Ametnik viitab paragrahvile, kuulamata inimest. Minister ignoreerib ajakirjaniku küsimust, korrates päheõpitud vastust. Lapsevanem lõpetab dialoogi resoluutselt: „Sest mina ütlen nii!“ Need ei ole juhuslikud näited ebaviisakusest, vaid süsteemse „ütlemise kultuuri“ sümptomid, mis halvavad Eesti ühiskonda.

Selline muster kordub. Näiteks kirjeldab Eesti Linnade ja Valdade Liidu haridus­nõunik Robert Lippin kaheaastast tööprotsessi,¹ kus haridusleppe ja karjäärimudeli töörühmad esitasid ettepanekuid „kirjalikult, suuliselt, töörühmades, kooskõlastuskirjades, pöördumistes ja arvamuslugudes“, kuid neid eirati järjekindlalt või serveeriti avalikkusele kui „hilist ärkamist“. Haridusleppele andis allkirja vaid 11,4% oma­valitsustest (kus õpib 3,4% õpilastest), kuid riigikogu liikmetele esitleti seda konsensusena. Samamoodi ei viita teadus­nõustamise kriis² – kus 77% poliitikutest ignoreerib teadusnõu ja 73% teadlastest ei saa poliitikast aru – ebakompetentsusele, vaid süsteemsele kuulamise kriisile ja võrgustumisprobleemidele, kus keegi ei aita üksteise loogikat mõista ja ühist keelt leida.

Siin käsitlen ütlemise kultuuri hierarhia patoloogilise vormina, kus autoriteet asendab dialoogi ja käsk mõistmist. Lahendus peitub metavalitsemises, mis tasakaalustab võimu võrgustike ja solidaarsusega.

Esmalt tutvustan nelja koordi­neerimis­mudeli loogikat, seejärel bioloogilisi põhjusi, miks dialoog ebaõnnestub,³ ning lõpuks alandliku uurimise kogemusi,⁴ mille tulemusel ütlejate kultuur areneb teadasaamise kultuuriks.

Kontrolli paradoks

Ühiskonnaelu ei ole ühetaoline, vaid keerukas allsüsteemide võrgustik, mille koordineerimine toetub neljale alustalale: turule, hierarhiale, võrgustikele ja solidaarsusele.^5,6 Praegune ütlemise kultuurist lähtuv ühiskonna ummikseis on alguse saanud sellest, et XXI sajandi võrgustunud probleeme püütakse lahendada XIX sajandi „haamriga“.

Hierarhiline administreerimine tugineb autoriteedile ja „ütlemisele“, kus tõde asub püramiidi tipus. See ebaõnnestub bürokraatliku inertsuse tõttu, kuna tipus olijad on kaotanud kontakti tegelikkusega. Turg põhineb konkurentsil ja „küsimisel“, kuid ebaõnnestumised tabavad majandusliku ebatõhususe ja ebavõrdsuse ilmnemisel. Võrgustikud rajanevad usaldusel ja „teadasaamisel“, ent nende nõrkuseks on otsustamatus.⁵ Solidaarsus koordineerib tegevust ühiste väärtuste toel, kuid mureneb, kui need hääbuvad.⁶

Püüe suruda võrgustikupõhist usaldust hierarhilisse käsuliini põhjustab osalistes instinktiivset vastupanu ja informatsiooni varjamist. Praegu Eestis levinud ütlemise kultuur peegeldabki olukorda, kus hierarhiline autoriteet püüab ebaõnnestunult kontrollida komplekssust, mida lahendaks üksnes võrgustikupõhine dialoog.

Süsteemne lahendus peitub meta­valitsemises, mis nõuab oskust kombineerida eri mudeleid vastavalt olukorrale. Metavalitseja on nagu kogenud meister, kel vööl mitu tööriista. Ta teab, et hierarhia on haamer – see on tõhus kindlates piirides, kuid purustab vales kohas. Kui iga probleem näib naelana, on viga tööriistavalikus, mitte materjalis.

Selline käsitus nõuab ebaõnnestumise pedagoogikat ja refleksiivset irooniat. Ebaõnnestumise pedagoogika tähendab, et vigu ei käsitleta süüdistus­materjalina, vaid strateegilise õppimisvõimalusena. Refleksiivne iroonia on aga võime tunnistada, et ükski juhtimis­otsus ei ole lõplik, tõenäoline on ka ebaõnnestumine, kuid tegutsema peab nii, nagu oleks edu võimalik.⁶

Metavalitseja on improviseerija, kes ei järgi pimesi etteantud skripti, vaid on tähelepanelik aja dünaamika ja inimeste vajaduste suhtes. Ta oskab rajada mudeleid siduvaid ühendusteid, teades, et hierarhia on tõhusam siis, kui võrgustikele pakutakse ühtne raamistik, kus kujuneb usaldus.

Miks tekivad konfliktid? Koordineerimisvigade anatoomia

Suhtlemiskonfliktid ei tulene pelgalt ebaviisakusest, vaid ka koordineerimisstiilide kokkupõrkest ja bioloogilistest ohusignaalidest. Kui hierarhilist ütlemist surutakse peale valdkonnas, mis nõuab usalduslikku koostööd, käivitub bioloogiline rünnaku-põgenemise režiim ehk amügdala kaaperdamine. Kui inimene tajub käsku otsese ohuna oma autonoomiale, lülitab aju ratsionaalse mõtlemisvõime välja.³ See tähendab, et ütlemise kultuuris ei ole osapooled sageli võimelised argumente kuulama mitte jonnist, vaid seetõttu, et nende bioloogiline ellujäämisrefleks suunab neid varju otsima jäigast vastupanust või informatsiooni varjamisest. Hierarhiline käsk, mis peaks korda looma, viib paradoksaalselt kontrolli kaotuseni, kuna katkestab vaba informatsioonivahetuse.

Veel sügavam tasand peitub meie sotsiaalses bioloogias. Inimesel on loomupärane vajadus kogeda, et teda on mõistetud.³ Kui ütleja ei kuula, vaid projit­seerib tõde, kujuneb peegelneuronite defitsiit – olukord, kus teine ei taju emotsionaalset sünkroonsust. See süvendab usaldamatust ja surub osapooled transaktsionaalsesse suhtlusse, kus vahetatakse andmeid, kuid ei looda väärtust.

Suhtlust takistavad ka süvitsi juurdunud tajuvead. Me liigitame üksteist alateadlikult soo, vanuse ja staatuse alusel, luues sellega barjääri tegelikule mõistmisele.³ „Ütlemine“ reedab kolme tüüpi arrogantsust: usku, et teatakse rohkem, veendumust, et oma teadmine on ainuõige ja õigustust struktureerida teise inimese kogemust. See on arrogantsuse lõks, kus alluvate või partnerite ressurss jääb kasutamata.

Konflikt on nagu katse ühendada kaks seadet erinevate operatsioonisüsteemidega. Kui neid püütakse ilma metavalitsemiseta jõuga kokku sobitada, jookseb süsteem kokku. Lahendus ei ole ühtse süsteemi pealesurumine, vaid oskus lülitada sisse ratsionaalne aju, pakkudes teisele esmalt kogemust, et tema hirme ja vajadusi on mõistetud.

Kolm seletust hierarhiate püsimiseks

Hierarhiatesse klammerdumine ajal, mil ühiskonna komplekssus nõuab võrgustikupõhist paindlikkust, näib esmapilgul irratsionaalne. Selle juured peituvad organisatsioonipsühholoogias ja bioloogias. Kuigi hierarhia ebatõhusus on hajusate piiridega maailmas ilmselge, pakub see stressi tingimustes näilist, kuid tugevat psühholoogilist turvatunnet. Määramatuse tingimustes tõmbub süsteem kaitsva käsuliini taha ja kontrolli säilitamise püüe viib paradoksaalselt kontrolli kaotuseni.

Väidan, et hierarhia püsimise taga ei ole ratsionaalne valik, vaid süsteemne hirmurežiim, mis toidab end kolmest peamisest allikast.

1) Bioloogiline ellujäämisrefleks – kui ühiskonna komplekssus ja surve suurenevad, lülitub inimestes sisse instinktiivne vastureaktsioon, mida Ameerika psühhiaater Mark Goulston on nimetanud amügdala kaaperdamiseks.³ Selline bioloogiline valvesüsteem blokeerib ratsionaalse mõtlemise ja suunab indiviidi otsima varju jäigast käsuliinist. Hierarhiline käsk ei ole enam loogiline juhtimisotsus, vaid primitiivne reaktsioon ohule, mis lülitab välja just need kognitiivsed ressursid, mis on vajalikud keerukuse lahendamiseks.

2) Struktuurne rajasõltuvus – ühiskonnakorraldus jääb sageli oma harjumuspäraste radade vangi, mida Hollandi avaliku juhtimise ja valitsemise uurija Louis Meuleman⁵ on kirjeldanud kui rajasõltuvust. Organisatsioonid klammerduvad oma vaikimisi stiili just sel hetkel, mil neil on kontrolli kõige vähem. Hirm tundmatuse ees paneb kordama vanu hierarhilisi mustreid, isegi kui need enam ei toimi. Hierarhiat säilitatakse süsteemsest inertsist, teadlikku arenguhüpet ei toimu.

3) Peegelneuronite defitsiit ja arrogantsuse lõks – hierarhia püsimist toidab süvenev empaatia defitsiit. Kui juhid tõmbuvad kaitsesse ja loovad distantsi, tekib peegelneuronite defitsiit.³ Enam ei kogeta, et neid on mõistetud – mõistmine on aga igasuguse usalduse vundament. Seda tühimikku täidab sageli arrogantsuse lõks. Usutakse, et juht teab rohkem kui teised, veendumus, et vaid tema teadmine on õige ja tal on õigus struktureerida teise kogemust ilma teda kuulamata.

Tagajärjeks on suletud nõiaring: „ütlemised“ asendavad vajalikku võrgustumist, süvendades usaldamatust ja habrastades süsteemi veelgi.

Teadasaamise kultuur

Üleminek ütlejate kultuurilt teada­saamise kultuurile ei tähenda hierarhiate lammutamist, vaid nende asetamist uude konteksti. Süsteemi jäikus asendub üleminekuga transaktsionaalselt suhtluselt, kus vahetatakse kuivi andmeid, transformatiivsele suhtlusele, mis muudab osaliste vahelist dünaamikat ja avab tee sisulisele koostööle. Teada­saamise kultuuris ei ole info enam tipust alla suunatud tõde, vaid suhete ja dialoogi kaudu loodav ühisvara.

Sellise ühiskonna vundamendiks on Ameerika organisatsioonipsühholoogia klassiku Edgar H. Scheini poolt koos organisatsioonikultuuri uurija Peter A. Scheiniga⁴ kirjeldatud „alandlik uurimine“ – peen kunst teise inimese avamiseks, esitades küsimusi, millele meil endal veel vastust ei ole. See eeldab siin-ja-praegu alandlikkust, kus juht või ametnik tunnistab oma sõltuvust teise inimese teadmistest. Loobunud eeldusest, et teame kõike paremini, hoidume arrogantsuse lõksust ja loome psühholoogiliselt turvalise keskkonna, kus informatsiooni jagatakse vabatahtlikult.

Dialoogi ei saa sündida hirmurežiimi tingimustes. Teadasaamise kultuuris on peamine oskus lasta teisel emotsionaalselt „välja hingata“, kuulates teda seni, kuni ta mõistab, et tema hirmudest ja vajadustest on aru saadud. Alles siis, kui bioloogilise amügdala kaaperdamine on taandunud, lülitub sisse ratsionaalne mõtlemisvõime, mis on suuteline ühiseks loovaks probleemilahenduseks. Selleks rakendatakse teadasaamise kultuuris vägivallatu suhtluse printsiipe, kus Ameerika psühholoogi Marshall Rosenbergi⁷ kohaselt ei keskenduta hinnangutele, vaid vaatlusele, tunnetele ja universaalsetele inimlikele väärtustele. Selle asemel et diagnoosida teise „valesid“ vaateid, küsib metavalitseja: „Mis on see vajadus, mis suunab seda käitumist?“ Kui räägime vajadustest, mitte positsioonist, leitakse ka kõige keerulisematele konfliktidele lahendus.

Tõeline lahendus on meta­valitsemine – oskus valida olukorrale vastav koordineerimisstiil, kaotamata seejuures empaatiat.⁶ Metavalitseja on improviseerija, kes pimesi ei järgi etteantud skripti, vaid on tähelepanelik ajalise liikumise suhtes. Ta rakendab ebaõnnestumise pedagoogikat, teadvustades, et vead on väärtuslikud õppimiseks.

Teadasaamise kultuuris on kuula­mine eksistentsiaalne valik. Valides kuulamise, nõustume haavatavusega ja tunnistame, et meil ei ole kõiki vastuseid. See on ainus viis peegelneuronite sünkroonsuse taastamiseks, et liikuda hierarhilisest hirmurežiimist õppivasse ja solidaarsesse ühiskonda. Alles siis, kui oleme lakanud olemast pelgalt ütlejad, hakkame haldama maailma komplekssust ilma osalisi ohvriks toomata.

Miks me ei kuula?

Kuulamise kriis meie avalikus ruumis ja juhtimiskultuuris ei ole tehniline puudujääk ega ajanappus, vaid eksistentsiaalne valik. Kalduvus eelistada ütlemise kultuuri peegeldab alateadlikku hirmu kaotada kontroll ühiskonna komplekssuse üle. Ometi peitub siin valitsemise suurim paradoks: püüe säilitada kontroll jäiga hierarhilise käsu kaudu viib tegeliku kontrolli kaotuseni, kuna see suleb informatsioonikanalid ja lämmatab vabatahtliku koostöö.

Tõeline üleminek teadasaamise kultuurile eeldab, et metavalitseja (olgu ta minister, ametnik või lapsevanem) ei näe takistusena teise inimese isikuomadusi, vaid koordineerimismudeli sobimatust antud olukorda. Selle asemel et rakendada hierarhilist survet, mis vallandab bioloogilise rünnaku-põgenemise režiimi ja lülitab välja ratsionaalse mõtlemise, valib tark metavalitseja teadliku alandlikkuse tee. Vastastikku sõltuvate partnerite siseilma mõistmine on vajalik süsteemi kui terviku toimimiseks.

Kuulamine sunnib tegelema ka omaenda pimealadega. Valides kuulamise, nõustume haavatavusega ja tunnistame, et meil ei ole kõiki vastuseid. Just selline siin-ja-praegu alandlikkus on ainus peegel­neuronite sünkroonsuse taastamise viis, pakkudes teisele kogemust, et teda on mõistetud. Ilma selleta jääme trans­aktsionaalse suhtluse vangi, kus informatsioon liigub, kuid väärtust ei looda.

Eesti ühiskonnalt oodatakse üle­minekut retooriliselt kaasamiselt transformatiivsele suhtlusele, mis eeldab metavalitsejalt refleksiivset enese­piiratuse tunnistamist ja teadlikku kuulamist, sest kuulamine määrab, kas ühiskond püsib hierarhilises hirmurežiimis või liigub õppiva ja solidaarse koostoimimise suunas.

Refleksiivne iroonia ja Eesti väljakutse

Eesti ühiskonna väljakutse ei ole uute reeglite kehtestamine või tehnoloogiliste platvormide arendamine, vaid liikumine retooriliselt kaasamiselt ja konsensuslikult passiivsuselt aktiivsele kuulamisele ja transformatiivsele koostööle. Levinud ütlemise kultuur peegeldab hirmu kaotada kontroll komplekssuse üle, kuid jäik hierarhiline surve viib paradoksaalselt just kontrolli kaotuseni, sulgedes kanalid elutähtsale informatsioonile.

Süsteemne lahendus algab Briti poliitilise sotsioloogia ja riigiteooria teadlase Bob Jessopi kirjeldatud refleksiivse iroonia omaksvõtmisest. See ei tähenda küünilisust, vaid intellektuaalset küpsust, kui tunnistatakse, et ükski koordineerimismudel ei ole täiuslik ja ebaõnnestumine on keerulistes süsteemides paratamatu. Metavalitseja tarkus seisneb püüdlustes edu poole, aga ta teab, et iga valik on oma puudustega ja vajab pidevat korrigeerimist. See on üleminek süüdistuskultuurilt ebaõnnestumise pedagoogikale, kus vigu ei käsitleta isikliku läbikukkumisena, vaid strateegilise õppimisvõimalusena.

Metavalitseja väljakutse on kasvatada juhte, kes toimivad nagu improviseerijad – nad ei järgi pimesi skripti, vaid on tähelepanelikud aja dünaamika ja inimeste vajaduste suhtes. Selline juht valdab „siin-ja-praegu alandlikkust“, tunnistades oma sõltuvust teiste teadmistest.

Lõpuks taandub kõik ühele valikule: kas jätkame elamist hierarhilises hirmu­režiimis, kus ütlemine lämmatab loovuse, või liigume õppiva ja solidaarse ühiskonna poole. Kuulamine on eksistentsiaalne valik, mis nõuab julgust olla haavatav ja loobuda ainuõige tõe monopolist. Meie ühine teekond algab sealt, kui lakkame olemast pelgalt ütlejad ja hakkame püüdlema teadasaajateks. Alles siis jõuame selgusele maailma komplekssusest ilma ennast ja teisi selles protsessis kaotamata.

Priit Suve on sisekaitseakadeemia professor ja Tallinna ülikooli dotsent.