Vene kirjanik, poeet, kriitik, õppejõud, dissident, pagulane ja lihtsalt väga andekas inimene Dmitri Bõkov esines kunagi ammu, enne kui Venemaa Krimmi annekteeris, raadiojaamas Ehho Moskvõ hämmastava avaldusega. Jutt oli sotsialistliku idee usutavusest hilisel Brežnevi ajal. Bõkov karjatas talle omase impulsiivsusega mikrofoni, et tema mäletamist mööda keegi ei uskunud nõukogude jama.

See oli esimene kord, kui ma hakkasin kahtlema Bõkovi geniaalsuses. Mis tähendab, et keegi ei uskunud? Ma olen sünniaastalt Bõkovi eakaaslane ja võin samamoodi vastuvaidlemist välistavalt hüüatada, et sotsialistlikku jama uskusid kõik. Mitte Tallinnas või Tartus või Rakveres. Ma räägin oma lapsepõlve­kodust Sillamäest.

Nagu arvamuste laupkokkupõrke puhul tavaline, on selgi juhul õigus nii Bõkovil kui minul. Bõkov tegi üldistuse oma sõprus- ja tutvusringkonna põhjal. Moskva kõrgintellektuaalide ringkonnas, kuhu kuulub umbes paar tuhat inimest, oli ta geniaalse noorukina nagu kala vees juba hilises teismeeas. Mina teen oma üldistuse Sillamäe proletariaadi põhjal, kelle hulka ma küll ei kuulunud, ent tänu isale olin sealse mõttemaailmaga hästi tuttav.

Minu isa peeti temasuguste tööliste hulgas palju lugenud inimesena helgeks peaks. Ta lugeski palju, aga kogu tema lugemisvara pärines Sillamäe raamatukogust. Ta ahmis nõukogude tekste kriitilise filtrita, erinevalt Moskva intellektuaalidest, kelle akadeemiline treenitus eeldas kriitilist valvsust. Pealegi suutsid Bõkovi-taolised moskvalased kätte saada revolutsioonieelseid teoseid raamatukogude erihoidlatest, andsid käest kätte samizdati koopiaid keelatud tekstidest, kuulasid venekeelseid BBC saateid. Neil oli põlvkondi kestnud pärimus, mis ulatus vene hõbesajandisse (XIX sajandi lõpp). Minu isal midagi sellist polnud. Ta ei kuulanud nn vaenulikke hääli iial. Kogu tema brežnevliku seisakuaja kriitika väljendus Stalini imetlemises. Nagu miljonitel temasugustel. Minuvanused mäletavad 1970ndatel aastatel Leningradi-Tallinna maanteel sõitnud kaugveokaubikuid, mille tuuleklaasil ilutses suur Stalini portree. Nõnda väljendus lihtsa vene inimese protest Brež­nevi ajastu seisaku vastu. Nõukogude võimule hüüame halleluuja, aga mitte brežnevlikus olekus, vaid selle stalinlikus versioonis.

Kuuldes Bõkovi kirglikku hüüatust „никто не верил!“ tuli mul noorpõlves kogetu järsku meelde. Uskusid küll ja kuidas veel.

Hüppan nüüd oma sõprus- ja tutvus­ringkonda Tartu ning Tallinna päevilt. Mõnele eestlasele meeldis mind narritada paradoksaalse küsimusega „Hvostov, mida sina venelastest ka tead?“. Pidin kohmetunult möönma, et tean tõesti vähe, sest polnud ma viina joonud Peterburi undergound-kirjanikega, ei tundnud isiklikult kunstirühmituse „Voina“ liikmeid, ei hänginud koos Boriss Grebentšikoviga Tallinna baarides, ei lävinud nendesamade Moskva intellektuaalidega. Kui jätta kõrvale põgusad suvised kohtumised Käsmus ja Visbys.

Need eestlased, kes sedasorti venelastega läbi käisid, said oma üpriski spetsiifilistelt informantidelt, kõigilt nendelt kunstnikelt, kirjanikelt ja muidu intelligentidelt teadmise, et nõukogude võimu никто не верил, ja mis puutub praegusse Venemaa režiimi, siis kõik normaalsed venelased on Putiniga opositsioonis.

Minu kogemus 1970-80. aastate Silla­mäelt näis ebaaktuaalne. Ma kaldusin ka ise uskuma, et minu isa – nagu kõik tema sõbrad ja töökaaslased – on varjud minevikust.

Tegelikkus jõudis pärale Krimmi annekteerimisega, kui Vene ühiskonnas täheldati nn Krimmi konsensust, millega läks kaasa isegi dissidendina tuntud Navalnõi. Algas hiiliv sõda Ukraina vastu. Samasuguse konsensusega. Siis saadeti Venemaale naasnud Navalnõi ühiskonna letargia saatel Norilski vangilaagrisse. Ja siis tuli 2022. aasta 24. veebruari täiemahuline sissetung Ukrainasse. Ilma et järgnenuks Venemaa elanikkonna suurem protest või mäss.

Selgus, et intelligent Bõkov ei teadnud vene rahvast midagi. Ta esindas pelgalt väikest inimrühma, kes on nüüd kas Venemaalt põgenenud, tõmbunud siseemigratsiooni või läinud mõnel juhul Kremli poole üle, nagu näiteks teatrilavastaja Konstantin Bogomolov ja nüüd ilmselt ka kirjanik ja ajakirjanik Julia Latõnina.

Samal ajal teadsin mina vene rahvast palju tänu oma isale, kes esindab (juba siitilmast lahkununa) kõiki neid kümneid miljoneid Putini toetajaid, kes näevad Putinis justkui Stalini reinkarnatsiooni ning järelikult õige asja eest võitlejat: esmalt tõstame Venemaa põlvedelt üles ja siis taastame impeeriumi hiilguse.

Sillamäe koolinoortega kohtumise kogemus näitab, et isa vaim elab minu lapsepõlvelinnas edasi. Seal usutakse nõukogude võimu ikka veel. Helesinise mälestusena praeguste noorte vanemate ja vanavanemate elust. Kuldajana, kui kogu maailm pidas lugu Nõukogude Liidu nimelisest impeeriumist ning vene inimene käis selle impeeriumi avarustes püstipäi nagu peremehele kohane. Teda ei alandatud sallitud või vähesallitud vähemuseks, kellega on seotud või kellest tulenevad kõikvõimalikud probleemid.

Mul on raske öelda, kas Eestis elavate venekeelsete inimeste lõimumise läbikukkumisel on esmaseks solvatuse tunne 1991. aasta järel juhtunu pärast või on esmane ikkagi kultuurilis-mentaalne ebavõrdsus eestlaste ja venelaste vahel.

Venelase silmis püüab Eesti riik integreerida sipelgat ja karu. Karule pole sipelgas huvitav. No kohe üldse mitte. Sipelgal on muidugi oma kultuur, aga see on sipelga mõõtu. Riik samuti, sipelgalik, tähistas hiljuti sajandat aasta­päeva. Karul seevastu on võimalik vaadata tuhandeaastasele riiklusele ja nagu uuemad Kremli ideoloogid väidavad, lausa omaette tsivilisatsioonile. (Mille üle tegelikult arutlesid ka need omaaegsed hõbesajandi mõtlejad, aga see selleks.)

Lõpetan lühikese teesiga. Vene intellektuaalid tegelesid pärast Nõukogude Liidu lagunemist omaenda rahva analüüsimisel tegelikkuse lakeerimisega, valetades iseendale ning oma välismaistele imetlejatele, andes neile vene rahva meeleseisundist täiesti vale ettekujutuse. Unustage vene intellektuaalid ja kuulake lihtrahva esindajaid. Kuulanud neid, saate vene rahvast aru. Kaasa arvatud Eestis elavast vene rahva harust.

Te mõistate, et ettepanek vabastada eesti keelt mitte omandanud noored Eesti kaitseväe teenistusest on absoluutselt õige. Ettepaneku kritiseerijad, kes väidavad, et riigikeele oskamatus ei saa olla põhjus, miks noorel inimesel võetakse võimalus Eestit kaitsta, on lihtsalt asjatundmatu, et mitte öelda rumal. Konflikti korral Venemaaga jäävad need noored heal juhul neutraalseks, halvemal juhul lähevad vastase poole üle. Vastase, kes on neile oma.

Ütlen teile seda oma isa pojana.

Bõkov on aga minu silmis endiselt hinnatud vene kirjanduse analüüsijana. Kuid mitte vene rahva hingeelu selgitajana.