Hans Christian ja Karolina Aaviku kontsert „Roadtrip“ käis hiljaaegu minituuril kolmes Eesti linnas, teise silmaga vaadati juba sootuks kaugema horisondi poole. Just sõit Ameerikasse kujundas seekordse jatsimaigulise kavavaliku: kontserdi põhiprogrammi kuulus neli teost, lisaks paar boonuslugu. Võib-olla oli efekt sama ka Pärnus ja Tallinnas, kuid vähemalt talveunes tukkunud Tartu publikule toodi kaasa korralik sahmakas särtsu – see oli kui esimene kevadekuulutus. Ei mäleta Elleri muusikakoolis teist seesugust, mille tõttu vongelnuks läbi fuajee korrus kõrgemal asuva Tubina saalini nii pikk ja tropjas järjekord. Aegsasti lisakohtadeni välja müüdud piletid ja juba esimeses kavapooles püstijalu braavotav publik – need olid välise edu märgid. Sisimas aga paisus tänumeel, sest pakutu oli tõesti suurepärane. Esmalt muidugi tipptasemel interpretatsioon, millest üksigi piisanuks, ometi andis mõõtmatult juurde esinejate aval suhtlus publikuga. Tähelepanu juhtimine kõlama hakkava nüanssidele toimis lahke muusikalise giidina, kuid sama tähtis oli loodud lähedus­tunne, mis vormis õdusa õhkkonna kogu õhtuks.

Teose „Road Movies“ loomisaja ümbruses, 1990. aastate keskpaigas, valmis John Adamsil õige mitu (keelpilli)teost, kus torkab silma kolmeosalise tsükli lembus. Selleks ajaks oli ta vahetanud oma puhtalt minimalistliku kirjaviisi stiilikirevama vastu, aga säilitanud printsiibina kordused. Ehkki „Road Movies“ peaks kujutama soojust, suisa kõrbekuumust, ja kibelev-tõtlikku liikumist, jättis see mõneti jahedama ja rahulikuma mulje. Avaosas oli küll selgelt kuulda pulseerivalt edasi rühkivaid rütme, mis partiide eriaegse liigenduse tõttu lõid mõnusa kuluga kõlakoe, ent samal ajal häiris ülemäärane fragmentaarsus – justkui oleks püüeldavas sihis kahtlusenoote. Mängijate kommentaaride järgi pidanuks teise osa meeleolud viima tulise kõrbe staatikasse, aga jälle tõrkus mu kujutluspilt sellega kaasa minemast. Domineerisid sumedus ja tumedatooniline madalam register, mida rõhutas veelgi vajadus viiuli g-keel allapoole häälestada, nii et see lähenes tämbrilt vioolale. Meditatiivseks märgitud osa tõeline meelerahu ilmnes alles kontrastis finaaliga, kus ühinesid svingilik nõtkus ja lõputul kiirteel kihutamise uljus. Kindlasti maalis see Eestis esimest korda kõlanud oopus silme ette rea värvikaid stseene. Pool efektsust oli kirjas partituuris, teise poole lisas duo kirglik esitus. Kahtlemata väga nõudlik tükk, eriti kummagi partii rütmikeerukuste pealtnäha muretuks koosmänguks lihvimise tõttu. Kui vallata pilli niivõrd meisterlikult ja lisada sellele teineteise tunnetamise ülimad peensused, sünnibki atraktiivne tulemus. Kõigest hoolimata leian tagantjärele, et vaimustavate helitöödega kava tervikpildis jättis Adamsi oopus killustatuima mulje. Pisut põhjustas seda ka loo keskel viiuli ümber- ja tagasihäälestamine, mis kipub esitust alati veidi lõhestama. Või võlus ehk järgnev seda enam.

Maurice Raveli teine viiulisonaat osutus kontserdi vanimaks teoseks. Helilooja kirjutas selle üsna täpselt saja aasta eest koosmusitseerimiseks ühe Ameerika meelelahutuslikku muusikat armastava viiuldajaga ja nii on läbiv jatsihõng igati eeldatav. Mängijate sõnutsi viib sonaadi kujundite ring alguse idée fixe’ina korduvast motiivist läbi teise osa jatsikeldri õhustiku finaalis lähte­punkti tagasi, ainult et kiirendatud kujul. Tõesti, pitoreskse materjali ja leidliku instrumentatsiooni pillerkaar algab esimestest taktidest ega tuhmu kusagil. Kuna protsessid toimuvad selles teoses väga intensiivselt ja teemad vahelduvad kontrastselt, peab pidevalt valvas olema. Avarama diapasooniga partiid ning Adamsi omast erinev, kuigi samuti kapriisne virtuoossus peegeldavad Raveli kompositsioonitehnilist kõrgklassi. Sonaadi teist osa „Bluusi“ olen alati pidanud elegantse esprii musternäiteks, kus sulanduvad geniaalselt neoklassika kõrkus ja lokaalimiljöö pahelisus. Esituses tuli karakterite ambivalentsus ideaalselt välja, ei liialdamist ega tuimust. „Perpetuum mobile“ pani ühtviisi nii teosele kui ka esimesele kontserdipoolele sädeleva punkti. Klaveripartii mitmekesisus täiustas imehästi viiuli permanentset tulevärki, nii et kahe peale kokku moodustus energiast küllastunud kulminatsioon.

Õhtu teise poole idee – langetada kava osas lõplik valik alles viimasel hetkel – tundub ütlemata vahva. Mängijaile kingib see vabaduse arvestada ajakajalisuse või just selle hetke olustikuga, kuulajaile jätab aga meeldivalt kõditava üllatusmomendi. Samuti aplodeerin tormiliselt duo otsuse peale tellida oma kontsertide tarvis järjepidevalt uudisteoseid. Seekord oli liisk langenud Alisson Kruusmaale, kelle „New York Variations“ harmoneerus perfektselt „Roadtrip’i“ meelelaadiga.

Kruusmaa helitöö – muusikalised impressioonid üht metropoli silmitsedes – on kõlamaastikelt ääretult vaheldusrikas ja vormisümmeetrias kaunilt tasakaalus. Visuaalselt kogetav muteerus justkui otsetõlkeks helidesse: Suure Õuna silueti panoraamvaated teisenesid poognaga üle keelte libisevaiks passaažideks, üdini viiulipäraseiks lainetusiks, mis kiirenevas tempos seostusid suurlinliku melukarusselliga. Teisal heiastusid viiuli nukrad meloodiad klaveri klasterjal foonil linnahäälte kakofoonilise sulamina. Kuigi ajuti avaldus muusikas jõulisemat tunglevust ja mõrkjat dissonantsust, jäid minu arvates ülekaalu vaatlev hoiak, tasasus, kõlapeened harmooniad ning kahe pilli sõna õilsaimas mõttes kooslaulmine, peaaegu hümnilik hardus. Teos võimaldas interpreetidel täie tähelepanuga tooniilule keskenduda ja märkis kontserdi vaikusesse suubuvat haripunkti. Mitte liiga sageli ei õnnestu nüüdisaegses helikeeles luua nii lummavat emotsionaalse sisu ja tehniliste väljendusvahendite balanssi.

Kontserdi viimane ametlik number oli taas üllatuslik – siinmail vähetuntud helilooja, vene päritolu Aleksandr Rosenblati „Fantaasia“ Bizet’ ooperi „Carmen“ teemadel. Rosenblati loomingus torkavad eriliselt silma kaks joont: teiste heliloojate teemadest tõukumine ja jatsi­lembus. Ka selles loos. Veel põimusid geniaalselt märksõnad „temperament“, „fantaasia“ (kord struktuuri, kord tähenduslikkuse poolest), „Carmen“ (kõigi assotsiatsioonidega), samuti kahese pisiansambli paindlikkus ja sünergia koos jatsi taltsutamatu loomusega. Terve õhtu küdenud ja ajuti paljastunud kirg vallandus lõpuks lahtise leegiga. Publikule võis Bizet’ igituttavate teemakillukeste ilmumine nii rafineeritult ja rammusas svingilikus kastmes mõjuda kui muusikaline mõistatus, mis lõbustas äratundmise ja sütitas ülima vaimukusega. Omamoodi oli see ka pingpong klassika ja jatsi vahel, koos lõid need intrigeerivalt positiivse energiavälja. Ja kui palju andis kuulamisnaudingule kaasa mängijate loomulik, piinlike liialduspüüeteta kehakeel! Usutavasti sattus publik Aavikute heatahtlikult kavalasse tähelepanulõksu juba õhtut sisse juhatava Raveli „Pavaani“ aegu, ent kui see markeeris filigraansust ja hõrkust, siis Rosenblati ägeduse saatel minetasid tagasihoidlikkuse ka viimased vagurad. Mõistagi tagas tark kava lõpp uhke ovatsioonitormi.

On vist omaette trikk sellises ülevoolavas heameeles lisapalu valida, ent otsus langetati üheainsa loo, Arvo Pärdi „Eesti hällilaulu“ kasuks. Eks sest armsast palakesest ole saanud omamoodi folkloor (meloodiagi pärineb rahvaviisist), mistap mõjus üleskutse kaasa ümiseda peaaegu ootuspärasena. Interpreedid oleksid joonistanud sellise liigutava žestiga oma andunud fännidele justkui punkti asemel ühe trullaka koma, sest peagi kohtutakse ju taas.

Pole kahtlustki, et kontserdid teisel pool suurt lompi lähevad sama edukalt ja usutavasti pole alust kartusel, kas tilluke „Eesti hällilaul“ sealsele publikule ikka passib. Lõpetuseks tahan duot elamuse eest tänades meenutada Hans Christian Aaviku häbemata õigeid sõnu: „See on paradoks: meie mängime, et publik saaks nautida, aga nad naudivad kõige rohkem just siis, kui näevad, kuivõrd loomulikult ja lihtsalt see välja tuleb. Aga see „lihtsus“ sünnib tohutu töö tulemusena.“²