Kunstihoone roosas paviljonis on vaadata näitus „Kasva, kasva, küll on, kuhu!“, mille on kureerinud Tamara Luuk. Nagu tema näitustel ikka, on seegi kord leitud üles vastandite ühtsus: vastuokslikud mõtted ja meeleolud harmoneerivad omavahel ootamatult. Luugi intuitsioon on hämmastav. Kõige rohkem hakkab aga näitusel silma selle tugev ajaline mõõde. Ometi pole sellegi puhul kõik nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Vastused segunevad tööde keskel küsimustega ning igalt poolt tungib läbi mingi nukker elujõud. Tamara Luuk räägib alati hästi tasakesti – siiralt, hea­tahtlikult ja salapäraselt.

Mida me siin näitusel näeme?

Mulle on see näitus nii loomulik, et mis seal ikka seletada. Nagu Lasnamäe paviljoni näitused ikka, kulgeb see ühte teed pidi. Kõik saab alguse vasakpoolsest koridorist, kus on raskemad teemad, sest sinna langeb meie elukogemuse vahest ehk kõige keerulisem, kõige sisukam osa ehk elu esimene pool. Seal koridoris on lapsepõlv, millest on palju juttu, siis omamoodi kohanemise faas, aga ka isiklik valu. Seda kõike muudavad veel raskemaks Eero Alevi maalid; väga paljud tulevadki tema pärast näitusele, ta on publiku hästi ära võlunud. Kõik on tema töödes äratuntav, aga mingi kummalise müstilise kiiksuga.

Selle järel tuleb teine kogemuste koridor, mis pole enam isiklik, vaid hoopis midagi, mis praegust ajastut üldisemalt iseloomustab. Miski, mis oleks nagu paljuski vaataja nõusolekul, heakskiidul ja kaasategemisel juhtunud, ehk siis tehisaru, millel on oht muutuda veelgi tõelisemaks kui inimese elu. See ruum oleks ainult Kiwa asjadega jäänud võib-olla natukene krüptiliseks, aga õnneks on seal juures ka Terje Ojaveri Punamütsike, mis on nii jõhkralt vastupidine – iga jalaga maa peal, väga elulistes sfäärides! Lisaks on Kiwa suure robotinihke seeria vahele pandud ka Kristel Zimmeri videod, lakkamatus korduses: paljas tüdruk jookseb 21kraadises külmas, justnagu ära, loodusesse, tehistüdrukute eest ära.

Ja siis tuleb viimane koridor, mis peaks olema õhkõrn. Otsekui võimalus, pärast kõiki neid raskemaid kogemusi. Tuleb nagu teine ring. Ma arvan, et näiteks teatrimaailmas tuntakse seda printsiipi väga hästi: kordus peab olema, muidu ei hakka asi tööle. Kõik muutub, kas aastatega või väikese kordusega näituseruumis. Kristel Zimmeri video on saanud iseseisvaks ning omandanud sedasi hoopis teise kvaliteedi. Ja täpselt sama kehtib ka Anita Kremmi videote puhul. Anita on oma videoid pikendanud, neid natuke ümber teinud. Ta on jätnud alles oma perekonna arhiivi kõik lapsepõlvekaadrid, aga neid täiendanud, mingite sünnipäevade, aga ka näiteks läbipaistvate portreedega, kus ta on juba suurem.

See näitus on sul kureeritud üsna sirgjoonelise jutustusena, see oleks nagu ühe inimese elukaar.

Ta ongi selles mõttes väga lihtne.

Samal ajal on siin vastandite vahel mingi pinge ka. Kõik on üles ehitatud justkui lineaarse aja peale, aga ometi oled sa kõikjale peitnud katkestusi, pärimust, kajasid, taastulekuid, anakronisme, vaevu aimatavaid seoseid, ühesõnaga ebalineaarsust …

Absoluutselt! Ongi nii. Aga see saab juhtuda ainult siis, kui saad vanemaks – ja kui sa saad vanemaks niimoodi nagu mina, kes ma olen alati olnud tulevikku pööratud. Ma ei mäleta oma minevikust midagi. Kõik need aastad, ma lihtsalt ei ole sellega tegelenud. Ja nüüd, äkki – nagu mingi kolakas on see tulnud – näen oma vaimusilmas pilte, seoseid, jutu­katkeid … Nad kõik veerevad mu silme eest läbi ja siis ma tuvastan, et olen pika elu ära elanud.

Ja kogu see põimumine, kõik need seosed, mida sina ka näitusel tajud – need ei tule lineaarsusest. See on lõpp. Lineaarsus on lihtsalt midagi, mis paneb kunstiteose lõppema teatud punktis. Tal on alati mingi lõpp ja sa tajud seda. Aga kõik see, mis sinna vahele jääb, see on niivõrd harali, see on nii keeruline … Ning sellel näitusel tuleb see haralisus kõik kunstnikelt. See on see, mismoodi nad ise näitusele tulevad. Nende tööd on võib-olla sündinud mingil hoopis teisel ajendil kui see, mis mind huvitab, näiteks koolitööna … Kuidagi on see kõik valmis saanud ja ma küsin kunstnikult, kas ta on nõus, kui ma mõne ta teose näitusele panen – ta on nõus ja mina olen õnnelik. Ja siis tuleb näitus.

Selle näituse, kogu selle tsükli puhul, saab igaüks aru, et see on mingis mõttes valmis. Lõpetatud. Aga mitte ühegi kunstniku ükski töö ei ole tegelikult kunagi lõpetatud. Võta kas või see Ene-Liis Semperi viimane video: okei, ta tõuseb kirstust üles, kõik jooksevad tagasi tema poole, mis on iseenesest juba naljakas, nad lähevad kõik lolliks oma rõõmust ja enam ei märka teda. Nad ei teagi, et kirstust tõusnud Ene-Liis on nende keskel. Sellest saab ka kunstnik ise aru, laskub käpakile, poeb nende vahelt vaikselt läbi ja läheb … võssa! Ta ei kuulu enam sinna. Aga kuhu ta siis kuulub? Võssa ju ka mitte … Sa sured, tõused üles ja seejärel pead alati otsustama, kuhu on sul uuesti kasvada. Kõik on lahtine.

Mida sa täpsemalt kasvamise all mõtled siin näitusel? See on nii mitme­tähenduslik sõna. Kas ruumis laienemist? Vaimset küpsemist? Majanduskasvu? Metamorfoosi?

See on selline väike, natuke julm, aga võib-olla ka julgustav fraas, mis oleks nagu rahvaluulest. (Laulab.) „Kasva, kasva, küll on, kuhu!“ Aga see tähendab ka seda, et kasva sellesse maailma sisse, see maailm on sitaks julm. Kasvamine tähendab julgust elu elada.

Sest et elu annab palju asju. Mulle tundub, et eriti praegu, kui ei tea enam hästi, mis on päris, mis on tõeline, mis on siiras ja nii edasi, peakski mingi näitus või teos olema võimalikult päris. Nii nagu Tõnis Saadoja ja Eero Alevi tööd, mis realismist tõukuvad. Või nii, nagu video on oma olemuselt – oma tegija paratamatu kohalolu tõttu – juba alati väga päris. Ja siis on seal muidugi see Kiwa vahel, kelle omakorda löövad segamini Terje Ojaver ja Kristel Zimmer … Aga mu meelest kusagil peab olema see keel, mille tõelisuses ei saa kahelda.

Kasvada saab ruumis, saab ka aja jooksul vaimselt kasvada, aga saab kasvada ka irratsionaalselt, kohustusest elu ees.

Ohoh?

Noh, rohi ei küsi, kas tal on valikuid. Kas ta võiks elada. Ma arvan, et enamiku inimeste puhul on ka nii: et sa ei küsi, kas sa elad edasi, vaid lihtsalt eladki. Ma arvan, et see on kõige õigem elamisviis, kui sul ei ole valikut, sa lihtsalt pead sellega toime tulema.

Mismoodi Ene-Liis Semperi hääl siit näituselt läbi jookseb?

Ene-Liis Semper ja tema kolm õpilast – Anita Kremm, Liisamari Viik ja Kristel Zimmer – veavad näitusel olulist liini. Võrreldes oma õpilastega on Ene-Liis elanud, tal on teise aja kogemus. Tema puhul kehtib tihti lause „Kunstnik ei väljenda kunagi iseennast, ta väljendab alati midagi suuremat“. Ja no see on ikka paras pähkel! Seda ei pea isegi välja ütlema, aga kui sa oled selle tõdemuse omaks teinud, kumab see läbi kõigest, mis sul on öelda või teistele õpetada. Aga Semperi õpilastele on see väga raske. Ma usun, et neile on suur kergendus, et Ene-Liisiga kõrvuti õpetab neid ka Mark Raidpere, sest tema on irratsionaalsem ja inimlikult lohutavam. Ene-Liis on äärmiselt tugev, konkreetne, isegi pragmaatiline oma kunsti tegemisel. Ta teeb asju, mis on väga tugevad, aga ta teeb seda ilma sentimendita. Ta on täpne, lakooniline ja julm ka. Julm ennekõike iseenda vastu.

Ja no katsu sa seda õpetada rõõmsale noorele inimesele! Ent kuna see kogemus kannab vilja ja see on tugev, siis tüdrukud ei saa seda koolis nägemata jätta. Aga mismoodi nad selle omaks võtavad? Mida rohkem ma näitusel käin, seda rohkem märkan, et nad on võtnud selle omaks kahtepidi: esiteks tuleb neile sisse selline arvestatav, rahulik, tugev kordusel põhinev rütm. Näiteks Kristel Zimmeril see tohutu külma käes jooksmine või see, kuidas Liisamari Viik püüab end kehaliselt igasugu žestide abil kontorisse sättida. Ja teiseks mingi väljamõõdetud, pragmaatiliselt arvestatud distants – see on neil kõigil olemas.

Kuidas on sinul õpetajate ja eeskujudega? Keda pead sina oma kaasteelisteks?

Mul on selle asjaga segane värk, ma olen tõesti udu. Ma olen õppinud ajalugu ja kõik see on mulle alati olnud … (Ohkab.) See ei ole absoluutselt lineaarne. Aga mu õppejõudude jaoks oli ning kui ma püüdsin vaikselt näiteks Enn Tarvelile rääkida, et mina näen ajaloo kulgu lõputu ringina, siis ta ütles, et see pole võimalik, ajalugu ei ole võimalik niimoodi käsitleda.

Ja ma saan sellest aru, aga ühtlasi ei saa ma sinna midagi parata. Sellest ka tõsiasi, et kui pidin õppima aastaarve ja sündmusi, siis millegipärast jäid mulle alati meelde ainult viimased kaks numbrit – sajandist oli mul täiesti ükskõik. (Naerab.) Seepärast mul ei olegi olnud eeskujusid, mul on inimesi, keda ma armastan või kellesse ma kiindun. Sama on kunstnikega: kui sa tahad aru saada sellest, mida esimene intuitiivne valik sulle ütleb, siis sa sulad selle inimesega ühte – niipalju, kui sa oskad. Mis see on, kui mitte armastus?

Aga tõepoolest, mulle on õpilase ja õpetaja teema sel näitusel väga oluline. Ene-Liisile see mõte muidugi üldse ei meeldinud, sest et … (Naerab.) Ta võttis isseennast eraldi üksusena, igat oma õpilast ka ilmselt. Aga mina nägin seda kõike läbi mingi vastuhaku või vastuseisu või teistmoodi olemise püüu. Ent sama kehtib ju Eero Alevi ja Tõnis Saad­oja puhul ka!

Tõnis läheb nii metodoloogiliselt täiuse poole, ta kavatseb olla – võib-olla täiesti teadmatult – Eesti kunstis see mees, kes jätkab maali järjepidevust ajal, mil ühegi asja järjepidevus ei ole päevakorral. Samm-sammult. Läheme mustvalgest värvi peale üle. Lähme natukene ruumi sisse … Lähme loodusesse … Üks täiuseaste, teine … kolmas … Ja sinna kõrvale intuitiivne, rõõmus, ent ometi tumemeelne Eero, kes on kõigest kolm aastat Tõnisest noorem. Ma arvan, et need kaks inimest tundsid teineteist ära ja toetavad teineteist mingis mõttes. Mõlemad vaatavad pealt, kuidas teine kasvab.

Kas kasvamine on pigem järjepidev küpsemine või jõuline transformatsioon? Tõrust saab puu aegamisi, röövik seevastu muutub vahepeal nukuks ja alles siis liblikaks.

See on täpselt sama lugu, nagu on lineaar­suse ja haralisusega. Mingist aspektist kulgeb elu lihtsalt sünnist surmani, aga mingist teisest jällegi on seal vahel nii palju keerdkäike! Elamises on imesid ja igasuguseid asju – vahepeal ärasuremisi ja siis jälle ülestõusmisi. Mõnikord saad sellise paugu, et mõtled, et nüüd on ots. Aga siis ajad end jälle püsti.

Kujutlusvõimega peaks mu meelest kaasas käima mingi suund või tahe, ma ei arva, et see on üdini irratsionaalne. Et midagi tööle hakkaks, peab sul olema ka mõttekäik, loogika. Mitte ainult põmm ja nägemus, vaid ka tee sinna ja sealt välja. Ja see on paratamatult seotud mingi struktuuri, mõtte ja mõistusega. Aga paraku kipub kujutlus alati vastu seina jooksma.

Kas on olemas midagi, mida saab nimetada progressiks? Kas inimkond on suutnud aastasadade jooksul teha maailma natuke paremaks? Saab ju rääkida keskmise eluea kasvust, poliitiliste õiguste laienemisest, katsetest liikuda hoolivama ühiskonna poole, edusammudest teaduses ja meditsiinis, aga muidugi ka kõikvõimalikest koledustest, õudustest ja hävitustöödest. Mõte tulevikku suunatud progressist on ambivalentne: ühelt poolt on selles palju hirmuäratavat, aga nagu midagi liigutavat ka.

Jah, ilmselt on, aga see progress on nii ühemõtteliseks teritatud, et see on ülekohtune. Ja see sõna iseenesest on ju kole ka. Aga muidu … (Mõtleb.) See praegune sõjapidamine, kui sa vaatad Ukraina sõda eemalt, droonid ja kõik, meenutab natukene arvutimängu. Seda on kuidagi väga raske reaalsusega seostada. Just seetõttu on tõelisuse äratundmine minu arvates hästi oluline. Mis progressi puutub, siis meenub, et Raul Meelel on selline kirjutusmasinaga trükitud pilt, kus seisab „Progress, re gress“. (Naerab.)

Mulle üldse tundub – kui me siin juba lõputu ringi kujundini jõudsime –, et elusale maailmale on antud kapaga energiat. Ja et see energiahunnik on alati sama. Ainult see, mismoodi see jaotub, muutub ajas. Kui sul on ühel pool liiga palju mõrvareid ja teisel pool liiga vähe helgeid inimesi või vastupidi, siis tasakaal muutub kohe. Ja niimoodi kogu aeg. Ainult see hulk eiteamida, mis on meile antud – headust, kurjust, tervist, haigust, sõda, rahu – see on konstantne. Lihtsalt see, mida me ühiskonnana selle elujõuga teeme, lööb kord tasakaalust välja, siis püüdleb jälle selle poole ja nii edasi.

Tasakaal on alati olemas, aga ta kaldub alati ühele või teisele poole. On, millega mängida.

Kas sa ise pead olulisemaks tasakaalu saavutamist või selle uppilöömist?

(Mõtleb.) Ma arvan, et päris tasakaal ei lase ennast uppi lüüa. Kunstilises mõttes võib rahulikult lasta ennast uppi lüüa – et tekiks mingi uus hingamine.

Alati on olemas ka see, millisesse aega sa sünnid. Inimesed on pärandamas järgmistele põlvkondadele midagi nii ebamäärast, et meil on natukene hirm selle pärast. Nendele jällegi on see ainuke paratamatus, kust alustada elu. Selleks et mingit uut ja talutavat eluviisi, vormi või ühiskondlikku süsteemsust välja mõelda, peab olema nägemus. Nägemuseks on tarvis üksjagu kujutlusvõimet. Kui me oleme praegu ühiskonnana sellises punktis, kus meie kujutlusvõime piirdub sooviga „küll oleks hea, kui oleks nii, nagu oli varem“, siis on päris keeruline. Aga see ei saa ka igavesti kesta.

Mis on kunstivaldkonnas muutunud võrreldes selle ajaga, kui sina oma tööd alustasid?

Kõik on olemas. On neid, kes on valmis mingeid tuhandeaastaseid traditsioone edasi vedama, kuigi enamusele tunduvad need ammendatud. On ka neid, kes katsuvad väljaütlematule, vormitule anda mingit kuju. Kõik teavad, et kõigesse tasub süveneda. Hästi palju on väikeseid, killustunud nähtusi, mis kõik on oma mingis sfääris siirad ja võimsad. Võib-olla need moodustavad kokku mosaiigi, mis hakkab rääkima alles hiljem.

On üks vana detektiivisari „Columbo“, mis erineb teistest omataolistest selle poolest, et vaataja saab iga osa alguses kohe teada, kes on mõrvar. Ta teab, kes on süüdi, aga naudib seda, mil moel täpselt detektiiv kurjami isiku kindlaks teeb, mismoodi ta lahenduseni jõuab. Seevastu näiteks Poirot’ lugudes saadakse alati alles loo käigus teada, mis juhtus. Ühel puhul teab vaataja alati juba detektiivist rohkem, teisel puhul saab alles koos detektiiviga teada, mis päriselt juhtus. Mind huvitab, kas mingis mõttes on tulevik ka kusagil juba olemas või loome me aega oma valikutega ise?

Sa küsid, kas on olemas vaba tahe. Ma ei tea. (Naerab.) Vaata, inimesi on ju samuti kahte sorti: ühed usuvad, et on, ja teised usuvad, et ei ole. Ma arvan, et neil on õigus – see ongi nii, nagu see on päriselt. Ühtede jaoks on ja teiste jaoks ei ole. Need, kelle arvates ei ole vaba tahet olemas, vaatavad neid, kes liiguvad lineaarselt, skeptilise üleolekuga. Ja need, kelle arvates vaba tahe on olemas, vaatavad neid, kelle arvates seda ei ole, haletsuse ja võib-olla lausa põlgusega. Aga elavad mõlemad!

Mis järgmiseks plaanis?

Kunstihoone korraldatud viimane näitus Tallinna Linnagaleriis avaneb aprillis. Selleks on Priit Pärna söejoonistuste näitus, mida saadab põnev publikuprogramm. Viimane keskendub Pärna filmistsenaariumidele, millest pole kunagi saanud filmi. Need on vinged tekstid, ühtaegu üllatavate seoste ja hullumeelse kiirusega kujutlusvõimet ärgitavad, taas iseseisvaks saanud Eesti Vabariigi savijalgu uurivad käsikirjad, mida näitlejad ette loevad. Seejärel anname Linnagalerii käest, kuna meil pole jõudu hoida elus mõlemat ehk mahukamaks muutunud Kunstihoonet ja seda galeriid. Muidugi valmistame ette ka renoveeritud Kunstihoone avanäitust sel sügisel.