55 aastat tagasi sõlmiti Ramsari konventsioon, millega riigid üle maailma tunnistasid märgalade ökoloogilist tähtsust ja seadsid eesmärgiks piirata nende kadu. Selle leppega liitus Eesti 1994. aastal, aga ikka kõlab kohalikus arvamusruumis väiteid, mille esitajad kahtlevad soo(metsa)de väärtuses ja nende taastamise vajalikkuses.
Ühes järjekordses ühismeedialõimes tõdes kommenteerija, et ta ei mõista, millist „päris“ probleemi püütakse soode taastamisega lahendada, sest argumendid nagu „soid on liiga vähe“ või „sooelupaiku on vaja taastada“ ei kõla tema jaoks veenvalt. Praeguseks on soode osakaal vähenenud 22,4 protsendilt ligikaudu 7-8 protsendile Eesti pindalast, s.t kaks kolmandikku sajanditagusest soode pindalast ei vasta enam soo määratlusele. Minu küsimus on omakorda: kui väheks peab siis soid jääma, et väide „Eestis on vähe soid“ peaks paika?
Toimuvale debatile kujundlikult mõeldes toon näite koolist. Kui laps saab matemaatikas teist trimestrit järjest hindeks kahe, kas siis ei ole ka veel mõtet küsida, kuidas teda aidata, sest alles on märtsikuu ja kolmas trimester veel ees? Ja kui õpetaja püüab last pärast tundi järele aidata, põrutaks keegi klassiukse vahelt: „Nagunii õpetad seda last ainult raha pärast, ja üldse, kellele seda matemaatikat vaja on? Õpetad nagunii veel valesti ka – las ta ise õpib!“ Ma siiralt loodan, et koolis selliseid asju ei juhtu.
Tihti on vaja üsna vähe, et aidata kooslus tagasi õigele teele. Selleks et väikegi osa kunagistest soodest võtaks taas soisema ilme, on Eestis enamasti vaid vaja sulgeda kraavid ja lasta seejärel loodusel kuivendusest taastuda. Olen korduvalt kuulnud keeldu: „Ära torgi, teed hullemaks. Las loodus ise …“ Sellistel hetkedel meenuvad esmaabiõpetajad, kes ütlevad ikka, et abi algab märkamisest. Paljud ei julge teadvuseta ligimeselegi abi anda väites, et inimene sureb äkki ära. Kui me aga hääbuvat sookooslust ei aita, siis kaob see ju niikuinii – või kui säilibki, siis võtab ilma sekkumiseta taastumine kordades kauem aega. Olen igati nõus, et enne mõtle hoolega ja siis tegutse. Soo(metsa)de taastamise juurde käiv teaduspõhine eeltöö ja eri valdkondade oskusteave ongi see vajalik väljaõpe, mis annab julguse sekkuda. See kinnitab, et me ei tegutse pimesi, vaid anname loodusele abi, mis on sama eesmärgipärane ja turvaline kui asjatundja antud esmaabi.
„Metsad on ju ka elupaigad!“ Olen sellega igati nõus, et mets on ka elupaik. Aga kas olete mõelnud, millised need metsad on? Ja kas kõigile meeldib näiteks elada ühesuguses, kuivendamisega saadud kõdusoometsas? Tuues taas paralleeli inimeste maailmaga, miks me siis ei ela näiteks kõik kortermajades, täpselt 30ruutmeetrises korteris? On väga hästi, kui osa inimesi sedasi korterites elab, aga osa elab veel eramutes või ridaelamutes, mõned eelistavad puuküttega maja, teised soovivad kindlasti elada esimesel korrusel, kolmandad igatsevad väikest katusekorterit jne. Neid põhjuseid on väga palju, miks teeme oma valikuid nii, nagu teeme. Samamoodi otsivad endale sobivat elukohta kõik elusorganismid. Näiteks osa lindudest on valinud oma elupaigaks lageraba, kuna nad on harjunud tegema pesa maapinnale mätaste ja puhmaste varju, sest tänu märjemale pinnasele ei pääse kiskjad neile ligi.
Muidugi on vajalik osa metsade mõistlik majandamine, et saada sealt inimesele vajalikke hüvesid. Jah, märjas metsas ei ole puud nii uhked ja suured, liigid on osaliselt teised, aga needki on metsad on väärtuslikud. Võiksime jätta pisutki ruumi märgadele metsadele, võimaldades niiviisi eluruumi ka sellistele tegelastele, kellele näiteks kõdusoomets ei sobi. Võtame või rabapüü, kes armastab puhma- ja puisrabasid, rabametsi ja talviti põõsastikke rabaservades. Tema toidulaud nii elu kui ka aastaringi jooksul muutub – pojad pistavad esimesel elukuul nahka putukaid, mida märgades elupaikades on teatavasti küllaldaselt; suuremaks sirgudes vajavad nad suvel marju ja pajulehti, talviti paju- või kasepungi ja võrseid. Rabapüü on Eestis välja suremas, ometi pajusid meil ju on? On, aga pajud ei kasva enam vahetult paljude rabade servades, sest kraavitus on läbi lõiganud koosluste vahelised sujuvad üleminekud. Lihtsustatult öeldes: näljane lind ei jõua enam talvel sobiva toidulauani.
Olen palju kordi kuulnud murelikku küsimust, mis saab neist liikidest, kes on metsa asunud elama pärast kuivendustöid. Arvestades kuivendusmõjudega Eesti maastike rohkust, peaks sobivaid elupaiku neile jätkuma. Paraku kuulen haruharva murelikke küsimusi, mis on saanud neist liikidest, kes seal (madalsoos, siirdesoos või rabas) enne kuivendust elasid.
„Miks üldse elurikkust vaja on?“ Ka seda on minult küsitud. Mõtlen jälle inimeste eluolu peale. Kuidas saaks toimida näiteks mõni firma, kus kõik tahavad olla vaid juhid? Üldjuhul selgub ju peagi, et keegi peab olema sekretär, keegi raamatupidaja, keegi koristaja, keegi arendama firma põhitegevust jne. Isegi kui ettevõtte põhitegevus olekski juhtimine, vajavad töötajad abiks ka teisi, kes kõiki neid juhte tasakaalustavad. Miks siis looduses peaks olema teistmoodi? Kui meil on palju erinevaid kooslusi, liike ja elupaiku, on kõigil suuremad võimalused ellu jääda ja elada nii, et hea on olla. Soovin, et vähemalt Eestis saaksid lapsed kogeda looduslike võimaluste paljusust kogu oma värvikuses, sest väga paljudes kohtades maailmas ei ole see enam võimalik.
Soode taastamises kahtlejad on mulle väitnud, et süsiniku sidumise teema ei ole veenev. Täpsustaksin, et soode puhul on tähtsam süsiniku talletamine. Soode eripära ja võlu ongi see, et nad seovad küll õhust süsinikku märksa aeglasemalt kui kuivendusjärgselt kiiremini kasvama hakkavad puud, aga looduslikult toimivas soos ei pääse süsinik tagasi atmosfääri, vaid jääb maapinda. Metsade puhul sõltub palju sellest, mis saab sellest metsast pärast raiet. Enamik puitu talletunud süsinikust rändab Eestis inimese käe läbi ju atmosfääri päris kiiresti tagasi, sest igast puust ei saa 1000 aastat säilivat kunstnikerdustega käsitöökappi.
Mõeldes taas kujundlikult: kui kuivendatud mets on nagu inimene, kes teenib ja kulutab palju raha, siis soo on nagu inimene, kes pisut teenib, aga kulutab veelgi vähem. Nii võib vähe teeniv saada aja jooksul palju teenivast inimesest rikkamaks. Samamoodi on soo süsiniku talletamise poolest metsast rikkam. Sel moel süsinikku pikaks ajaks maapõue varudes aitavad sood leevendada kliimamuutusi. Teadlased on välja arvutanud, et sood hõlmavad maailmas vaid 3% maismaa pinnast, kuid sisaldavad lausa kolmandikku kogu mullasüsinikust. Siinjuures on eluliselt tähtis jätta kuivendamine tegemata nendes soodes, mis toimivad talletajana.
„Kas sa siis nõustuksid taastamistöödega, kui need toimuksid su oma kodu lähedal?“ Seda küsimust on mulle samuti esitatud mitmes vestluses. Vastan julgelt ja kindlalt: jah. Tegelikult ma ootan ja soovin seda. Näiteks on Tartu lähedal Tiksoja raba, mis on tugeva metsakuivendusega ja osa sellest on lausa jääksoo. Kraavide sulgemisega saaks anda sellele maatükile võimaluse taastuda ja Tartu linnal oleks märgala nii nagu Tallinnas on Pääsküla raba. Mind meelitab mõte, et siis saaksid tartlased lausa linnaliinibussi või rattaga jõuda rappa jalutama või taastuvat märgala uurima, selle asemel et peaksid sõitma autoga Alam-Pedjale või Emajõe Suursoo kaitsealale.
Kokkuvõttes on märgalade taastamine üks lahendustest, mida saame teha, et leevendada loodusliku mitmekesisuse vähenemist. Viimane on minu jaoks tõesti väga suur probleem.
Piret Pungas-Kohv on Eestimaa Looduse Fondi keskkonnateadlikkuse ekspert ja kaasprojektijuht projektis „WaterLANDS“.
