On inimesi, kes valivad eriala. Juhan Habicht valis ruumi.
Ta õppis matemaatikat Tartu ülikoolis väga piiratud ja reeglistatud ajal. Vähemalt oli eriala ideoloogiliselt neutraalne ja tõotas vastuseid paljudele küsimustele. Tema ruum ei olnud muidugi lihtne kolme-neljamõõtmeline ruum, vaid hüperruum, mida valitses vaba ja otsiv vaim läbi aja ja üle piiride. Toonases ajas täielik ulme.
Kirjandus oli Juhani ellu tulnud kaugelt varem kui matemaatika ja tõi lisaks mõningatele vastustele ka hulgaliselt uusi küsimusi. Huvitaval kombel oli Juhani käsitlus kirjandusest matemaatikule omaselt struktuurikeskne. Ta on ühes intervjuus kirjeldanud loomist peaaegu aksiomaatilise protseduurina: defineeritakse ruum, pannakse paika reeglid, asetatakse sinna objekt ja vaadatakse, mis juhtub. Tõlkimise kohta ütles pea täiesti vastupidi: „Mõte on oluline, aga tunne on ka oluline. Ja sõnad, millega seda edasi anda, mitte iga kord nii väga.“ Need kaks mõtteruumi segunesid ja ühinesid tema loomingus täielikus harmoonias.
Mulle oli Juhan sõber, kuid meie tutvus algas professionaalsel pinnal: võib öelda, et Juhan oli see, kes mu ilukirjandusliku tõlke juurde tõi, minu mentor. Ehk sellepärast jääbki ta mulle eelkõige tõlkijaks. Ta on tõlkinud rohkem kui sada raamatut: ulmet, põnevust, klassikat. Eesti lugeja saab tema vahendusel lugeda maailmanimede loomingut, selliseid autoreid nagu Zelazny, Herbert, Card, Gibson, Stross ja Leckie, aga näiteks ka Fitzgerald ja Goodwin. See ei ole pelk nimistu, vaid oluline osa kogu eesti kultuuriruumi kujunemisest ja ka keeleruumi arengust, sest tänu Juhanile said geniaalselt eestindatud nii mõnedki ulmeterminid.
Tema looming – novellikogud „Veerevad kivid rataste alt“, „Veevalaja“, „Selles mängus ei hüpata“ jt – on mahult tagasihoidlik, kuid läbimõeldud. Läbivad teemad on samad: süsteem, reegel ja inimene nende sees. Samuti lahkas ta ikka ja jälle isikliku vastutuse, vabaduse ja valikute küsimust.
1977. aastal sai Juhanist Tallinna Noorte Autorite Koondise liige ja hiljem ka selle esimees. 1993. aastal võeti ta vastu ka Eesti Kirjanike Liitu. Juhan kuulus aastaid võrguajakirja Algernon toimetusse, kirjanike liidu romaanivõistluse ja muude kirjandusvõistluste žüriidesse. Ta uskus, et kirjutamiseks on vaja annet, töökust ja seda, et miski oleks väga südamel. Kuid ka pikka harjutamist. Inspiratsioonist üksi ei piisa. Neidsamu karme kriteeriume kasutas ta ka oma originaalloomingu hindamiseks, ehk sellepärast ongi seda nii vähe. Juhani viimane romaan „Tuugenite ümber“ ilmus vaevalt mõned kuud enne, kui ta läks.
Kirjandus polnud ainuke ruum, mille ta oli endale loonud ja milles ta elas. Tema suur kirg oli mootorisport ja Ameerika autod. Ta oli eluaegne ajakirjade AutoPluss ja Tehnikamaailm kaasautor ning lugematute artiklite ja tehnikauudiste vahendaja.
Juhanit jäävad leinama tema pojad ja vend oma peredega. Nemad olid ankur, mis kinnitas Juhanit ehk kõige enam selle maailma külge: tohutu soojus ja uhkus, mida ta tundis lähedaste saavutustest rääkides, oli vaieldamatu.
Juhan lahkus vaikselt, nagu ikka inimene, kes laseb teistel rääkida. Aga tema tõlgitud maailmad jäävad. Kui eesti keeles loetud ulme tundub loomulik ja mõtteliselt avar, siis on selles ka tema töö jälg. Ja kui Juhani raamatud on nüüd kirjutatud, siis raamatud temast alles tulevad.
Sash Veelma
Järelehüüdega ühineb Eesti Kirjanike Liit
