Tänapäeva muusikutel on lihtsam kui kunagi varem oma loomingut ise välja panna, aga ka lihtsam jääda muu kireva hulgas märkamatuks. Üks võimalus on panna end proovile noortebändide showcase-konkursil, kust saab lavakogemuse korralikus klubis, vaevata leitud uue publiku ning muidugi ka auhindu ja tunnustust.

Konkurss „LiveStage.Youth“ pakkus meeleoluka elamuse nii osalejatele kui ka publikule. Finaali pääses kümme artisti ehk viiendik kandideerinutest. Kõigil lubati esitada kolm pala, et nad annaksid oma olemust edasi nii edukalt kui võimalik. Ürituse kontseptsioon ja vorm on levinud juba aastakümneid, ka Eestis tehakse igal aastal sellesarnaseid üleskutseid nii subkultuuri niššides kui ka peavoolu muusikutele. Laiahaardelise programmi poolest tuntud Paavli kultuuri­vabriku korraldatud konkurss on aga mõeldud eelkõige oma loometee alguses olevatele muusikutele ja bändidele.

Oma praeguses vormis jagunevad konkursi bändid ja artistid küllaltki selgelt x-faktoriga ja koolibändihõngulisteks. Eriti algajatele muusikutele võib olla paras katsumus karm ajapiirang. Arvatavasti saab nii mõnigi esineja alles kolmandaks lauluks end soojaks, ent ajapiiranguga esinemine on vajalik oskus, kuna harva on alustaval bändil võimalus või põhjus esineda kauem kui pool tundi.

Veenvalt mõjuva artisti paneb veenvalt mõjuma tajutav ja unikaalne autoripositsioon, mis teisendub eksimatusse enesekindlusse, vähemalt näiliselt. Artistide vahed tulevad esile ka publiku kaasamise võimes. Mõjukamad artistid kannavad endas eneseteadlikkuse ja siiruse sünergiast sündinud aurat, mis koos laulukirjutamisoskuse, lavalise kohaloleku ja unikaalse maitsega loob tervikliku kuvandi – sellest sünnibki see niinimetatud x-faktor.

Ent ka need esinejad, kes pole veel nii kaugele jõudnud, väärivad kohta, kus end proovile panna, või tunnustust oma haavatavuse eest. Finaal pakatab potentsiaalist, kuid konkursilava vallutavate muusikute valmidus on täielik loterii – samal ajal tekitab elevust, et ka sellisest kohast võib leida endale uue lemmikartisti.

Koolibändina mõjumine on suuresti seotud muljega, et publik märkab ansambli eri osi, aga mitte tervikut. Neid ootab silmitsiseis tõsiasjaga, et arenguks peab harjutama muusikaesitust ja end ka kunstiliselt tagant tõukama, et saavutada kindlustunne mängides väljaspool seni kogetud piire. Mitmeid algajabände ühendab ka puudulik karisma ja originaalsus kombinatsioonis laulukirjutamisega, mis ei ütle veel palju. Peale selle, et neis on midagi, mis pulbitseb ja tahab välja saada.

Esimesena üles astuv seitsmeliikmeline neo soul’i punt Friction esitab väljavalitud repertuaari tundlikkuse ja võluva tagasihoidlikkusega, kõndides mööda pingul nööri, mille all terendab lavanärv. Laulja on sümpaatne ja veenev ning lavaline keemia on bändil hea, ent nad otsekui kardaksid üksteisele ette jääda. R’n’b ja souli fännidel tasub neil silm peal hoida.

Neile järgneva Üleojaga süveneb muusikatunni atmosfäär. Viielises džässikoosseisus on pigem koolilapsed kui noored artistid. Entusiastlikul esilauljal on särav hääl ja kärtsroosa puhvseelik, bänd on talle üsna stoiliseks tapeediks. Pealehakkamisest puudu ei jää, küll aga on ansambel oma saundi otsingute alguses ning ilmselgelt AI-genereeritud logo tekitab kõhklusi.

Metropolil ehk Viljandi indirokk-nelitükil on juba selgrooga originaalne looming, mis mõjub värskelt ja üllatab live-esituses jõulise toorusega. Lugude kirjutusstiilis kajastub midwest-emole omane kompleksne rifilisus ja melanhoolsus, mida on ristatud shoegaze’i heliefektidega. Bänd on omavahel vahetu: Metropolil on kõik eeldused, et areneda siinsel muusikamaastikul millegi uue teerajajaks ja jõuda palju kaugemalegi.

Lavale astub kolmeliikmeline eksperimentaal-r’n’b-popgrupp Smokeys. Esinejad paistavad välja selle poolest, et nende maitsekalt koordineeritud stilistika laieneb ka lihtsale, kuid efektsele lavakujundusele. Laivi ajal kangastub nägemus hommikupoolikust külmas rabas ühes näkineidudega, kes kutsuvad ühtaegu hukatuse poole ja tantsima. Ansambel kasutab päriselt vokaali ja mitmehäälsust kui instrumenti, muusikutel on hea lavaline kohalolu, mis laseb lugude vältel välja kooruda esituse hingestatusel. Esimese kahe loo ajal avastan end igatsemast, et Smokeys viiks end loominguliselt veelgi kaugemale, sest selle rahulikkuse all varitseb mingi abstraktne ja aukartust äratav potentsiaal, mis on valmis esile sööstma. Kolmas lugu on parim – võtab silma märjaks ja on eriti catchy ning tekitab suurt elevust, milline võiks olla veel nende täispikk laiv. Samuti saab bändi puhul kõrgelt hinnata luule ilu, mille kogemiseks ei ole tarvis pingsalt kuulata, kuna see esitleb ennast ise: pehmelt ja enese­teadlikult, imetlusväärselt graatsilise lavaliikumise saatel.

Õhtu esimene sooloesineja on Säde Semper. Kava algab oodiga Tallinnale, kust artist liigub edasi jaapanikeelse ballaadiga ja lõpetab kütkestava lamentatsiooniga. Kogu taust tuleb fonolt, ent loob koos live-vokaaliga erakordselt kihilise, atmosfäärilise, mõjusa ja žanripiiridesse mitte paigutatava ühtse maailma. Tema kõlapildist võib leida nii avangardse popi kui ka ritualistlik-psühhedeelse elektroonilise folkmuusika kajasid. Säde liigub laval nagu marionett ploomikarva luikede järvel, tõmmates publikut oma suitsusesse tüllipilve. Tegu on tõusutee eel oleva noore tähega, kes on näinud vaeva ja valmistunud, et vallandada oma sisemaailm.

N//V on samuti sooloartist, laval elektroakustilise kitarri ja sülearvutiga. Võiks oodata, et tegu on Patti Smithi tüüpi luuletaja-laulukirjutajaga, ent esitus peegeldab rohkem 2010ndate magamistoapopi mõjutusi. Etteaste jätab soovida eelkõige tehnilisest aspektist, mis on mõistetav, kuna ta proovib lavaõnne esimest korda – ja seda iseseisvalt. Tahaksin kuulda, milleks on N//V võimeline, kui tema eneseväljendust ei pärsi veel alistamata live-esituse kitsaskohad.

NO1R on räppar, omaenda produtsent, videograaf, koreograaf ja stilist ning ta on kaasa võtnud oma hype man’ide kollektiivi. Ma ei tea, kui palju neid lavalaudadel ringi hüppab, aga terve saalitäis rahvast hüppab nendega koos, nii et ka seinad vappuvad. Paistab, et poistel on plaan taaselustada eesti pilveräpi fenomen, ilma mõmisemata. Kergelt umbkeelne, aga väga veenvalt esitatud ingliskeelne tekst meenutab varajast Yung Leani, biidid varieeruvad aga Brasiilia phonk’ist UKGni. Räppari puhul on olulisim energia ja NO1R tõi oma esimesele esinemisele äikesetormi, mis võib silmad ette teha ka vanadele kaladele.

Ka järgmisena esinev surfpunk-nelitükk Feach vapustab harukordselt laetud etteastega, mis pakatab tulikuumusest nagu vihane juulikuu päike. Seejuures on laulja hääl ja ansambli mängustiil-vaib mõnusalt südamlik, aga ka aukartust äratav. Neile, kes on sellega tuttavad, kangastub tõenäoliselt bändi eeskujuna Los Angelese garaažiroki ansambel Fidlar. Publik on hingestatud esinemisest ja repertuaarist kaasa haaratud. Tagatipuks murrab laulja esihamba ja lööb selle rahvasse, nentides pärast lavataguses puhketoas: „Läksin pisut hoogu.“

Rajupesu ehk neljaliikmeline räpprokile pühendunud bänd ei kõla just eriti nagu selle žanri eelkäijad. Just räpipool võiks olla paar aastat tegutsenud ansamblil live-esituses veenvam. Neil on pisut konarlik algus – tehniliste viperustega, mis võivad nii lühikese etteaste puhul saatuslikuks saada –, kuid etteaste vältel tulevad ilmsiks bändi isikupärase laulu­kirjutusstiili võlud, kõlavad võimsad kitarririfid ja bändil on laval omamoodi huvitav sünergia. Viimase loo lõpuks on Rajupesu tõesti raju, sellest hoolimata tuleks bändile kasuks nimevahetus.

Õhtu viimane esineja Permanent Blue on viieliikmeline proge-metal-bänd, mis manab kontrastse ja kauni helipildiga kujutisi lumetormidest ja külmadest metsasaludest. Bänd on läbinisti duaalse olemusega: laulja hääl on lummav nii õrnuses kui ka jõulisuses ning instrumentaal on laetud raske­muusikaliku võimsusega, mis on ka keeruline ja peen. Meloodiad on hingepuudutavalt kurblik-kaunid ja tehniline tase muljetavaldav. Rohkem tähelepanu võiks pöörata kunstiliste ideede publikule edastamisele ja ühisele lavalisele kohalolule. Enim paistab silma soolokitarrist, kelle esitus on niivõrd kaasahaarav, et bändiliikmed selle kõrval kahvatuvad. Lauljal on musikaalselt kõik eeldused, et olla peategelane, ent kohe, kui tema osa läbi saab, astub ta rollist välja, lahkub lavalt – ja nii selle veerandtunnise etteaste jooksul mitu korda.

Kell on saanud üheksa. Žürii peab nõu, valitseb sõbralik elev meeleolu. Kimbatusse sattunud žürii kuulutab hilinemisega välja kolm superfinalisti: Feach, Metropol ja Säde Semper. Fännid on eriti valjud poolehoidu avaldama, kui superfinalistid esitavad oma viimased, varem esitamata palad. Žürii ilmub taas lavale, et kuulutada välja eriauhinnad ja esikolmik. Eriauhinnad pälvivad Smokeys, kes sõidab tuleval suvel festivalile „Võnge“, ja Feach, kes pääseb oma loominguga RockFMi eetrisse.

Kolmanda koha, 300eurose kinkekaardi Drop D Sounds kitarripoodi ja esinemiskoha Paavli sünnipäevafestivalil võidab Metropol. Säde Semper teenib välja teise koha, sellega koos esinemise Tallinn Music Week’il 9. aprillil Paavli laval ja MTÜ Push fännikauba töötoa. Esikoha võitjaks osutub seega Feach, kes saab 1000 euro suuruse rahalise preemia, oma kontserdi Paavlis, stuudioaega salvestamiseks ja esinemiskoha Vilniuses toimuvale konkursile „Novus“. Üllatus­auhinnana saadetakse „Novusele“ ka bänd Friction.

Kuigi artistide nišid ja kogemus­pagas on ülimalt erisugused, kujunes õhtu lõpuks kokkuhoidev ja toetav õhustik. Enamik esinejatest ei staaritsenud ega kükitanud lava taga, vaid käisid kaasvõistlejatele kaasa elamas, nende lavakogemusse panustamas. Pärast lõppu vahetasid artistid, fännid ja tähtsad asjapulgad muljeid ja kontakte. „LiveStage.Youth’il“ sai ilmsiks harukordne publiku, korraldajate, žürii ja võistlejate sümbioos, valitses tõeline ja ära teenitud tänulikkuse õhustik. Iga selle konkursi aspekt alates terviklikust brändingust kuni artistide toetamiseni ning värske ja sümpaatse õhustiku loomiseni osutas läbimõeldud ja südamega tehtud korraldusele. Hästi oli üles ehitatud struktuur koos õhtujuhi Sander Varuskiga, kes esinejaid intervjuudega sisse juhatas. Üritusel oli tajutav noortelt noortele suhtumine, mis võiks kontsert-konkurss-festival-showcase’idel rohkemgi hoogu koguda. Loodetavasti toimub ja areneb see konkreetne üritus veelgi – „LiveStage.Youth“ mõjub inspireerivalt nii muusikutele kui ka kultuuri­korraldajatele.