Südakuu lõpul, Vilniuse lühifilmide festivalil kuulen üht nalja: lätlased arvavad, et eestlased on aeglased, aga mida mõtlevad meist leedulased? – Leedulased ei mõtlegi meist.

Aga mida mõtleb leedu lühifilmifestivalist eestlane?

Olen Leedus koos kolleegi ja sõbra Johannes Lõhmusega tutvustamas meie suvist festivali „Valga Hot Shorts“ (VHS). Põhjamaade Jeruusalemm mõjub juba esimestel tundidel ohtliku paigana: kui oleme teel filmitööstuse teemalisele loengule, siis äärepealt lömastab meid uljas trollijuht. Tegelik pauk ilmub aga ootamatult belglasest filmikriitiku Michaël Van Remoortere loengul „Miks filmikriitika on poeesia?“, mis on Lacani tsitaatidest sedavõrd tiine, et väljun sealt intellektuaalselt ja eksistentsiaalselt lömastatuna. Toibudes mõtlen, et loengu pealkiri võinuks olla „Miks filmikriitika on poos?“.

Festivali avaõhtul veetakse külalisi 14kraadise pakasega linna eri paikadesse, kus härmas pindadele projitseeritakse lühifilme. Üheks selliseks vabaõhuekraaniks saab Püha Anna kiriku tumeroosa sein, kuid paksema kampsuni puudumise tõttu jääb rändkino siinkirjutajale üürikeseks vaatamiseks. Teel hotelli meenutan Audrius Stonyse lühidokumentaali „Üksinda“,¹ mida nägin filmikoolis ja mis oli ka minu esimene kokkupuude leedu lühifilmiga. See on lugu väikese tüdruku taaskohtumisest oma vangimajas viibiva emaga. Ma ei mõistnud toona, miks lapse autosõidule sedavõrd pikalt aega oli pühendatud, olukorra traagilisus ja ka süžee jäid mulle kaugeks. Vaatasin filmi frustreerunud aju, mitte südamega. Nüüd oli võimalus midagi muuta: „Viena“ viirastus Vilniuse ekraanidel mulle kolmel korral.

Poeesia kui vabandus

Poeesia ja aeglus kiirgasid vastu Linas Žiūra filmist „Keeristorm“.² Sumedal suvel läheb kamp järve äärde filmi tegema. Seda nii elus kui ka filmis: film on tehtud seitsme päeva jooksul improviseerides. Süžees põrkuvad armukolmnurk, otsingud, looming. „Keeristormi“ kandvaks elemendiks on selle öine atmosfäär, mis on sedavõrd hämar, et hägustub isegi arusaam, kes mängib filmis režissööri, kes näitlejat või mis üldse õieti sünnib. Hakkan igavusest jälgima visuaalset poolt ja avastan, et kompositsioonid on igati leidlikud. Filmi lõppedes pean siiski tõdema, et improvisatsiooni kaudu pole tulnud geniaalseid ideid ega konventsioonide ahelaist vabanemine, aktiveerunud on vaid lihasmällu talletunud stambid, mida vabandatakse välja poeetilisusega. Žürii on aga teisel arvamusel ja film võidab rahvusliku võistlusprogrammi peapreemia. Mõjub ohutu õlapatsutusena vormi eest, mis mind kuidagi ei üllatanud. Ju ma veel ei oska seda südamega vaatamise asja.

Poeesia kui vabadus

Esimest korda elus olen harjumatus olukorras, küpsistest ja teest lookas laudadega ruumis, kus iga kümne minuti järel ilmub VHSi laua taha mõni noor lootustandev filmitegija, kes tutvustab meile oma filmi. Mõne režissööri hääles on meeleheidet ja hoiakus kramplikkust, ka minus endas tõstab pead petisesündroom. Samal ajal leidub kiirkohtingul ka filmitegijaid, kellest õhkab kadestusväärset enesekindlust. Üks selline noor ja muretu filmitegija on Kristina Savickaitė, kes tutvustab meile oma dokfilmi „Linn ülal“.³ See räägib Vilniuse katustel luusivatest noortest, kes otsivad vabadustunnet. Festivali teisi filme vaadates jääb mulje, et sellesarnaseid otsinguid tuleb ette ka teistel, maailma ebakindlust arvesse võttes pole siin midagi imestada. Jällegi kumab filmist läbi Stonyse „Üksinda“ poeetiline atmosfäär, kuid „Keeristormiga“ võrreldes ei mõju „Linn ülal“ pretensioonikalt, pigem vahetult. Kujutan ette, et oma kodulinna värske vaatenurga alt nägemine ning kinosaali ohutust kaugusest mõnele ohtlikule katusele astumine võibki vaatajale mõjuda vabastavalt. Film pälvis kriitikute äramainimise.

Poeesia kui vajadus

Reedeõhtusel maratonseansil Pasaka kinos, kus linastub kogu festivaliprogramm hiliste hommikutundideni, õnnestub ära näha leedulanna Eglė Razumaitė „Signaalitee“.⁴ Satun seda vaatama suisa kaks korda. Teisel korral näen filmi Skalvija kinos, kus rahvast on murdu. Ostan enda turgutamiseks kohvi, mille tõttu veidi hilinen ja mind ei taheta saali lasta. Kuidagi ei taheta vastu tulla, kuid järeleandmatus viib sihile ja pääsen siiski sisse. „Signaali­tee“ on hübriidfilm, millega autori sõnul püütakse ümber kujundada prostitutsiooni kujutamist kinolinal. Värskelt tütrega Berliini kolinud OnlyFansi modell, kes on seda muide ka tegelikus elus, teeb kõik endast oleneva, et uues linnas elus püsida. Vaatamata trööstitule olukorrale on tema see, kes ühele ennast haletsevale kirjanikust püsikundele emotsionaalset tuge pakub, muidugi tiksub talle selle eest ka raha. Rõõmsaks teeb filmitegija tundlik suhtumine oma subjekti, mis jällegi riimub sellega, kui hapralt „Üksinda“ autorid ema ja tüdruku kohtumist on käsitlenud. Ühes maagilis-realistlikus stseenis tõstab režissöör peategelasest seksitöötaja lausa klassikalise filmitähe või koguni ingli seisusesse. Filmi kaudu on antud peaosalisele võimalus unistada ja näha enese seni nähtamatut poolt. Kui film suudab sellist lootust pakkuda, siis avaneb ka minu süda – sellist poeesiat on vaja! Hiljem näen peategelast festivali lõpuüritusel. Oma pikkade tehisripsmete ning napi kostüümiga eristub ta selgelt muust festivalirahvast, on näha, et ta naudib filmist saadud tähelepanu ja mul on tema üle vaid hea meel.

Epiloog

Leedus kogetu põhjal meenub stsenaristika kulunud käibetõde „sisene hilja ja lahku varakult“. Nii leedu filme vaadates kui ka programmivalikust üldisemalt jäi mulle mulje, et Leedus eelistatakse siseneda varakult ja lahkuda hilja.

Joosep Ehasalu