Kogu loodus on seal ära risustatud, mingisugune tööstuslik tehnoloogia tungib peale, aga sealsamas laguneb ka tehnoloogia ise. Loodus võtab ka tehnoloogialt maad tagasi. Ääretult inspireeriv pinge. Olen seal ringi käinud oma noorema pojaga, kes on seal üles kasvanud, nii et talle on see lapsepõlvemaastik. Ta on pannud mõnele augule või künkale lausa nime. Aga mulle meeldib käia ringi ka vanalinnas ja mõelda vanadele majadele, sellele, kuidas on neisse talletunud ajalugu. Et kes sealt kõik läbi on käinud, mis seal kõik aset on leidnud. Ajaline sügavus annab võimaluse fantaseerida. Indrek Hargla on selle väga hästi ära kasutanud: võtnud vanalinna maja ja asetanud sinna mõne oma teose sõlmpunkti, sest ruum võimaldab seda, võimaldab esitada väljamõeldist justkui tõe pähe. Mind inspireerivad ruumid, mida Marc Augè nimetab mittekohtadeks, ma armastan mittekohti. Üks mu eredamaid elamusi Londonist on seesugune. Pidin millalgi Heathrow’ lennujaamast edasi sõitma ja seal viis tundi ootama. Hakkasin seal siis ringi hulkuma, kõndisin kilomeetrite kaupa nurgatagustes, kus polnud mitte kedagi, eskalaatorid ei viinud mitte kedagi mitte kuhugi. Täielik läbitavus, täielik tühjus. Olen intuitiivne inimene, ma ei oska tegelikult kirjeldada, mis minuga seal õieti juhtus. See oli paradoksaalne: tundsin end ühtaegu hästi kurvalt, üksikult, kõrvale heidetult, aga ka ääretult inspireeritult, põnevil, mingi uue lubaduse lävel.

Eelma: Mulle on lähedased tühjus, nukrus ja igatsus – kõik need lehvivad kogu aeg mu ümber. Ma mõtlen Väikese Illimari loole: lamad hommikul voodis ja vaatad päikeselaiku tapeedil. See aeg on ka lapsepõlvest tuttav, kui pühapäeva­hommikul või laupäevahommikul on vaikus, ainult päike paistab tuppa ja sa näed, kuidas tolmukübemed lendlevad päikesevihus. Mingid sellised momendid on need kõige esimesed ruumi- ja tajukogemused, mis on minuga kaasa tulnud Mustamäe lapsepõlvekodust.

Kaus: Mul on meeles üks kogemus, mis võib-olla kallutas mu südame kirjanduse poole. Kõndisin emaga Mustamäel, tulime tema sõbranna juurest, ma arvan, et see oli Mustamäe teel, ja ema ütles, et näe, kui tore on kõndida pimedal ajal, saab inimeste akendest sisse vaadata. Ma mõtlesin, et misasja. Ta ütles, et talle meeldib eriti vaadata kõrgemate korruste aknaid, kust on näha ainult laelampi või kapinurka, ning hakata fantaseerima, millise inimesega on seal korteris tegu. Et kui tal on teatud stiilis või disainiga lamp, siis milline võiks see lambi omanik ise olla. Ta lihtsalt ütles seda kuidagi möödaminnes ja mina võisin olla seitsme-kaheksa-aastane. Ma ei öelnud selle peale mitte midagi, aga vaat kui kummaline, kuidas see hakkas minus hästi tasakesi, hästi aeglaselt resoneerima. Nii soov vaadata akendest sisse kui ka see, kuidas sina Mustamäed kirjeldasid, on mõlemad olemas Mati Undi „Sügisballis“: arhitekt Maurer vist vaatab, kuidas loojuv päike maalib majade otsaseinu soojaks.

Tahaksin meie vestlusse tuua veel ühe teema. Olete mõlemad ruumiuurijad ja loovuurijad. Mis on ruumiuuringud ja kuidas selleni jõuda? Teatavasti on moodsad filosoofid välja kasvanud Prantsuse kultuuriruumist ja keeleruumist: Merleau-Ponty „Taju fenomenoloogia“ (1945), Bachelardi „Ruumipoeetika“ (1958), Lefebvre’i „Ruumitootmine“ (1978) jt. Siis hakati tõlkima prantsuskeelset ruumifilosoofiat inglise keelde ning seejärel on see inspireerinud paljusid kaasaegseid. Kõik võivad tänapäeval lugeda arhitektide Juhani Pallasmaa või Peter Zumthori tekste. Nad räägivad ruumi tajumisest ja olemusest, on esile toonud mitmekihilisi vaatenurki. Aga loovuurimus ja ruumiuurimus – mis need on?

Kaus: Ma mõtestan ruumi pigem intuitiivselt, sageli lausa afektiivselt. Õieti polegi tegu mitte niivõrd mõtestamise, kuivõrd mõjuga: ma lasen ruumil endale mõju avaldada ning see, kuidas ruum minusse mõjub, kiirgab ruumi tagasi ning võimendab edasist mõju. See on mingi teadvuse ja keskkonna vaheline ringlus, mida ma osaliselt nagu ei tahakski n-ö mõtestada. See on ühtaegu pidev ja diskreetne jätkuvus, katkestuste ahel. Selles on midagi saladuslikku, sellist ringlust võib pidada kõige kergemini kättesaadavaks imeks, müstika kõige igapäevasemaks väljenduseks.

Eelma: Uurimus on kogemuse sõnastamine ja konteksti asetamine. Ruumi­uurimus on kogu keha haarava, sh tajukogemuse teadvustamine ja seejärel kajastamine.

Kuidas see kogemus saada? Millised on meetodid? Tean, et sul on päevikud. Kuidas sa kogemust peegeldad?

Eelma: Mul on maalipäevikud, ütleme tööpäevikud, kuhu ma panen kirja töötunnid kuupäevaliselt ja kellaajaliselt. Teen seda vahelduva eduga, aga pean tõepoolest justkui logiraamatut, kui töötan ruumis – see on 31ruutmeetrine ala Tallinna kesklinnas –, kus sünnivad mu maalid. Kirjutan üles, kui pikalt ühe või teise maali kallal töötan, milliseid värve kasutan ja millistes vahekordades need omavahel kokku segan. Kui avatud päeviku paremal leheküljel on praktiline informatsioon, siis vasakule panen kirja mõtted ja ideed, mis tulevad maalimise käigus.

Selliseid päevikuid on mul ajaga kogunenud päris palju. Seal sisalduvate tähelepanekute pinnalt sai tõuke ka loov­uurimuslik doktoritöö „Maalikunsti Indra võrk: kordused, erinevused ja peegeldused“. Tundsin, et minu kogemust annab peegeldada üldisemal pinnal ja kontekstis. Mõtlen loomingust kolmes aspektis: korduva tegevusena, maalist kui pinnast ja seda ümbritsevast ruumist. Ruum on nii arhitektuuri kolmemõõtmeline ilming kui ka kunstniku peas moodustuv mõtteruum.

Kui sa ei oleks päevikut täitnud, siis sa ilmselt ei mäletaks seda kõike. Kui tihti oma päevikuid lehitsed?

Eelma: Ei mäletaks kindlasti. Ma ei lehitse neid, ma pigem täidan neid. Mul ei ole kunagi aega neid refereerida. Ma lehitsen pigem seda praktilist poolt, et kuidas ma mingi värvitooni kokku segasin või kui pikalt ühe või teise tööjärgu juures püsisin. Tõepoolest, nüüd selle uurimuse kokkukirjutamisel olin sunnitud refereerima just seda mõtete ja tähelepanekute poolt. Näen, et seal oleks veel materjali edaspidisekski. Aga mõte siiski kordub. Nii nagu on öeldud, et kunstnik maalib kogu elu ühte pilti – mingi põhiidee, püüdlus, on jäänud samaks. Muutub sõnastus, kord poeetilisem, kord asjalikum, kohmakam ja viimistletum, erinevad mõisted, sõnad – aga taju nende sõnade taga on sama, muutumatu.

Üleskirjutamine on oluline. Mõeldud mõte läheb lendu, aga eriti käsitsi, pliiatsiga kirjutamine seob ajus asju hoopis teistmoodi. Sellest on ju palju räägitud, kuidas lastegi puhul käsitsi kirjutamine mõjutab aju arengut, inimeseks kujunemist. Tunnen isegi, et pliiatsiga paberile üles kirjutatu talletub teisiti, eelis on ka see, et on võimalik selle mõtte juurde tagasi minna: neid üleskirjutatud sõnu lehitseda, isegi krabistada, tunda paberi lõhna jt meelelisi momente.

Kaus: Kirjutan väga palju hariliku pliiatsiga raamatutesse, see raamatutesse kirjutamine aitab mul mäletada. Ma olen lugenud elu jooksul nõnda palju, et mul on tekkinud pähe seoste võrgustik, need märkmed aitavad võrgustikku tallel hoida. Mul on tekkinud mingisugune süsteem, mis on juba mulle endalegi huvitav labürint. Tahaksin tegelikult mõelda ruumist nii, nagu mõned need moodsad prantsuse filosoofid mõtlevad keelest, et tähtis ei ole mitte ennekõike koht või mina seal sees, vaid tähtis on see, mis meie vahel on tekkinud või toimunud. Kirjanik Mihhail Siškin on kirjutanud raamatu „Kiri sinule“ (2010), kus on üks ääretult lahe, pisut krüptiline n-ö ruumiline metafoor, mis kõlab umbes nii, et tähtis pole mitte kohtumine mälestusmärgi juures, vaid mälestusmärk kohtumise juures. Just nii, et mäletad seda kohtumist ja muudad tähendusliku seose enda jaoks mingisuguseks mälestusmärgiks, seetõttu haakub see vajadusega hakata üha rohkem seosekeskselt mõtlema. Olen saanud Jacques Derridalt palju informatsiooni, kui noorest peast teda lugesin. Suurt midagi aru ei saanud, aga sain mingisuguse seosekesksuse, mis on ka tänapäeva teoreetilises füüsikas ääretult oluline, et interaktsioonid määratlevad pigem objektid, mitte vastupidi. Elame väga selgelt objektidega eristatud maailmas, oleme harjunud mõtlema liiga objektikeskselt. Aga olulised on ka seosed, mis on sageli nähtamatud, neid ei saa objektistada ega panna kuhugi paigale, seosed virdavad ja võnklevad ja voogavad, käituvad mingis mõttes ennustamatult või ootamatult ja arusaamatult. Aga suhted määratlevad mind palju rohkem kui see, mida ma pean iseendaks. Kui võtta kõik tähenduslikud suhted mult ära, siis ma ei tea, mis õieti järele jääb, üsna vähe jääb vist järele. Ma loon ennast ju suhetest, suhete kaudu, ma teostun suhetes ja seetõttu on suhted ääretult olulised. Nad on olulisemad kui suhte otspunktid, sest nad määratlevad need otspunktid või sõlmpunktid ehk siis objektid. Objekt on vaid vorm, suhted aga tema kuju.

Eelma: See viib mu mõtted kujunditevahelisele ruumile, alale, mis defineerib või määratleb vorme. Vaheala, mis jääb nt kahe kujundi vahele, määratleb, millisena kujundeid tajutakse. Mitte kujund või objekt ise, vaid teda ümbritsev defineerib selle. Oma töös mõtlen pidevalt sellele, aktiveerin vorme/kujundeid neid ümbritseva kaudu. Kui tahan maalida kätt, siis ma ei vaata mitte kätt, vaid vaatan seda õhku, mis teda ümbritseb, mis ümbritseb viite sõrme. Mõelgem kas või sellele, mis kujuga on õhk, mis meie kõigi vahel siingi ruumis on.

Kaus: See, mis on vahel, on tegelikult keskel.

Sirja-Liisa, sa oled rääkinud ka valgusest, kõikidest värvide ja valguse koos- ja vastastikmõjudest.

Eelma: Ei ole eraldiseisvat valgust, ei ole eraldiseisvat värvi, kõik on omavahel suhtes. Mind huvitavad vahepealsused, sh vahetoonid. Nagu kujunditevaheline ruum, huvitab mind ka värv, mis on värvide vahel ja tekib erinevate toonide kokkusegamisel. See on värv, mis ei avaldu mitte täielikus intensiivsuses, vaid olekus, kus tal on justkui võimalus areneda ja liikuda eri suundades, olla korraga mitmed värvid. Sellisel värvitoonil on potentsiaali saada millekski, kuid ta ei ole veel n-ö kohale jõudnud. Temas on see püüdlus liikuda konkreetseks värviks saamise poole. Äärmuslikes valgustingimustes, hämaras ja päikesest pimestatud olukordades, lakkame tajumast värve konkreetsete värvidena. Mul on olnud olukordi, kus ma maalides enam ei näe, kuidas üks värv suhestub tema kõrval oleva tooniga – vahekorrad on niivõrd peened. Loogilise arvestuse alusel tean, et nende vahel peaks olema kerge kontrast, aga silm tõrgub nägemast. Ühe sellise kogemuse järel nägin tulemust alles järgmisel päeval ateljeesse tulles – kõik oli paigas, pilt oli ennast öö jooksul justkui valmis maalinud.

Kas muutus valgus või muutusid sina?

Kaus: Võib-olla mõlemad.

Eelma: Ruum muutus. Oli paus, mille jooksul aine tahenes ja aju puhkas.

Tuleme tagasi ruumi ja armastuse juurde.

Kaus: Ma lähtun mõttest, et kui iga keha on ruum ruumis, siis armastuse ja ruumi vaheline pinge tuleb kõige pinevamalt ja püsivalt esile puudutamises. Puudutamine on ülimalt oluline kommunikatsiooni vorm, mida paljud loomad ja taimed oskavad inimestest paremini. Ma pean ennast puudutamise igaveseks üliõpilaseks, sest mu meelest on puudutamine nõnda nüansitundlik ja keeruline asi, et mu meeltes liigitub see kunstiliigiks. Puudutamisele võiks kuuluda terve filosoofide koolkond. Kuidas puudutada? Millal puudutada ja millal mitte? Need küsimused lähtuvad mõttest, et lähedus ei tähenda sugugi alati füüsilist kontakti, vaid õiget kaugust: oskus hoida on ühtlasi oskus õigel hetkel hoiduda.