Iseseisvuspäeva vastuvõtul esitas president Alar Karis sõnumeid nii oma kõnes kui ka kontsertlavastuse kaudu, kuid kõige rõhutatumalt siiski kätlemistseremoonial. Ühelgi ühiskonnarühmal ei olnud kutsutute hulgas ligilähedaseltki sama suurt esindust kui tehisaru sõpradel, nn TI-hüppega seotud tegijatel. Kohal olid TI-edendajad ja TI-toetajad, TI-ettevõtjad ja -arendajad, TI-teadlased ja TI-praktikud, TI-õpetajad ja TI-õpilased. Igati mõistetav, sest tehisaru on presidendi liputeema ja oma kõneski kordas ta üle: „Tehisaru haridusprogrammi luues oli meie siht selge: kättesaadavus kõigile. Nutikate abiliste kasutamine ei tohi jääda raha taha.“

Teadusliku ja kunstilise loominguga leiba teenivate inimeste hulgas laiemalt valitseb tubli annus skepsist ja üsna tihedas tempos jõuab avalikkuse ette järjekordsest tehisaru kasutamise juhtumist ajendatud arutelusid, mis on lubatud ja mis lubamatu nii juriidilises kui ka eetilises plaanis. Mõnel juhul läheb esialgne vaimustus iseenesest üle, nagu selgus äsjasel kauneimate raamatute konkursil. Mõnel teisel peab tehisarult petta saanu lausa avalikult vabandust paluma. Kui riigikogul hasartmängumaksu seaduse kehtestamisel viga sisse tuli, soovitasid tehnoloogia tundjad ja peaministergi, et seadusandja peaks seadusloomes hakkama tehisarule toetuma. Peaminister Kristen Michal on mitmel pool maininud, et on tehisaru igapäevane kasutaja. „Tehisnutt puksib inimese välja just nendest sfääridest, kus inimene on ainulaadne,“ hoiatab Rein Raud juba alanud protsessi kommenteerides (loe lk 10–12). Korrastatud ja kirjutatud reeglitel rajaneva ühiskonna on kõigist liikidest loonud ainult inimene. Kui kauaks?

Võib öelda, et tehisaru on jõudnud ka Eestis poliitikasse ja riigijuhtimisse, kus see kasutajale mittekasutaja ees annab samaväärse konkurentsieelise nagu kunstis või teaduses, kuid mingit negatiivset reaktsiooni sellele suundumusele ühiskonnas ei ole kuulda. Hoolega uurides leiab tehisaru näpujälgi tõenäoliselt kõigist iseseisvuspäeval peetud kõnedest, hoopis enam aga argipäevastest poliitikute postitustest ühismeedias või avalike esinemiste jutupunktidest.

See on alles algus. Kui tehisaru imbub kõikjale, on vaid aja küsimus, et mõni suur keelemudel koputab ka Eesti erakondade ustele, lubab raha tuua, pakub teenust või soovib liikmeks saada. Kättesaadavus kõigile, järelikult ka erakondadele. Ja raha taha see ei jää. Parteidel on raha vähe ja pole paremat viisi kampaaniakulu vähendamiseks kui asendada agentuuride kallis ja maksustatud inimlooming tehisaru tasuta või odava tööga.

Üldjuhul anderikastest suhtekorralduse, mainekujunduse ja reklaami­ettevõtetest ning nende loomejuhtidest ja -kollektiividest on kahju, aga töötuks nad jäävad, sest on tehisarule võistluses juba kaotanud. Olgu klient kui tahes loll, vähemasti osa vastutusest tulemuse eest jääb ettevõtte kanda. Pole tulemust, pole ka järgmist tellimust. Tehisaru ei vaeva mõte järgmisest lepingust või toimetulekust tulevikus, kui mööda paneb, sendi eestki.

Tõenäoliselt olid 2023. aasta riigikogu valimised viimased, mille tulemusi tehisaru palju ei mõjutanud. Murelikud kannatajad (need, kes ei saanud piisavalt hääli) keskendusid elektroonilise hääletamise ründamisele. Edutult. Küllap saab e-hääletamise teha alati veel turvalisemaks, kuid see on tehnilist, mitte sisulist laadi ülesanne, mille lahendamisega saavad erapooletud asjatundjad ideoloogilise kallutatuseta hakkama. Tarmo Jüristo ja tema SALK said palju tähelepanu andmetöötluse võimaluste nutika kasutamise tõttu ning kriitikat erakondade teabe ja käitumissoovitustega varustamisel ilmutatud ebavõrdse kohtlemise pärast. Aga see oli lapsemäng ja mõõdetava aluseks olid inimmõtte sünnitised, erakondade programmid ja veendumused.

Sügisel, kui erakonnad on lõpetanud tänavuse suurima maalritöö ning valmis joonistanud järgmise presidendi, läheb võimu nimel lahti täiesti uutel alustel poliitiline võistlus. Võitjaks ei osutu aga mitte parim plaan, vaid parim suur keelemudel ja sel põhinevad kõiketeadvad rakendused, mis on ühtviisi osavad nii tellijale meeldimises kui ka selle väljauurimisel, mis valijale võiks meeldida. Kui tellijale ei meeldi see, mis valijatele parasjagu meeldib, on erakonnal valida, kas kohaneda valija eelistustega või püüda valijat veenda oma eelistusi muutma. Tehisaru aitab mõlemal juhul.

Esimene küsimus ongi, kas erakonnad on tehisarult juba uue programmi ja põhimõtted tellinud või pole veel jõudnud seda teha. Kui üks tellib, peavad kõik sama tee ette võtma, ka need, kelle meelest tundetu digiabilise kasutamine on moraalitu. Nii on see poliitilises võistluses ikka käinud. Kui üks erakond püüab konkurentsieelist keelatud rahalisi annetusi salaja kasutades, suudavad teised endale ära põhjendada, et kuigi ei tahaks, ollakse sunnitud samamoodi sohki tegema, sest vastasel korral kaotakse mängust. Kui üks erakond harrastab avaliku võimu struktuurides sundparteistamist, teevad teised võimaluse saabudes sedasama. Eriti armetu on igikorduv üksteise ületrumpamine hea ja parema lubamisel ning kingituste pakkumisel valijatele nende enda raha eest … ja siis leidlikkus põhjendamisel, miks lubadusi ei täideta. Aga seda kõike suudab tehisaru inimesest paremini, sest süütunnet tal ju pole.

Politoloogid võivad jätkata targutamist selle üle, mis on liberaalne ja mis konservatiivne ning milline erakond selle telje millises punktis asub. Õige vastuse ses osas annab edaspidi tehisaru, mis sobrab läbi kogu talle kättesaadava tekstimassiivi ega piirdu ainult seniste valimis- ja ilmavaatekompasside mõnekümne kontrollküsimuse andmetega. Sama käib parem- ja vasakpoolsuse kohta. Võib vaielda selle üle, kui lubatud või keelatud on näiliselt erakonnaväline poliitiline tegevus mõttekodades. Üks selline (Põhimõtte Koda) astus lavale alles läinud nädalal ambitsiooniga „tugevdada Eesti pikaajalist kestmist, pakkudes mõtestatud, terviklikku ja vastutustundlikku mõtte- ja poliitikasisendit“. Kõlab nagu kindaviskamine tehisarule. Miks peaksid erakonnad olema huvitatud mõttekoja tööst ja asjatundjate poliitikasoovitustest, kui erakonnaseaduses on iga erakonna eesmärgiks määratud „liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigi­võimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine“? Kildkonna huvid ja võim, mitte Eesti pikaajaline kestmine. Võimuvõistlus võidetakse tehisaru, mitte mõttekodade-agentuuride taktikalise tarkuse ja sileda sõnumiseade toel.

Siin ta on, kasutusvalmis. Lihtotsing veebis pakub tehisaru rakendusi nagu poliitiku generaator, poliitkampaania veebilehe ehitaja ja PRi looja, parteiprogrammi looja, rääkimata siis meelsusküsitluste tööriistadest, isikliku mainekujunduse abimeestest ja „kõik reklaammaterjalid kõigil platvormidel kolme sekundiga“ viguritest. Saadaval on ka vihjeabiline neile, kes ei suuda ise tehisarule ülesannet ette anda, et kampaanias välja näha targa, autoriteetse, majesteetliku, professionaalse, ent samas südamega ja alati „rahva poolel“ ja „rahva eest seisva“ juhina.

Niisiis kujuneb järgmistest riigikogu valimistest sisuliselt tehisaruprogrammide võistlus, sest võimuhuviliste sõrmed on juba klaviatuuril. Tagasiteed ei ole. Võidab erakond, kes valib sõbraks parima, Eesti olusid ja inimesi kõige paremini tundva ning mõjutada suutva tehisaru. Ja pole sugugi kindel, kas erakond valib tehisaru või otsustab iga tehisaru (selle kauge omanik) ise, millise erakonna ta orjastab ning oma kasuks kihutustööle rakendab. Või kas siiski võidab? Valijal on oma viimane sõna ütlemata ning sel viisil oma aru või arutus tõestamata.