„Valu, kaotus ja kurbus on kunstiteoste loomiseks paljulubav stardipositsioon. Kuid kas selline kompromiss on miski, millega looja – kes ju ometigi on samuti inimene – peaks leppima? Pärast kahte viimast aastat oleksin ma meeleldi valmis rebima puruks kõik lood, mis ma üldse kunagi kirjutanud olen, kui see aitaks meid tagasi praegusest vähem verisesse maailma.“ Nii kirjutas aastavahetuse paiku oma blogis Etgar Keret – tänapäeva üks loetumaid ja tõlgitumaid Iisraeli kirjanikke, kelle vahedat musta huumorit ja samal ajal õrna inimlikkust saame nautida ka eesti keeles („Kissingeri igatsedes“. Tõlkinud Margus Alver. Loomingu Raamatukogu 2019).

Mõni kirjanik on justnagu majakas: nad on mind veennud oma loominguga ja kaldun neid usaldama ka eksistentsiaalsetes küsimustes, kui nad sel teemal sõna võtavad. Loomulikult on see väga subjektiivne otsus, aga kedagi või midagi peab siin maailmas ju uskuma. Loojad – kirjanikud, filmitegijad, muusikud –, kes oma mõtteid praegu maailma räsivate konfliktide kohta sõnadesse panna püüavad, seisaksid justnagu mingil veritseval serval ja meie vaatame nende poole ootuse ja lootusega. Nendest see lugu ongi, eelkõige Iisraeli ja Palestiina konflikti valguses, kuid põigates vahel ka mujale.

Iisrael

Hamasi rünnak Lõuna-Iisraeli kibutsidele 7. X 2023 vapustas Iisraeli kollektiivset teadvust sellisel moel, mida meil on raske kujutleda. See oli laastav löök turvatunde pihta, sest armee ning maailma tõhusaimaks peetud luure­ametkond, kellesse seni oli jäägitult usutud, vedas oma rahvast alt. Rahvusvahelised reaktsioonid olid hillitsetud, et mitte öelda kõrvulukustavalt vaiksed. Ja kestsid need vaid paar päeva, sest loomulikult järgnes Iisraeli poolt sõjaline vastulöök ning Hamasi terrorismi hukkamõist asendus vastupidise retoorikaga. Raske hinnata, kui palju Iisraeli rahval üldse välistele reaktsioonidele tähelepanu jagus, sest mõrvatuid oli üle tuhande ja hinge käristas mure pantvangide saatuse pärast. Peaminister Netanyahu poliitikat kritiseerima harjunud maailm oli jätnud tähelepanuta iganädalased massiprotestid Tel Avivis just sellesama poliitika vastu; nüüd tuli tunnistada, et igasugusel palestiinlaste-suunalisel kaastundel Iisraeli ühiskonnas on tõepoolest lõpp, ja üsna pikaks ajaks. Või siiski mitte? Sest ühiskonna liberaalse tiiva laupäevaõhtused meeleavaldused Tel Avivi kesklinnas kestavad ning näitavad, et Iisraeli demokraatiat kaitstakse, kui vaja, ka pisarad kurgus.

Trauma läbikirjutamine algas juutidel kui raamaturahval kohe ning kahe aasta möödudes sattusin Iisraeli pressis 29 raamatuga loetelule, mille teemaks saatuslik laupäevahommik. Lugenud olen neist vaid 491 päeva Hamasi käes vangis olnud Eli Sharabi dokumentaalromaani „Pantvang“, mille ingliskeelne tõlge ilmus möödunud aasta lõpus. Hamasi terroristid röövisid ta Be’eri kibutsist 7. oktoobri varahommikul ning ta on pantvangidest rahvusvaheliselt kõige tuntum. Sharabi vanemad on Maroko ja Jeemeni juudid, seega eitab ta juba oma päritoluga viimasel ajal levima hakanud väiteid, nagu oleksid juudid Lähis-Idas valgenahalised kolonisaatorid ja palestiinlased nende ohvrid.

Sharabi ei ole kutseline kirjanik, kuid tema raamat on üksikasjalik ja mõjuv sissevaade inimese psüühikasse, kes on peaaegu poolteist aastat sunnitud elama pidevas piirsituatsioonis ja surmaohus. Suur osa sellest ajast möödub ilma vähimagi liikumisvabaduseta Hamasi tunnelites, „põhjatus allilmas, kus pole valgust ega õhku ja kust tagasi ei tulda“. Sharabi on kirglikult keskendunud eesmärgile jääda ellu ja jõuda tagasi koju oma endise elu juurde ning ellujäämise võti on keskenduda asjadele, mida sa suudad kontrollida: „Sul on alati valiku­võimalus. Midagi, kasvõi midagi väga väikest, on alati veel sinu kontrolli all.“

Näib võimatuna sellises olukorras koguda ja analüüsida infot, kuid just nimelt seda ta oma valvajatega suheldes teeb, kuna teadmatus on pantvangile raskemini talutavaid emotsioone: „See on segu ellujäämisinstinktist ja vajadusest olukorda kontrollida, sest mida paremini ma neid mõistan ja tunnen, seda täpsemalt suudan väljendada oma vajadusi, midagi paluda või nõuda, lugeda ruumi.“ Nii mõtleb sõjalise ettevalmistuse saanud inimene – aga selle on saanud peaaegu terve Iisraeli täiskasvanud elanikkond –, mitte ähmi täis pantvang. Sama instinkt on koguda infot valvuritevahelisest vestlusest. „Mahmoud Abbasi, Palestiina Omavalitsuse presidenti ja Hamasiga rivaalitseva partei Fatah juhti, põlgavad nad kogu südamest. Üldiselt vihkavad nad absoluutselt kõiki, kes pole nendega täiesti ühel nõul,“ kirjutab Sharab.

Kuidas jääda ellu – ja jääda inimeseks – selle kõrval, kes sind vihkab? Just selle dilemmaga on aastakümneid tegelnud Iisraeli kirjanik David Grossman nii oma suurromaanis „Maailma otsa“ (ee 2014 Kalle Kasemaa tõlkes) kui ka arvukates esseedes ja nii on temast saanud üks minu majakas Iisraelis. Grossman ei ole aktiivne kolumnist, kuid kui ta midagi avalikkuses ütleb, siis maksab seda märgata. Kolm temalt rahvusvahelises pressis ilmunud artiklit joonistavad välja vaimuinimese valusa teekonna pärast 7. oktoobri veresauna.

13. X 2023: „Who will we be when we rise from the ashes?“ ajalehes Financial Times. „Kes me oleme, kui me tõuseme tuhast?“ küsib Grossman ja vastab ise: oleme senisest palju sõjakamad, rassistlikumad ja parempoolsemad (parempoolsus ei tähenda Iisraelis mitte niivõrd majanduspoliitilist enesemääratlust kui karmi poliitikat Palestiina küsimuses – M. M.). „Ma loodan ja palvetan, et Läänekaldal leidub palestiinlasi, kes hoolimata oma vihkamisest neid okupeeriva Iisraeli vastu distantseerivad end sõnades ja tegudes sellest, mida nende rahvuskaaslased on teinud,“ kirjutab ta. See lootus ei ole kahjuks täitunud ning Palestiina juhtkond – aga ka ühiskond laiemalt ja n-ö tänav – jätsid selle võimaluse empaatiaks kasutamata. Aken oli avatud lühidalt, paar päeva: kõik ju teadsid, et järgneb Iisraeli karm reaktsioon. Iisraeli turvatundesse löödud haava kirjeldab Grossman: „… mul on põhimõtteline kahtlus, kas me üldse kunagi saame elada normaalset, vaba elu ilma ähvarduste ja hirmuta. Stabiilset, turvalist elu. Elu, mida elatakse kodus.“

1. III 2024: „After the war“ ajalehes New York Times. „Kas riigid, kellel on selles konfliktis mingi roll, tõesti ei mõista, et iisraellased ja palestiinlased ei ole enam suutelised end päästma?“ Kanaarilinnu karjatus kaevanduses …

1. VIII 2025: intervjuu ajalehele La Repubblica: „Gazas toimuv on genotsiid; pean selle nüüd välja ütlema, ehkki see murrab mu südame. Juba selle sõna – genotsiid – kasutamine seoses Iisraeliga ja juudi rahvaga; juba üksnes see, et selline assotsiatsioon on üldse võimalik, peaks meile ütlema, et meiega on toimumas midagi väga halba,“ kirjutab Grossman. G-sõna ei ole siin poliitiline lipp, millega paljud loodavad vastase oimetuks lüüa, vaid valus tõdemus, mille kasutamise tähendust mõistab täielikult ainult rahvas, kes selle kunagi ise läbi elas.

Intervjuus küsiti Grossmanilt, kuidas ta suhtub kavatsustesse Palestiinat riigina tunnustada. Ta vastab: „Tegelikult on see minu meelest hea mõte ja ma ei mõista eriti hüsteeriat, mis Iis­raelis selle ümber tekkinud on. Reaalsel riigil on reaalsed kohustused ja võib-olla oleks sellega lihtsam asju ajada kui ebamäärase üksusega, nagu Palestiina Omavalitsus praegu on. Muidugi peaksid siin olema väga selged tingimused: Palestiina ei tohiks relvastuda ja tagatud peaksid olema läbipaistvad valimised, kus ei saaks osaleda jõud, mis nõuavad vägivalda Iisraeli vastu.“ Grossmani seisukoht on Iisraeli poliitilisel maastikul kaugel vasakus servas isegi koos tingimustega, mida ta seab. Kuid arusaadav on tema arvamus, et tõelise riigiga asju ajada võiks olla lihtsam kui ebamäärase Palestiina omavalitsusega, sest tõelisel riigil on ka konkreetsed kohustused ning ta peab olema suuteline omaenda sõlmitud kokkulepete eest vastutuse võtma.

Traagilisel kombel ei ole Grossmanil vastaspoolel dialoogipartnerit: ta räägib iseendaga ja selle osaga Iisraeli ühiskonnast, mis pärast 7. oktoobri õudusi on varasemast oluliselt väiksem ja väsinum. Nendega, kes laupäevaõhtuti Tel Avivis Habima teatri esisel väljakul meeleavaldusele kogunevad, olemata sellepärast vähem juudid ega vähem uhked Iisraeli kodanikud kui ülejäänud.

Palestiina

Rahulikumatel aegadel oleks võinud öelda, et Grossmani omamoodi peegelpilt Palestiina poolel võiks olla Sayed Kashua: Läänekaldal sündinud, pikka aega Jeruusalemmas elanud ja Haaretzis vaimukaid juudi-palestiina teemalisi esseesid kirjutanud autor, kelle sulest pärit romaanid „Dancing Arabs“ (2002), „Let it be Morning“ (2006), „Second Person Singular“ (2010), „Track Changes“ (2017). 2014. aastal, mis oli üks verisemaid Iisraeli–Palestiina vastasseisus, kolis kirjanik koos perega USAsse. Iisraelis käisid Kashua lapsed heebrea-araabia kakskeelses koolis ning tema eesmärk oli kasvatada neist Iisraeli kodanikud, kes otsiksid mõistmist kahe rahva vahel. Lahkumise kohta ütles kirjanik, et tegemist oli puhtakujulise eskapismiga: ta ei taha oma lapsi kasvatada hirmuõhkkonnas.

Northwestern University Chicago kampuses kevadel 2025 peetud loengus ütles Kashua: „Peame leidma keele, milles mõistame vastaspoole kannatusi; peame leidma inimesed, kes on valmis rääkima.“ Teda kuulates tekib paratamatult tunne, et lahkudes Lähis-Idast ja sisenedes akadeemiliste debattide hillitsetud maailma on kirjanik veritsevast servast üsna kaugele astunud ning saab lubada endale rauget allaandmis­meeleolu: „Ma ei arva, et kultuur saab siin midagi olulist ära teha, aga see on ainus, mida ma oskan. Mõistmine, et see on tegelikult mõttetu, võttis mul üsna palju aega,“ ütleb Kashua.

Tema tulevikuvisioon on, et mõlemad pooled peaksid loobuma äärmustest: juudid ei tohiks nõuda, et palestiinlased aktsepteeriksid sionismi, palestiinlased omalt poolt peaksid lõpetama juutide sõimamise kolonisaatoriteks. Kashua näib (või näis?) tõepoolest uskuvat huumori ja nalja võimesse pea kõike lahendada, olgu see huumor siis kui tahes must ja naerdagu kas või läbi pisarate. „Kui sa tahad inimestele tõtt öelda, siis aja nad naerma, muidu nad tapavad su ära,“ tõdeb ta.

Chicago kuulajaid lõbustab Kashua kirjeldusega juutide ja palestiinlaste „integratsioonist“: vastastikku õpitakse keelt küll, aga kui juudid õpivad araabia keelt eelkõige siis, kui plaanivad kunagi luurajaks saada, siis palestiinlaste heebrea keele oskus pärinevat enamasti Iisraeli vanglast. 7. X terrorit Kashua oma esinemises ei maininud, ehkki oleks võinud seda teha: olles sidunud oma elu akadeemilise karjääriga Ameerikas ei pea ta ju arvestama sellega, kas keegi Palestiinas teda pehmuse eest hukka mõistab. Taas kas või sümboolne sammuke vastastikuse mõistmise suunas, mis jäi tegemata …

Vikerkaare 2025. aasta eelviimane number oli pühendatud palestiina kirjandusele ja kunstile. Jahmatav ja ilus ettevõtmine. Vikerkaare põhjalik, asjatundjate poolt meisterlikult tõlgitud ja tundlikult kommenteeritud valik pakub võimalust astuda poliitilistest loosungitest kaugemale ja süveneda sellesse, millest järjepidev uudisvoog ei räägi, veel vähem räägib sellest ühismeedia piiramatult manipuleeritav visuaalide jada. Samuti on see kutse mõtisklema, kui erinevalt need kaks rahvast oma sisemist jõudu turgutavad. Otsus esitleda eesti lugejale esmakordselt sellises mahus kaasaegset palestiina luulet on elujaatav kinnitus, et ka surmaohus luuakse hingeminevat kunsti ning leitakse täpseid sõnu.

Kuna ma pole luulekriitik, siis püüdmatagi seda emotsioonitulva ümber jutustada, viitan vaid ühele – Amanda Najibi luuletusele „Salakaup“, mis on katkend tema pikemast poeemist „Tabamatu“. „Salakaup“ jälgib palestiinlasest vangi salakaubana veetava sperma ohtlikku teekonda vabadusse tema armastatuni.

Nemad ei teadnud,

et see, mis sa mulle saatsid,

polnud kõigest üks seeme –

vaid lubadus.

Vabaduse sosin,

küllalt väike, et pääseda nende müüridest läbi.

Küllalt vali, et luua uueks maailm.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Palestiinlaste ühismälu üks liigutavamaid lugusid räägib kirjanik Walid Daqqast, kes mõisteti Iisraeli sõduri röövimise ja tapmise eest eluajaks vangi ning väidetavalt on tema tütar eostatud just sellisel moel. Huvitav on, et selle­sarnase loo leiame ka Iisraeli kirjandusest, nimelt Meir Shalevi romaanist „A pigeon and a boy“ („Tuvi ja poiss“, ilmunud 2006, inglise keeles 2007), mis jutustab Iisraeli iseseisvussõjas surmavalt haavata saanud noore sõduri ja tema armsama loo. Elu võitu surma ja hävingu üle sümboliseerib sperma kui eluvedelik, kestma jäämise essents, mis kirjanduses omandab müütilise jõu. Meie põhjamaisele maitsele ehk liigagi vägev ja hingekäristav sümbol, mis kõigist erinevustest üle ulatudes kujutab kahe rahva traagilist ühisosa, kelle saatuseks on balansseerida elu ja surma vahel.

Palestiina-teemalist Vikerkaart esitlesid Kirjanike maja musta laega saalis Aro Velmet ja palestiinlasest poeet Hazem Jamjoum. Pidin tookord lahkuma enne lõppu ja just siis oli saalis kõlanud küsimus selle kohta, kas Palestiina resistance tunneb end seotuna ülemaailmse imperialismi- ja kolonialismivastase võitlusega. Vastus jäi mul kuulmata ja selle üle oli tegelikult hea meel, sest Iisraelile kolonisaatorisildi kaelariputamine ei vasta ühelegi mõistlikule argumendile: 1948. aastal loodud riigil, mis on nii mitmevärviline ja -rassiline, kui üldse olla saab, ei ole ühtegi kolonisaatori ega impeeriumi tunnust. Poliitiliste käibetõdede korrutamine tundus nii vale ja hale, kui just äsja oli meid puudutanud luule: ehe, inimlik ja ilus.

Aga mööda talvist Harju tänavat kõndides painas mõte: mida see teeb kirjandusele endale, kui sõnum on üks ja ainult üks, ja luuletaja ülesanne on leida üha mõjuvamaid ja hingekäristavamaid sõnu selle väljendamiseks?

Kõrvalepõige: PÖFF poliitikarindel

Meie teadmine maailmast oleks ütlemata palju ahtam, kui meil poleks Pimedate Ööde filmifestivali. Ja filmi veritsev serv lõikab valusaminigi kui kirjandus, sest seal ei ole valget paberit meie ja kannatuste vahel, kõik paisatakse kinolinalt otse näkku.

Samal päeval, mil Tallinnas avati Iisraeli suursaatkond, linastus PÖFFil Prantsusmaa-Tuneesia ühistööna valminud „Hind Rajabi hääl“ („The Voice of Hind Rajab“, 2025). Režissöör Kaouther Ben Hania ehitab draama üles Läänekaldal asuva kõnekeskuse originaallindistustele, kus Gazas oma perekonnast ainsana ellu jäänud kuueaastane tüdruk palub abi. Stseenid kõnekeskuses on lavastatud ja mängitud näitlejate poolt, sealhulgas telefonikõned Iisraeli sõjaväevõimudega, millest kuuleme üksnes palestiina poole räägitut. Mõjub just visuaalsete vahendite ülim nappus: film keskendub kõnekeskuses toimuvale ja sealsete inimeste emotsioonidele, verd ega purustusi vaataja nägema ei pea. Dokumentaal- ja kunstilise filmi žanr on siin lootusetult segamini, ometi ületab filmi tohutu emotsionaalne laeng mitmekordselt tunde, mida tekitab Gaza hävinud majade piltide nägemine internetis.

PÖFF esitles ka Iisraeli filmi „Meri“ (režissöör Shai Carmeli-Pollak) palestiina poisist Khaledist, kelle unistus on näha merd. Tel Avivi tänavatel umbkeelsena uitav Khaled on kui koondkuju paljudest palestiina noortest, kes pole näinud ühtegi juuti peale sõdurite; kurval kombel on ka Khaledi puhul just Iisraeli politseinikud need, kellega tal pikem kontakt tekib. Muidugi mitte sõbralik. Filmi vaadates jõuab ehmatava selgusega kohale, kui isoleerituna mõjuvad Iisraeli ühiskonnas nii Khaled kui ka tema illegaalselt Iisraelis ehitustöölisena elatist teeniv isa, kes Tel Avivi poega otsima läheb. Tajun filmitegijates midagi grossmanlikku: ikka veel, lootust kaotamata, otsida ja leida nähtamatuid niite, mis tekitaksid kahe poole vahel inimliku sideme ja usalduse.

„Meri“ on filmitud 2023. aasta suvel, seega vaid mõned kuud enne 7. oktoobrit, mil ühe saatusliku varahommiku jooksul purunesid tuhanded elud. Küllap sünnib kunagi sellestki film. Milline? Kardetavasti selline, kus vastaspoolelt võetakse igasugune inimlikkus ja veritsev serv käriseb üha laiemaks.

Teine kõrvalepõige: Ukraina

Siinsesse teemasse sobib valusa selgusega lõik meile hoopis lähemalt: ukraina noore kirjaniku Andri Ljubka mõtted intervjuus ajalehele Kyiv Independent (28. X 2025) kultuuridiplomaatia teemal: „Minu meelest – ja olen selles kindlalt veendunud – on Ukraina kirjanduse ülesanne välismaal praegu tuua meile rohkem relvi. Ukraina kirjanduse tutvustamise eesmärk välismaal ei ole mitte ainult teha oma nimi tuntuks ja siseneda teistesse kultuuriruumidesse – ehkki ka see on oluline –, vaid eelkõige peaks meie töö aitama Ukrainal saada rohkem relvi ning toetada meie võitlust Venemaaga.“ Autor lisab: kümne aasta pärast saame meiegi rääkida rohkem kirjandusest endast, aga praegu on meie kultuuridiplomaatial ainult üks ja väga praktiline eesmärk.

Karm lugemine. Ja ometi usun, et see saalitäis, kes veebruari algul kuulas Kirjanike Maja musta laega saalis ilusat ukraina luulet Anna Verschiku, Maarja Kangro ja Katrin Väli heas tõlkes, ei mõelnud väga palju relvadest – igatahes mitte ainult nendest. Seal kõlas palju armastust ja seda meie praegust elu, mille võlust saame aru alles siis, kui see meilt võetakse.

Mida selle kirevavõitu loo lõpetuseks öelda? Kindlasti pole tehisintellektile mingi probleem raamatuid kirjutada või filme teha, kuid vähemasti esialgu oskab meie alateadvus romaanilaadset toodet tõelisest romaanist siiski eristada. Ersats ei mõju, kui loomingu nautimise krunt all on. Mis tähendab seda, et veritseval serval toimetavaid loojaid tasub kuulata, lugeda, uskuda ja hoida. Sageli nõutakse neilt poliitilist poolte valimist ja ollakse pettunud, kui nad suurte kataklüsmide puhul on vait. Küllap nad õigel hetkel ütlevad, kuidas asjad tegelikult on.

Tänan kolleeg Gert Antsut, kes ukraina kultuuri sügavuti tundjana juhatas mind Andri Ljubka intervjuu juurde.  Artikkel on valminud vahetult enne aktiivse sõjategevuse puhkemist Lähis-Idas.