Lauri Sommer, Sugupuu. Keeleliselt toimetanud Liina Smolin. Kaanepildi teinud Epp Katus, kujundanud Margus Luht. Menu, 2025. 350 lk.

Sünnisüü ja veresidemete kaudu välja joonistuv sugupuu on ajas suhteliselt püsiv, muutusi sellesse võivad tuua vaid uued eosed ja võrsed ja mõningal määral täiendusi ka kaevumine juurtesse, pärimustesse ja kirikuraamatuisse. Lauri Sommer on oma emapoolset ja isapoolset pärinemist käsitlenud vastavalt mingis mõttes diloogiana kokkukuuluvais raamatuis „Räestu raamat“ (2012) ja „Sealpool sood“ (2014), millele järgnes rohkem omaenese mentaalsust kaardistav „Toome tuled“ (2022). Tagantjärele on neist kolmest kinnistunud lugemismulje kui paigatruudest teostest, ehkki peaasjalikult Tartule keskenduvas „Toome tuledes“ leidub ka arenguloolisi jäädvustusi kaugematelt matkadelt. Aga eks nende teede ja radadega ole alati ka nii, nagu ristikivilikult öeldes: „meie juured on igas paigas, / kust me kunagi mööda käinud“. Rajad on jäänud taldadesse, kuid ka kohatud inimesed ja loetud raamatud on talletunud mällu ja ärgitavad looma uusi teoseid.

Oma vastse raamatu värssideks murtud sissejuhatuses kuulutab Sommer sugulust maailmaga eesti keele kaudu ja kujundab oma vaimse sugupuu, segades esseed, tsitaati, dokumenti, luulet ja proosat. Tulemuseks on ehe ja isikupärane, erakordse sisseelamisega loodud poeetiline dokumentaalproosa, mille tegelasteks 35 aasta jooksul Sommeri enese eluga segunenud, sellesse oma jälje jätnud luuletajad. Meenub, et vist Jaan Kaplinski on kusagil öelnud: kõik, mis meis on, oleme kelleltki saanud, kingiks. Niisiis võib sugupuud lugeda ka kingi saaja tänuavaldusena.

Kõik kinkijad ei olegi kaugele paistvad ja kõigile tuntud hiiglased. Raamatu üks moto võiks olla Sommeri enda lause „Haruldased luuletajad tuleb päästa tavalugeja teadmatuse ja kirjanduskaanoni teerulli käest“ (lk 268). Ernst Enno, Juhan Jaigi, Uku Masingu ja Artur Alliksaare kõrval elavnevad Sommeri sugupuus Arturi kaasa Linda Alamäe, teise ilmasõja aegsetest treffneristidest tulevaste kirjanike õpetaja, keele- ja kirjamees Voldemar Metsamärt, Viljandi haikumeister Lennart-Hans Jürgenson, Karjalaski luuletajana tuntud Eha Lättemäe, noorena lahkunud Andres Allan, elavaist klassikuist Tõnu Õnnepalu, Sommeri tõlgitud muumaistest kirjanikest Georg Trakl ja Richard Brautigan. Eeskõnes on veel nimetatud naisi: Suzanne Vega, Tove Jansson, Edith Södergran, Sylvia Plath. Kui mõned, eeskätt Uku Masing, ongi rännanud läbi Sommeri teoste juba aastakümneid, lisandub ikka mõni nüanss või tekib uus vaatenurk. Ehk siis: „Teise Maailma viivad uksed on igal korral uues kohas“ (lk 151). Sommeril on visadust kaevuda perifeersetesse väljaannetesse, tõlgendada mälestuskilde ja tuua esile uusi või unustatud asju, kusjuures eriti oluliseks peabki ta äärepealsete autorite varjust väljatoomist.

Mõju või vaimusugulus, koht sugupuus võib olla otsese suhtluse tulemus, nagu Lennart-Hans Jürgensoni või Eha Lättemäe puhul, aga võib olla ka kaudsem, kui käsitletava autoriga kokkupuuteid polegi. Sommeri meetod neist kirjutamisel sarnaneb aga mõlemal juhul sellega, mida Masing on juudi müstiku Isaak Luria järgi nimetanud „visionäärseks arheoloogiaks“ (lk 156). Hea näite pakub Sommeri kirjeldus Trakli loomingusse sisseelamisest: „Läbi pimeda aja syytasin ta pildi ees kyynlaid, keskendusin ja moodustasin vaimus meie elude yhenduskohta. Selline teise isikuga tegelemine on midagi religioosset ja lummuslikku. Pikk ja tasapisi edenev tegevus, mille pidevust tuleb hoida, uurides motiive ja harutades seoseid, vaadates filme ja fotosid, lugedes biograafiaid, ajalugu, sekundaarkirjandust, sõnastikke ja ka teisi tõlkeid“ (lk 85). Samasugust tunnet väljendab ka kirjeldus sellest, kuidas Sommer avastas Andres Allani loomingu, ent siin imetlen hoopis nappide sõnadega sellise konteksti loomise oskust, milles Allani isiksus muutub tajutavaks: „Olid helge lapsepõlv, traumad ja punk, Propa matš, KGB, Afganistani eest hullaris olek ja rongiga loomade vedamine; teda kujundanud vaimsed voolud ja õppejõud UI-s, kirikuõpetajad, kelle juures noored otsijad ikka käisid“ (lk 268).

Ise luuletaja olles näikse Sommeril puuduvat tõsiteadlaselt eeldatav akadeemiline distants: ta on rohkem luule „sees“ ja ühtlasi seob teksti selle loojaga. Eriti Trakli puhul saab selgeks nii poeedi tundliku hinge kannatus kui ka selle kannatuse ületamine luules, mis seepärast ongi niivõrd võimas, et sündinud valust. Sommer tunneb ja väljendab oma mõtet kaasaloovalt, usutavalt ja empaatiliselt. Iseenesest ei pruugi selles olla midagi müstilist. Masingu „ära käimised“ Jüriöö ülestõusu või Georg Mülleri aegades olnud Jaan Kaplinski sõnul küll pisut liiga pöörased, et neid uskuda – aga mida siis teha, kui muud võimalust muistseid sündmusi mõista ja seletada pole? Eriti kui kategoorilisi vastuväiteid ärakäikudel nähtule pole? Tunnustas ju ka muidu kiidusõnadega kitsi Masing ise Karl Ristikivi romaani „Viimne linn“ puhul, nagu olnuks autor seal keskaegses Akkonis käinud ja oma silmaga kõike näinud. Uku Masingu õpilane Toomas Paul on muuseas väitnud¹, et arusaamale Masingu usust on vahest kõige lähemale jõudnud just kongeniaalne ja „ekstaatiline poeet“ Lauri Sommer.

Niisugust visionäärsust nagu Masingule on tõepoolest antud ka Sommerile. Oma eluloolistes jutustustes jääb ta seejuures alati usutavaks ja usaldusväärseks. Või siis teeb selgelt vahet ja vormistab väiksema tõenäosusastmega loo novelliks, nagu seda on „Uku elust“ kirjutatud „Hilised lemmelehed“².

Visionäärsusega võib seostada ka taju avardamise katseid psühhotroopsete ainete abil, nagu sellest otsesõnu on juttu Trakli ja Lättemäe puhul. Kirjutades Trakli õe nurisünnitusest, on piire tajuv Sommer ka mõõdukas moralist: „Ehk oli juhtunu narkoga liialdamise tulemus – mõelge oma laste tervisele, te tänased lõbulõikajad“ (lk 90). Kõneldes oma kõige avameelsemast kirjasõbrast ja „tajurändurist“ Eha Lättemäest, nimetab Sommer teda „ennasthävitava narkomaani antipoodiks“ (lk 188). Minu otse autorilt omandatud raamatusse tegi Sommer lk 82 kohapeal käsitsi paranduse – kriipsutas maha sõna „narkomaan“ ja kirjutas asemele „psühhonaudi“, mis on kahtlemata õigustatum ning püsib mõõdus.

Olgu Sommeri vaimusugulased äärepealsed või kesksed, aga erandlikud ja eripärased on nad igal juhul. Nagu Sommer isegi. Kohati on tema suhtumine omamehelik, kuid see ei häiri – pigem meenub Mari Vallisoo luule, kus ka kõnetatakse muistseid vaimusuurusi kui sinasõpru. Seegi on poeedi eelis, tema õigustatud privileeg. Omaenda vaimse sugupuu paralleelina visandab Sommer ka Tõnni ehk Tõnu Õnnepalu „luulelise sugupuu“ Allen Ginsbergist Betti Alverini (lk 287). Ning millised laused, ajendatud „kõvast krillijast“ Anton Nigovist või siis Tõnu Õnnepalu enda sõnadest, otse kiusavad end tsiteerima: „Tõelisi luuletajaid praegu enam ei ole, luuletajastaatus pole nyydses yhiskonnas ja vaimuruumis enam võimalik, kinnitas ta valikkogu esitlusel. Saan aru, et see on vastureaktsioon piiratud kolleegide õelusele ja yldisele kultuurilisele allakäigule, kus kymned suvalised vandid ja tšikid on äkki kirjanikud või uue taristu säilenõtked sisutuse loojad. Allakäigu märgid ongi ilmsed, aga teisalt on see enesekeskse vanainimese torin, mida ammugi pobisend kõik need kaunid eksistentsialistlikud muumiad“ (lk 290).

Õnnepalu on end määratlenud väljaspoolsena, üsna leigena kuuluma mingisse kooslusse. Ent seda on ka Sommer. Jah, sõpruskonnad, mõjutajad ja mõjualused võivad ju olla, aga isepäisus ja oma tee leidmine on eriline väärtus, ja kirjaniku puhul eriti. Olla ümbritsevatest oludest kõrgemal ning anda vaimses ekstaasis ka lugejale aimu ülevuse mõõtmest. Olgu meil pealegi AI ja igasugused muud moodsad vidinad, aga Sommeri „eremiteerunud syda“ (lk 216), tema võime näha maailma ja inimesi ainuomase silmaga ning väljendada talle nähtavat ainuomases keeles on väärtus omaette.