Tartu Kunstimajas avati Baltimaade noore maalikunstniku preemia lõppnäitus „Young Painter Prize 2025“, mille päralt on seal kõik kolm näitusesaali. Tegemist on rändava üritusega, kuhu lisaks Eesti, Läti ja Leedu kunstnikele on 2022. aastast solidaarsuse märgiks oodatud ka Ukraina loojad.

Kunstimaja peauksest sisenedes tervitab mind värske seinavärvi lõhna asemel hoopis samblane hõng, mis tuleb väikesest saalist. See ruum on täielikult läti maalikunstniku Katrīna Levāne päralt. Sombusesse varakevadisse metsa sattudes tabasin end taas mõttelt, mis viimasel ajal üha enam naaseb. Nimelt meenus, kuidas sõbrannaga „Riimitud ruumide“ näitusel EKKMis Filip Vesti videoteose ees istudes ütles ta mulle, et inimesed ei taha enam inimesed olla. Tol päeval silmitsesime ekraanil helesinist pikkade kõrvadega olevust, nüüd lätlanna loomingut vaadates toimus midagi sellega sarnast. Levāne seitsmest paneelist koosnev peenikestel mustadel jalgadel seisev maal võtab julgesti ruumi ning kujutatud on haldjalikku, pikkade blondide patsidega alasti naist, kõrvutades teda valge kitsega. Kunstniku maalikeel on meeldivalt tundlik: ta siblib koloriidi osas teadlikult maatoonide ning erinevate roheliste vahel, lisades hulka ka valget, mis loob olukorrale iseloomuliku unenäolise fooni. U-kujulise pannoo ees liikudes tekib tahtmatult küsimus, kas rabavetega suhtlemiseks või mõne siirderiituse läbiviimiseks peab tingimata olema alasti. Ma tahan olla lummatud, kuid ei soovi kaasa minna läbiva lagunemise meeleoluga. Seega jään mõtisklema naise kaadrist välja jäänud kevadjope või kasuka peale, mille taskust kindlasti ka autovõtmed leiaks.

Suures saalis ei jää märkamata kaks tööd, mis kõigist teistest eristuvad ning ruumi liigendavad. Saali keskel on läti kunstniku Rasmus Marksi teismeea tuba, kuhu võib siseneda läbi maali sees oleva ukseava. Seinal ripuvad lahtise käega maalitud munakarbid, mille sisse langevad kaunid varjud. Kunstnik on pintsliga laua all erinevaid tumedusi otsinud ning need ka oskuslikult üles leidnud. Teisel pool seina on aga leedulanna Kotryna Onaitytė sukkpükstest pehme rinnalt surumise pink, mis laiendab kaheks jagatud lõuendipinda. Üks pool kujutab sissepääsu jõusaali, teine pool viirastuslikke musklis mehi, kes püüavad kokkunõelutud lappide taga imetlevaid pilke.

Näituse üldilmet kaardistades sai selgeks, et kuigi maalide ning ühe grafiidijoonistuse formaat varieerub üllatavalt palju, pole miskipärast näitusel ruumi antud töödele, mis tegeleksid peaasjalikult abstraktsiooni või mittekujutamisega. Kas napib kunstnikke või hoopis huvi?

Eriliselt võlus mind Julia Blochteini akrüülmaal „Ellujäämise ja alistumise vahel“, kus on väga võluvalt tabatud kahe poksija vaheline pinge ja liikumine. Meestel pole püksegi jalga maalitud, ent juba saab üks neist hoobi makku! Eesti kunstniku Kertu Sarapi teos ulatab lahkelt oma käed, mängides minuga „Tibu-tibu, ära näita!“, jättes mu peopessa armsa sooja tunde. Märkan ka teiste eesti kunstnike seas suunitlust rääkida lugu katkendlikult ning rõhuda pigem meeleolule. Sander Karjuse grafiidijoonistus mõjub teadliku eksitajana, peites fragmentide ristumiskohad hoolikalt sügavalt varju sisse. Säärast mängu leiab ka selle aasta võidutöös.

Olles samuti young, suhestun näitust läbivate teemadega, nagu lapsepõlv, kehalisus, arhiveerimine ning (käsi)töö, mis on kõik enamjaolt autobiograafilist laadi. Kuna lisaks Baltimaade kunstnikele on esindatud ka Ukraina maalijad, on ootuspärane, et leebemate hetkede vahele on pikitud ka sõja armutu sosin. Näiteks kui Sander Karjuse monokroomne grafiidijoonistus on pigem unelev, siis tekitab koloriidi poolest sarnane ukraina kunstniku Vladõslav Rjaboštani töö minus hoopis õudu. Tegu on mustaga maalitud muserdava Harkivi metroojaama vaatega.

Sel teemal kõneleb ka Polina Salenko maal pealkirjaga „Michael“ monumentaalgaleriis, kuhu ma mööda samblaseid jälgi lõpuks suundusin. Kui muidu leidsin näituse saatetekstidest viiteid Kreeka mütoloogiale, siis siin tõstsid pead ka piibli kirjakohad. Kunstnik on loonud papile akrüülvärviga erakordselt tundliku pildi. See on sõja talumatu maiguga, mille kunstnik on sidunud apokalüptilise Johannese ilmutusraamatuga.

Monumentaalgaleriist leiab ka selle aasta preemiasaaja August Joosti kahest paneelist koosneva võidutöö, mille kosmilise omailma vaakumis heidavad õlised kehad laavalambi kombel kirglikult teineteise kaissu. Need triivivad kurjakuulutavalt tumepunasel taustal ning osutuvad dialoogipartneriks vastasseinale paigutatud ukraina kunstniku Andrew Pereni teose arvutimängulikule maailmale, kus on paslik liikuda silmadega üles-alla ja vasakule-paremale. Üksteist himustavad mehed ning justkui mõne usundi maailmakorraldust psühhedeelselt selgitav pildikeel teevad mulle rõõmu. Meenuvad baltisaksa kväärkunstniku Elisàr von Kupfferi tööd: tema lõi samuti oma uususundile rikkaliku ja omanäolise pildimaailma.

Peren pakub vaheldust leedu kunstniku Raimonda Petraitė püüdele ebaloomulikult prinkide rindadega topless-naise keha mehelikust pilgust vabastada. Kipun siiski arvama, et seesama pilk ahnitseb Petraitė maalitud figuuri sama suure isuga kui saatetekstis mainitud passiivset, pehmet ja kättesaadavat keha. Näib, et komisjon on oma püüdega kaasata feministlikku kriitikat täiesti puusse pannud.

Nagu grupinäitustel ikka köitis mind mõne kunstniku lähenemine ja pakutud teema rohkem kui teise oma, kuid eelkõige nautisin näituse maalitehnilist taset. Kosutav on teada, et ka maailmas praegu toimuv ei anna põhjust tunda hirmu maali hääbumise pärast. Pigem näib, et maal on kõige paremas mõttes traditsiooniline ja individuaalsporti meenutav paindlik meedium, mille piire võib laiendada, aga tingimata ei pea.

Keeruline öelda, kas asi on komisjoni valikus või üldisemas trendis, kuid näituse tööde põhjal võib järeldada, et tahvelmaal pakub asjaosalistele ikka veel piisavalt pinget. Kuigi täpsema ülevaate saamiseks oleks tarvis suuremat valikut, mille hulgas oleks ka mitte nii „tubli“ ja puhta ilmega maale, on konkurss juba praegu oma osalejatele kindlasti igati toetav. Eriti tore on see, et mitme riigi noored kunstnikud saavad omavahel kohtuda. Pole sugugi harv, et lähimatesse paikadesse ei jõutagi. Näiteks välistavad õpingute ajal meie üheks-kaheks semestriks välismaale minejad üldjuhul kohe teised Balti riigid, kuna need on liiga Eesti lähedal. Kõnealune näitus aitab vähemalt osaliselt täita tühimiku, mis on jäänud noore skulptori preemia saanute näitusega samalaadse, maalijatele mõeldud ülevaatliku näituse puudumise tõttu Eestis.