Iga auhinna väljaandmisel võib leida subjektiivsust, eriti kui kaalul on riiklik kultuuri elutööpreemia. Mark Soosaare puhul on see tiitel aga vaieldamatu fakt – tema elupõline tegevus vastab sõna-sõnalt antud nimetusele. Soosaar on tegutsenud riiklikul tasandil nii poliitiku kui ka visionäärina, kuid jäänud truuks loomusele: kui midagi ette võtta, siis kirega, põhjalikult ja vajaduse korral ka üksi süsteemi vastu seistes täiest hingest kultuuri poolel.

Riiklik mastaap kõiges

Tema mõju on jõudnud üle Eesti ja seda ei ole ainult näha, vaid juba kümneid aastaid ka kuulda. Soosaare initsiatiivil alustatud üle riigi levivates kihnukeelsetes raadiouudistes tutvustab ta ise Kihnu elu üldsusele. Laialdast mõju on näha ka siis, kui vaadata teda elutööpreemia kandidaadiks üles seadnud inimeste ja asutuste pikka nimekirja, kus on loomeinimesi kunstnikest režissöörideni ning kihnlastest viljandlasteni. Tee, mille ta on selle tuntuse ära teenimiseks ette võtnud, on olnud pikk ja mitmekülgne.

Huvitav elutee

Soosaare tee filmikunstis algas väga varakult: juba 8. klassis oli tal kaamera ning 1965. aastal läks ta Ruhnu sooviga teha midagi sarnast, nagu on teinud dokumentalistika suurkuju Robert J. Flaherty, ilma tema filme tegelikult nägemata, vaid nendest ainult kuulnuna. Kaks kuud järjest käis ta hülgepüügil kaasas ning valmistas sellest ja üldisest saareelust dokumentaalfilmi. Toonane ETV pearežissöör Tõnis Kask suunas Soosaare pärast huvitavalt tehtud filmi nägemist õppima Moskva filmiinstituuti, kus ta valis operaatori eriala. Esimesel kursusel sai ta näha ka Flaherty filme ja tuli välja, et üldplaanis sarnanesid tema tehtud filmid eeskuju omadega ning filmile võinuks veel lisada ainult muusika, s.t juba noorena ilmnes temas filmitegija annet.

Pärast Moskva filmiinstituudi lõpetamist sai ta jällegi Flahertyst inspiratsiooni ja koostas „Araani inimese“* põhjal samalaadse filmi Kihnu naise elust sünnist kuni surmani. „Kihnu naise“ (1973) ning hülgepüügist tehtud filmiga „Vaarao sõjavägi“ (1974) külastas ta 1974. aastal Riias elu esimest dokumentaalfilmide festivali „Inimene ja meri“, kus võitis I koha. Auhind avas ukse välisreisideks Kuubasse, Prantsusmaale ja Marokosse, võimaldades arendada oskusi ja luua rahvusvahelisi sidemeid. Näiline liigne soosing tekitas osa kolleegide seas küsimusi, millele Soosaar vastas, et nõukogude süsteem on nagu auklik juust, kus leidub ka väga eestimeelseid inimesi, nendega tuleb läbi saada ning vahepeal mõningaid trikke teha. Näiteks „Kihnu naise“ algupärane pealkiri oli „Kalurikolhoosi nõukogude partisan­isetegevuslaste esinemine“, tänu millele võimud selle tootmise heaks kiitsid.

Kuid süsteem ei andestanud liigset isepäisust. Kui „juustuauke“ sai liiga palju, järgnesid karistused, filmid pandi põlu alla ja korjati kinoekraanidelt ära. Siinkohal on asjakohane rääkida Soosaare mängufilmidebüüdist „Jõulud Vigalas“ (1980), millele anti pärast pikka vaidlust linastusluba, kuid parteiliikmed pidasid seda kõlbmatuks, ajalooliselt ebatäpseks jamaks. Kõigest hoolimata jõudis film toonastesse aruteludesse ja hiljem Eesti filmiklassika hulka. Vahepealne põluperiood Soosaart ei peatanud ning ta tegutses visalt edasi oma autorikeskse stiili arendamisega.

Isegi Pärnu filmifestivali asutamine 1987. aastal sündis raskuste kiuste ja hoolimata Eesti Kinoliidu opositsiooni vastuseisust. Koos Lennart Meriga, kes festivali algusaegadel ise kavasid koostas, lõi Soosaar arutelukoha, kus toodi ekraanile muidu rääkimata põlisrahvaste lood. Kuigi KGB oli terve aja festivalil kohapeal jälgimas, oli läänest tulnud filmitegijate tagasiside heakskiitev ning festival lõppes autasustamistseremooniaga puupüsti täis Endla teatris. Hilisematel aastatel on Soosaar säilitanud filmifestivali tähtsuse, tuues parimad dokumentaalfilmid teleekraani vahendusel kõigini ning edendades Eesti dokumentalistika tuntust.

Kunst hinges

Kui filmikunst on Soosaarele olnud maailma mõistmise viis, siis Uue Kunsti Muuseum (UKM) on olnud tema viis seda maailma Pärnus hoida ja kujundada. 1992. aastal asutatud muuseum on tegutsenud sageli peaaegu võimatutes tingimustes, seisnud vastu nii poliitilisele survele kui ka majanduslikule kitsikusele. Soosaare jaoks on muuseum asutus, mis peab kaasa rääkima ühiskonna valupunktides, mitte piirduma dekoratiivse iluga. Näiteks on muuseum alati seisnud tugevalt Ukraina poolel – juba 2014. aastal oli näitus „Mees ja naine“ pühendatud Ukraina rahva vabadus­soovile.

Iga-aastane rahvusvaheline akti­näitus „Mees ja naine“ on saanud UKMi sümboliks ja on aastakümneid testinud ühiskonna avatust ja eelarvamusi. Soosaar on kuraatorina alati otsinud kunsti, milles pulbitseb elu ja ehedus. Tema võitlus Pärnus muuseumi füüsilise kodu eest näitab tema leppimatut visionääriloomust: ta on keeldunud alla andmast bürokraatiale, uskudes, et kunstikeskus on linna vaimsele tervisele hädavajalik. UKMis kohtub maailmatasemel kunst kohaliku pärandiga, luues unikaalse keskkonna, kus kaasaegne loovus ei karda tagasi vaadata juurte poole. See muuseum on Soosaare elutöö kindel osa, mida ta on kaitsnud sama kirglikult, nagu on kaitsnud dokumentalistika ausust.

Kihnus filme tehes tekkinud seosed pole Soosaarest kunagi kadunud. Armastusest Kihnu vastu on sündinud palju muudki peale filmide: ta on Kihnu huve edendava ja üritusi korraldava SA Kihnu Kultuuriruum üks asutajaliikmeid, lisaks on ta jõudnud olla Kihnu vallavanem ning riigikogus seisis ta kindlalt kultuuri ja põlisrahvaste õiguste eest. Tema tugev iseloom on väljendunud ka poliitikas, kus ta ei kartnud minna oma liitlaste vastu, et seista selle eest, mis talle on kõige tähtsam. Tema poliitiline tegevus on olnud kantud samast rahutusest nagu tema looming – ta ei suuda vaikida, kui ta näeb ebaõiglust või pärandi hävitamist. Soosaare isikut sümboliseerib kõige paremini tema Kihnu troi. See kootud kampsun on tema seljas nii Kadriorus presidendi juures kui ka Manija saarel lambaid karjatades. Troi sümboliseerib Soosaare suutlikkust kanda Kihnu vaimu endaga kaasas igal pool, nii maailmakodaniku kui rannamehena.

Läbipõimunud minevik ja olevik

Soosaare tööd ei saa kindlasti veel lõppenuks või ajalooks pidada. Pärnu filmifestivali kaudu on ta püüdnud ühiskonna aktuaalseid teemasid tuua esile dokumentalistika abil, võttes festivali peateemadeks näiteks samasooliste võrdõiguslikkuse, keskkonnateemad või eutanaasia. Tema jaoks on tähtis ja hädavajalik noorte suurem kaasamine kultuuriürituste korraldamisse, näiteks kutsudes neid Pärnu filmifestivali žüriisse. Tema praegune aktiivsus ei tunne riigipiire, näiteks hiljuti käis ta Pariisis Pompidou keskuse korraldatud Balti riikide filmipäevadel. Just Pariisist sai ta 50 aastat tagasi esimese suurema filmifestivali kogemuse, õpetas seal vaatajatele Kihnu hällilaulu ning lõi kontakti toonase UNESCO pärimuskultuuride osakonnajuhataja Noriko Aikawaga. Hiljem kutsus Soosaar Aikawa Pärnu filmifestivali žüriisse ja tutvustas talle Kihnut, mis aitas kaasa Kihnu-Manija kultuuriruumi UNESCO pärandi nimekirja kandmisele. Ta on tõestanud, et kõigel, mida me elus teeme, võib olla seos ja tähtsus millegi arendamisel, pole vahet, kui hilja või märkamatult see ka ei tule. Seni kuni Mark kannab oma troid ja hoiab kaamerat käes, püsib lootus, et meie kultuur ja elulaad säilivad unikaalselt huvitavana ning on autorite nägu.

* „Man of Aran“, Robert Flaherty, 1934.