Eesti Vabariigi 108. aastapäevale pühendatud Sänni Noormetsa autoriloomingu ja Anna-Liisa Elleri improvisatsioonidega Eesti Rahvusmeeskoori kontsert lähtus rahvamuusikaseadetest. Kava kohta ei kõneldud enne peaaegu midagi, ometi tekib, kuuldes väljendeid „ennemuistne“ ja „vana muusika uues kuues“, üsnagi piiritletud kujutlus. Võtsin enesele eesmärgiks uurida, millise eelhäälestuse see loob. Häälestus pani täkkesse. Tunniajane kammerlik kontsert koosnes miniatuuridest, mis juba oma lühikese kestuse tõttu esinesid plokkide kaupa pigem popurriide kui eraldi teostena. Kavas moodustas kaaluka kesktelje Mart Saare, Cyrillus Kreegi ja Veljo Tormise looming. Nii Saar kui ka Kreek kuuluvad XX sajandi alguskümnenditel esimese rahvaviiside kogumisega kaasaläinute hulka.

Ehkki kontserdi kava oli kokku pannud Mikk Üleoja, astus 20. II Avinurmes ja 26. II Estonia kontserdisaalis koori ette selle koosseisuline laulja, laulupeodirigendina kanda kinnitav Kuldar Schüts. „Rahvusmeeskoor on väga kohanemisvõimeline, koori eest käib läbi kümneid dirigente hooaja jooksul,“ kommenteeris Schüts viimasel hetkel sülle kukkunud vastutust.¹

Miniatuursete teoste esitamine ning otsus üks lõpp teise algusega ühte sulatada tingis suurema vastutuse kogu kava kokkupanekul. Harmoonilis-emotsionaalset plaani ei tekitanud enam üksikteosed, vaid nende suhteline tervik. Selle kontserdi puhul oli mindud kindla peale ja kõik õnnestus valatult. Sinimustvalgeks värvunud saalist sai esmalt sakraalne pühakoda – kava valdava enamiku moodustas rannarootslaste lauldud vaimulik rahvamuusika Vormsist, Noarootsist, Ruhnust. Rannarootslaste muusika on teatavasti Sänni Noormetsale südamelähedane. Kui vaimulikul vokaalmuusikal ei oleks tavaks, et pealkiri ja esimesed lauluread ühtivad, poleks ma ehk osanud Pärt Uusbergi laulu „Nätse, Jeesus, mina tule“ algust eelnenud rahvalaulust eristada. Uusbergi teosest sai minu meelest alguse esituste dialoogilisus, kus instrumentaal, Uusbergi puhul viiul, kandis teksti vokaaliga võrdselt hästi välja.

Näikse, et Anna-Liisa Elleri ja Sänni Noormetsa muusikalised kõnelused resoneerisid suurepäraselt. Elleri improvisatsioonid ei olnud kindla stiili või traditsiooni kesksed ning Hiiu kandlel või viiulil improvisatsiooni peale mängitud rahvamuusikapärased melismid kinnitasid hetke mänguviisi. Kontserdi lõppedes mõtlesin: oot, kuhu need improvisatsioonid siis jäid? Pidin seda osa Elleri mängust eraldi meenutama. End improvisatsiooniks eelhäälestades loodan tavaliselt kohata midagi enneolematut, trükimuusikast või järelemängitust eristuvat, täiesti vaba lähenemist. See – improvisatsiooni kuuldavaks tegemine – jäi minu meelest kontserdi esimeses pooles olemata.

Vaimulikele rahvalauluseadetele ja karjaselauludele vastandusid linnulaulud. Esitati linnuhäälte imitatsioone ning Cyrillus Kreegi „Kas on linnukesel muret“ ja Mart Saare „Lindude laul“, mis kõlab tihti välismaa koorikonkurssidel oma maa muusika kategoorias. Linnuhäälte imitatsioonidega astus kuulaja välja kiriklikust pühakojast, uus samm tehti juba järgmise sakraalse ruumi poole. Kontserdi rituaalsus võttis uued mõõtmed – paistis, et uus pühakoda mõjus publikule veenvamalt.

Rahvusmeeskoori kontserdiprojektide eksperimentaalsus on viimasel aastal leidnud oma niši rahvamuusika sünteesimises: lavale on jõudnud kontserdid väga eriilmeliste koosseisude ja pillikooslustega. Möödunud aasta märtsis tuuritasid Mari Kalkun ja rahvusmeeskoor mööda kontserdimaju, järgnes kirikukontsert Rõuges ning ülesastumine lõikuspeol. Mullu novembris võeti ette samalaadne, ehkki veidi tagasihoidlikuma ulatusega projekt, jagades lava Duo Ruuduga. Nii Mari Kalkuni kui ka Duo Ruudu puhul oli üks rahvusmeeskoori esitatavate seadete autoreid Kuldar Schüts. Võiks arvata, et ka vabariigi aastapäeva nädala kontserdi idee on sündinud samas tuules: kandle, talharpa ja torupilli sattumist kunstmuusika esitusruumi võib veel harulduseks pidada. Hiiu kannel on siiski hiljuti oma positsiooni kunstmuusikas õigustanud, kui möödunud kevadel tuli orkester Põhjakõla esituses ettekandele Tauno Aintsi „Tundmatu teekond“ – Eesti esimene keelpilliorkestrile ja Hiiu kandlele kirjutatud teos.² Kui sedalaadi eksperimentaalsusest saab vähehaaval kulunud kontseptsioon, võib küsida: kui kaua rahuldavad publikut traditsioonilised pillid ning pärimusmuusika laia pintsliga „ennemuistseks“ võõpamise eksootika? Kas saali täituvus tagasihoidliku poole parteri ulatuses annab märku publikuhuvi jahenemisest sellesarnaste kontseptsioonide vastu?

Hiiu kandle tooni laululähedus ja burdoon astusid sümbioosi Sänni Noormetsa loodud kooriseadetega – silla loomise momenti, dia- või triloogis üksteise tämbri peegeldamist oli noore pärimusmuusiku autoriloomingus hästi tunda. Nelja karjaselaulu seas tulid esitusele Amalie Ringenbergi lauldud „Karjase pühapäev“ ja „Vi önska nu vår brudgum och brud“. Seaded on teinud Noormets, teise puhul on kaasautor Kuldar Schüts. Hoopis vähem anti neil sümbioosi otsingutel interpreetidele ja koorile eraldi võimalus oma potentsiaali teostada. Soolod küll vaheldusid tasakaalustatult, ent pideva imitatsiooni käigus tekkis mitu monoodilist liini. Kuulsin palju kaasarääkivust, kuid igatsesin ka vasturääkivusi.

Üllatusmomendi pakkus üleminek rahvalaulult „Karjase pühapäev“ Eduard Tubina sama pealkirjaga laulule. Tol üleminekul kandleimprovisatsioone kuuldes kiikasin, kas pill oli vahepeal tempereeritud, kuid see jäigi märkamata. Anna-Liisa Eller kasutas kandlekeeltel kirikukellade imiteerimiseks löökriistu. Tubina „Karjase pühapäev“ algab samuti tenori soologa, mis matkib tämbrilt vaimuliku liturgilist laulu. Imiteerimise hetki oli teisigi, eriti rikkalikult linnu­häälte imitatsioonide puhul. Sänni Noormetsa vokaalsed linnuhäälte esitused said publikult eriti sooja vastuvõtu ning nii mõnegi naeruhüüde osaliseks. Mart Saare „Hällilaul“ tõi kontserdisaali torupilliviled. See oli lõplik kinnitus kirmese algusele. Ka „Hällilaulu“ keskmes imiteerivad koor ja torupill teineteist, eriti lõpunoodil, mis torupillile omaselt ühiselt õhku visatakse. Peale pideva tämbrite ja mänguvõtete matkimise saatis kontserdi seadeid teine eesti pärimusmuusika arhiivipõhisel järelemängimisel juurdunud komme: seade algul mängitakse põhiviis alati kord ühehäälselt ette, alles hiljem lisandub varieeruvus, burdoon. Justkui peaks ikka veel mängu ajal kartma, ega äkki salvestusmasina vaharull otsa lõpe.

Ajaks, mil sekkus Veljo Tormise looming, oli ruum kujundatud täiesti uueks. Möödunud tund näis igavikulisena ning käidud tee pika rännakuna. Publiku emotsioonipalett oli täielikult esinejate värvida. Kontserdi rahvamuusikapeolik, ka laulupeolik lõpp möödus lihtsasti kaasalauldavate seadetega. Teiste seas esitati Tormise „Imeliku polka“ mängufilmist „Kevade“ ja Olav Ehala „Sa oled ainus“, mille on meeskoorile seadnud Kuldar Schüts. Veljo Tormise „Kust tunnen kodu“ ja René Eespere „Ärkamise aeg“ – kandleimprovisatsioonid ja Sänni Noormetsa hääl koorisid lõpu eel südame alasti. Kontserdi väljajuhatuses ilmutas end eestlase pindmine polaarsus, katkendlik piirjoon emotsionaalsete vastandite vahel.