Kas interpretatsioonikunst on kontserdikorralduse lahutamatu osa või vastandub sellele? See sõltub vaatenurgast ja õnneks sai foorumil „Kontserdikorraldus kui interpretatsioonikunsti lahutamatu osa“ (5. II) kuulda tõesti erisuguseid arvamusi. Ürituse läbivad teemad olid uued kontserdiformaadid, publikuga suhtlemise vajadus, eesti interpretatsioonikunsti jätkumine pikas plaanis ning noored nii tulevaste muusikute kui ka publiku rollis.

Interpreetide liidu (ja ka muusikanõukogu) soov on loomulikult, et eesti interpreedid saaksid (eriti Eesti Kontserdi) laval ja avalikkuse tähelepanu all olla rohkem kui praegu ning mõistagi iga ülesastumise puhul väärika tasu eest. Seejuures on klassikalise muusika kontsertide valik praegu iseäranis nädala­vahetustel tohutu, nagu on toonud ühtelugu esile ka Sirbi kontserdikuu ülevaadete kirjutajad.

Nüüd kuulsin ka interpreetide seast küsimust, kas kontserte pole mitte liiga palju ning kas, kus ja kuidas olukorda reguleerida, et jaguks ka publikut. Vastust ega lahendust küll ei leitud, aga loodetavasti arutatakse seda teemat edaspidigi. Tuleb mõista, et klassikalise muusika kontsert on tänapäeva infokülluses publikule üks paljudest valikutest, kuidas sisukat õhtut veeta. Oli siiski kuulda, et väiksemas korraldajate ringis on juba kasutusel platvorm, mille abil jälgida, et ühele ajale ei satuks liiga palju (samalaadseid) kontserte. Sellisest korraldajate infovahetusest on heietatud aastaid ja kuuldavasti selline koostöö näiteks džässikontsertide korraldajatel ka toimib.

Üks interpreetide muredest on ka see, et nii korraldajad kui ka meediakanalid korjavad huviga üles noored ja säravad muusikud, kuid interpreetide küpsemine ja kogu elukaar jääb piisava tähelepanuta.

Nähtavasti ei ole juhuslik, et suures osas meediast leiavad kajastamist just noorte, enamasti välismaal õppinud muusikute tegemised. Nende vaade (klassikalisele) muusikale ja muusikuna tegutsemisele on värske. Paljud neist suhtlevad publiku ning ühtlasi nii kontserdikorraldajate kui ka aja­kirjanikega sundimatult ja soojalt. Nad on andekad ja põlevad soovist muusikalise isiksusena areneda, sealjuures leiavad nad selleks ka ise võimalusi, mitte ei näe kõikjal takistusi. Kui on vaja saata korraldajale oma foto või biograafia, siis saadavad. Ei midagi ületamatut, aga on näha, et karjääri mõtestamisel abistavaid valikaineid on EMTAs või mujal saanud võtta ikka ainult nooremad muusikud. Noored ei ela mullis ja seega on üsna kindel, et nad ei hakka ka teoretiseerima teemal „millist publikut me üldse tahame“ … Kui osata olla tänulik igaühele, kes on teinud valiku tulla just sinu kontserdile, siis tullakse tõenäoliselt ka järgmine kord. Muidugi, kui esitus avaldas muljet.

Kui noored muusikud räägivad uutest kontserdiformaatidest ja publikuga suhtlemisest, siis mõjub see siiralt – ja suhtlus tuleb neil enamasti ka loomulikult välja. Sel foorumil panin tähele, et kui vanemad interpreedid räägivad uutest kontserdiformaatidest ja publikuga suhtlemisest, kasutavad nad küll samu kõlavaid sõnu, aga seosed nende vahel on teistsugused, vahel hägusedki. Nad tahaksid lihtsalt publikut, kes tuleb saali ja kuulab austusega seda kava, mida muusikutele meeldib esitada, ilma et peaksid selle serveerimisega vaeva nägema.

„Uued kontserdiformaadid“, „suhtlus publikuga“ ja „turundus“ näivad neile võib-olla mööduva moenarrusena, sest kõige tähtsam on ju muusika. Sellega ma nõustun: muusika ongi kontserdil kõige tähtsam. Muusikaprofessionaalina ei tajuta siiski tihtipeale süvamuusikahariduseta inimeste raskusi sellesse maailma sisse elada. Pinge mahavõtmine väikese inimliku sisse­juhatusega võib seega olla väga tähtis, et publik oleks valmis keskenduma.