Haruldaste muldmetallide maailm on paras segu geoloogiast, kõrgtehnoloogiast, ja geopoliitilisest pingeväljast. See on valdkond, kus iga detail loeb – kus protsesside napp ebaõnnestumine võib peatada magnetivabriku, elektriautode liini või satelliidi tootmise.

Rahvusvaheliselt tegutseb vähe inimesi, kes mõistavad kogu väärtusahelat alates maakidest kuni magnetiteni. Eesti õnneks on meil üks selline inimene olemas. Jane Paju on tõenäoliselt kõige kompetentsem eestikeelne spetsialist, kellel on süvitsi minev suure detailsuse astmega arusaam haruldastest muldmetallidest, nendega seotud keemiast, tehnoloogiast, radioaktiivsusest, regulatsioonidest ja globaalsetest tarneahelatest. Jah, maailmas leidub eksperte, kes võib-olla teavad veelgi rohkem – ent nemad teavad seda enamasti mandariini, vene või inglise keeles. Kõige tõenäolisemalt siiski mandariini keeles, sest just Hiinas on selle tööstuse raskuskese.

Jane Paju on aga harukordne selles mõttes, et ta on sidunud maailma tipptaseme eestlase mõtteviisi ja põhjamaise tööstuskultuuriga. Tema tee on kulgenud läbi Eesti (töötab ka praegu osakoormusega ASis Enefit) Norrasse, kus ta töötab REEtec ASis tehnoloogiaarenduse ja tehaseprotsesside juhina. Tema töölaual on kõik – keemiliste protsesside väljatöötamine, tehaseinseneride juhtimine, NORM-materjalide käitlemise load, REACH-dokumendid, rahvusvaheliste projektide juhtimine ja uute tehaste projekteerimine. REEteci veebisaidil kirjeldatakse teda kui inimest, kes juhib nii uurimis- kui tehnoloogiameeskondi ja koordineerib haruldaste muldmetallide tarneahela kogu tehnilist poolt alates maagist kuni magnetiteni.

Paju CV räägib enda eest: aastad Silmetis, koostöö NEO Performance Materialsiga, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) töörühmad, NATO teaduspaneelid, kümned tööstusprojektid, mitmekümnemiljonilised tehaseinvesteeringud ja autoriteet, mida tunnustavad nii insenerid, reguleerijad kui ka ettevõtjad. Väga vähesed Euroopas – ja veel vähem Eestis – mõistavad nii hästi, kuidas toimib väärtusahel, millised on tehnilised kitsaskohad ja kuidas regulatsioonide, radioaktiivsete kõrvalainete ja tururiskide vahel üldse navigeerida.

Sellise taustaga on ta ideaalne teejuht, et mõistaksime, miks haruldased muldmetallid mõjutavad Euroopa tööstust ja julgeolekut, miks tarneahelad on endiselt Hiina käes ja millised võimalused ja ohud avanevad Eestile selles uues tehnoloogiaalases maailmakorras.

Selgitame alustuseks, mida mõistetakse termini „haruldased muldmetallid“ all.

Kui kuulda esimest korda väljendit „haruldased muldmetallid“ (HMM), kõlab see nagu mõni salapärane geoloogide salaselts. Tegelikult on sõna „muldmetall“ pärit juba XVIII sajandi laboritest – ajast, mil keemikud kuumutasid tundmatuid kivimeid ja metalle, et välja selgitada, mis neis peitub. Tollal nimetati mullaks (ingl earth) kõiki materjale, mida ei saadud enam lahti võtta või lihtsamateks koostisosadeks sulatada. Need olid visad, püsikindlad ained, mis pidasid vastu nii leegile kui happesegudele. Nende ühisjooneks oli kõrge oksüdeerumistemperatuur – võime püsida muutumatuna olukorras, kus paljud teised ained juba ammu alla annaksid.

Siit saigi alguse muldmetallide mõiste: metallid, mis sünnivad maa sügavuses, esinevad kivimites ja maagis ning mille „mullast“ eraldamine on vaevarikas. Nimetus jäi külge ka elementidele, mida me praegu tunneme haruldaste muldmetallidena, kuigi tegelikult ei ole need sugugi alati haruldased. Paljud neist on looduses sama levinud kui vask või nikkel, lihtsalt nad ei esine mugavasti puhastes tükkides. Nad on kui geoloogiline pihupuder – laiali puistatud, peidus mineraalide sees, keemiliselt sarnased ja seetõttu üksteisest raskesti eristatavad.

Nii sündis paradoks, mis saadab neid elemente tänapäevani: nimi viitab mullale, haruldusele ja metallile, kuid tegelikult on see ajalooline jäänuk. Tõde on lihtsam ja ühtlasi poeetilisem: haruldased muldmetallid on Maa enda keerukad lapsed, kelle leidmine ja lahutamine nõuab täpsust, kannatust ja teadust. Ja ometi on just need vaiksed „mullased“ elemendid tänapäeva tehnoloogia kõige säravamate imede – nutitelefonide, elektriautode ja rohelise energia – nähtamatud mootorid.

Kui haruldased need ikkagi on?

Kui sõnapaar „haruldased muldmetallid“ kutsub esile kujutluspildi maapõues peituvatest ülimalt haruldastest ainetest, siis tegelikkus on üllatavalt vastupidine. Geoloogia vaatevinklist ei ole need elemendid sugugi defitsiitsed – neid leidub paljudes kivimites üle kogu planeedi. Probleem on mujal: nad esinevad hajutatult. Kontsentratsioonid on nii madalad, et kuigi Maa on neid täis, on neid raske majanduslikult mõistlikul viisil kätte saada.

Siit tulebki mängu mõiste „haruldus“. Mitte geoloogiline, vaid majanduslik. Enamikku maake ei ole mõtet ainult HMMide pärast töödelda – need elemendid on „kaassõitjateks“ seal, kus kaevandatakse midagi olulisemat, näiteks rauda, fosforit või titaani. Seetõttu oleks nende täpsem nimetus hajutatud elemendid, mitte haruldased. Nad ei ole looduses haruldased, vaid haruldased on kohad, kus nende kogumine end ära tasub.

Geoloogiliselt leidub neid paljudes kivimites, kuid kontsentratsioonid on madalad, mistõttu peab seal majandusliku tasuvuse huvides olema ka midagi muud – rauda, fosforit, titaani jne –, mida töödeldakse esmajärjekorras.

Eesti ja fosforiit. Eestis on mitu korda tõstatatud teema, kas fosforiidi kaevandamise kõrvalsaadusena võiksid kaasneda haruldased muldmetallid. Milline on potentsiaal ja millised on piirangud?

Eestis kerkib fosforiiditeema alati esile emotsionaalsena: mäletatavasti on see ainus maavara, mis on kujundanud meie poliitilist ajalugu. Viimastel aastatel on arutelu saanud uue nurga – kas fosforiidi kaevandamisel võiks kõrvalsaadusena kätte saada haruldasi muldmetalle? Paberil näib eesmärk ahvatlev, sest maailm januneb HMMide järele ja Eesti fosforiit on teadaolevalt nendega rikastatud. Aga reaalsus on keerulisem.

Meie fosforiit koosneb peamiselt fluoroapatiidist, kus HMMid on seotud kaltsiumfluoriidi faasiga – keemiliselt visa ja ebamugava partneriga, mida pole lihtne tööstuslikult lahutada. Keskmiselt sisaldab Eesti fosforiit ligikaudu 300 miljondikosa (ingl parts per million, ppm) haruldasi muldmetalle. Seda pole vähe, kuid ei ole ka piisavalt, et iseseisvana majanduslikult ära tasuks. Lisaks on maardlas alati kaasas soovimatud kaaslased: uraan (U) ja toorium (Th). Need kipuvad koonduma just HMMide rikkasse fraktsiooni, mis tähendab, et väärtusliku aine kontsentreerimisel tõuseb paratamatult ka radioaktiivsete elementide osakaal.

Näiteks kui umbes 40% fosforiidis leiduvatest HMMidest on tseerium, võib toorium eelistada kaasa liikuda selle elemendiga. Halvimal juhul võib tseeriumioksiidi fraktsioon sisaldada 1-2% tooriumi, mis on juba märkimisväärse radioaktiivsusega materjal. Isegi kui kontsentratsioon oleks kümme korda väiksem, jääb probleem alles, sest radioaktiivne element ei kao kuhugi, see tõrjutakse teise jäätmevoogu, sageli fosfokipsi. Fosfokips aga on maailmas niigi tuntud kui keeruline madalradioaktiivne kõrvalsaadus, mille ladustamine nõuab rangeid keskkonnatingimusi.

Teoreetiliselt on võimalik otsida protsesse, mis maandavad Th koondumist, või proovida HMMe eraldada fosforhappe tootmise kõrvalsaadustest. Kuid see ei ole lihtne tehnoloogia ja räägitud „kuldne võimalus“ ei paista siit välja. Tõenäolisem on, et Eesti fosforiidi väärtus jääbki eeskätt fosforiidi enda, mitte HMMide, omaks. Ja iga arutelu peab algama ausalt, kui teame, et potentsiaal on olemas, ent piirangud on veel suuremad. Eesti maapõu ei jaga oma aardeid valutult.

Radionukliidide paratamatus. Oled rõhutanud, et igasuguse HMMi tootmisega käivad kaasas uraan ja toorium. Kui suur probleem see on ja miks Euroopa regulatsioonid teevad selle peaaegu ületamatuks tõkkeks?

Kui räägitakse haruldaste muldmetallide väärindamisest, kõlab see kui tulevikutööstuse lugu koos rohetehnoloogia, magnetite, elektriautode ja tuuleturbiinidega. Kuid selle särava tehnoloogilise lubaduse varjus on üks vaikne, ent visalt kaasas käiv tegelane – looduslik radioaktiivsus. Peaaegu kõik HMMi sisaldavad maagid ja kontsentraadid sisaldavad ka uraani ja tooriumi. Need elemendid „jalutavad kaasa“ igas protsessis, kus HMMid kontsentreeruvad, ja sellest ei pääse ükski riik ega ükski kaevandus. Sedalaadi materjale nimetatakse looduslikke radionukliide sisaldavateks materjalideks (ingl naturally occurring radioactive material, NORM), mis ei ole ohtlikud tuumajäätmed, kuid võivad nõuda sama rangeid käitlemisreegleid.

Probleem ei ole radioaktiivsus iseeneses, kuna NORM on valdavalt madala radioaktiivsustasemega, selle aktiivsus muutub ajas väga vähe ja lagunemisrida on stabiilne. Suurim väljakutse peitub koguses. Haruldaste muldmetallide tootmisel tekivad massilised jäätmevood, milles U ja Th võivad küll olla mikroprotsendi tasemel, kuid jäävad siiski reguleeritava materjali piiresse. See tähendab ladustamist, seiret ja erikäsitlust, mis on küll tehniliselt lahendatav, kuid poliitiliselt ülitundlik.

Euroopas lisandub olukorrale veel üks probleem: regulatsioonide killustatus. Kuigi taustaks kasutatakse Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) soovitusi, on iga riik kehtestanud oma tolerantsi NORMile. Näiteks Prantsusmaa ja Rootsi lubavad teatud madala aktiivsusega NORM-materjale käidelda kui tavalisi ohtlikke jäätmeid. Norras on lausa eraldi off-shore-hoidlad nafta- ja gaasitööstuse NORM-jäätmete lõppladestamiseks ja Euroopas peetakse sealset tolerantsi kõige realistlikumaks.

Eesti on seevastu valinud maksimaalselt konservatiivse tee. Ametlikult on seisukoht, et Eestis NORM-materjali ei teki, ja kui peaks siiski tekkima, tuleb see riigist välja viia. Selline seisukoht ei ole kooskõlas tegelikkusega – NORM-materjali tekib meil nii ehituses, tööstuses kui ka geokeemilistes protsessides –, ja luuakse olukord, kus igasugune mineraalide väärindamine muutub peaaegu võimatuks. Paradoksaalsel kombel ei kaitse see keskkonda, vaid takistab lahenduste otsimist.

Asjalikum lahendus oleks võtta suund, mida kasutavad Põhjamaad: töötada välja läbipaistvad ja tehniliselt teostatavad reeglid, kuidas NORM-jäätmeid Eestis ohutult käidelda ja lõppladestada. Keegi ei vaidle vastu, et see peab olema kontrollitud ja kallis tegevus, kuid see peab olema võimalik. NORM ei ole tuumajäätmed. Kui tuumakütus on väikeses koguses, väga radioaktiivne ja ajas kiiresti muutuv, siis NORM on mahukas, madala aktiivsusega ja ajas püsiv. Need on kaks täiesti erinevat kategooriat, mida ei tohi samastada.

Kui Eesti soovib edaspidi osaleda kriitiliste materjalide tootmisahelates – olgu fosforiidi kõrvalsaaduste, akutehnoloogia või magnetite alal –, tuleb see küsimus ausalt arutusele võtta. NORM ei ole paratamatus, mida peaks kartma – see on tegelikkus, millega tuleb mõistlikult ümber käia. Kui Euroopa suudab seda teha, pole põhjust, miks Eesti ei võiks.

Just ebamäärasus ja killustatus on põhjus, miks paljud Euroopa projektid jäävadki paberile. Kui pole teada, kas NORM-jäätmeid saab ladestada, kui kaua luba kehtib, millised tehnoloogiad on lubatud või mis see lõpuks maksma läheb, siis ei saa ka investor riski hinnata.

Eesti on eriti kõnekas näide. NORM-materjali töötlemise luba kehtib maksimaalselt viis aastat, samal ajal kui loa taotlemine võib juba ise võtta viis aastat. Ja keegi ei garanteeri, et uus luba tuleb samadel tingimustel. Sellises raamistikus ei saa ühtegi tööstusinvesteeringut planeerida ega tehast rajada.

Kas kõiges on süüdi ülemäärane looduskaitse? Pigem poliitiline ebamugavus ja ka teadmatus. Minu arust on regulatsioonide kehtestajad üritanud enda jaoks probleemi nii minimaalsena hoida kui võimalik, et oleks olukord, kus hea muretu olla ega peaks sellega liigselt tegelema. Radioaktiivsust tajutakse endiselt Tšornobõli mõõdupuu järgi, kuigi NORM on sama argine nagu rannaliiv või banaan, mis muide mõlemad sisaldavad looduslikke radioaktiivseid isotoope ehk NORMi. Ajakirjandus võimendab hirme, poliitikud väldivad teemat ja nii sünnibki paradoks: Euroopa tahab pöördelisi materjale, kuid ei julge tegeleda nende paratamatu kõrvalnähtusega.

Siit jõuamegi strateegiliste küsimusteni ehk ELi tarneahelate juurde. Kuidas näeb välja HMMi tarneahel toormest kuni magneti ja muude kasulike toodeteni? Millised lülid selles on ja kus ilmnevad väljaspool Hiinat kõige suuremad kitsaskohad?

Kui Euroopa räägib strateegilisest autonoomiast, kõlab see sageli nagu loosung. Aga haruldaste muldmetallide puhul on autonoomia sõna otseses mõttes tarneahel, mis algab maapinnast ja lõpeb magnetiga. Just sellel teekonnal avaneb põhjus, miks Hiina on endiselt vaieldamatu liider.

Tarneahela esimene lüli on kaevandus. Siin Hiina sugugi ei domineeri – rikkalikke HMM-maardlaid leidub Austraalias, Aafrikas, Ameerikas ja isegi Euroopas. Ometi on suurem osa projektidest jäänud toppama. Mitte geoloogilistel põhjustel, vaid kapitali puudumise (kuna HMMide hind on liiga madal) ja regulatsioonide, eriti NORM-materjalide käitlemise ebakindluse tõttu. Hiina eelis on lihtne: riik lubab radioaktiivse toorme sissetoomist, töötlemist ja ladestamist ühtse süsteemi alusel. Euroopal sellist raamistikku ei ole.

Järgmine samm on kontsentreerimine: maavara tuleb viia edasiseks töötlemiseks sobivasse vormi, näiteks HMM-karbonaat, mille kilogrammi hind on umbes 6–8 dollarit. Kogu kaevanduse majandus peab sellesse hinda ära mahtuma. Paljud projektid ei mahu.

Edasi tuleb kõige tehnilisem osa – haruldaste muldmetallide lahutamine. Üllataval kombel ei ole see tegelik kitsaskoht. Lahutustehnoloogiad on olemas ja töötavad hästi. Kitsaskoht on hoopis see, et lahutada pole midagi, sest Euroopas napib toorainet ja kontsentraati. Praegu teostavad HMMide lahutamist peamiselt Hiina ettevõtted ja väiksemas mahus Lynas Malaisias, MP Materials USAs ning Silmet ja Solvay Euroopas, kuid eriti raskete HMMide lahutamisel on Hiina monopol.

Kui lahutatud oksiidid käes, selgub järgmine paradoks: vaid 20–25% neist on kõrge väärtusega, nagu näiteks neodüümi ja praseodüümi segu (NdPr), terbium (Tb) ja düsproosium (Dy). Ülejäänud elemendid on odavad ja vähekasutatavad, mis teeb terve protsessi majanduslikult hapraks. Oksiidide muutmine metalliks nõuab tohutult energiat ja tööd, mistõttu toimub see peaaegu ainult Aasias. NdPr-oksiidi ja -metalli hind on sama, kuid lisatud energiakomponent oksiidist metalli saamiseks on väga suur.

Lõpuks jõuame magnetiteni – tarneahela pärlini. NdPr-oksiidist tehakse sulam (raud-neodüüm-boor, FeNdPrB), kuhu lisatakse ka terbium ja düsproosium, et suurendada magneti kuumataluvust. Seda tehakse valdavalt Hiinas. Kuigi NEO Narva magnetitehas suudab nüüd samuti seda teha, on ettevõte ise tunnistanud, et Euroopas on see ebamõistlikult kallis.

Nii selgubki Euroopa strateegiline nõrkus: mitte teadmiste puudus, vaid ahela esimesed ja viimased lülid – kaevandamine, jäätmekäitlus, metalliseerimine –, on puudu. Kõik muu on olemas. Kuid magnetid sünnivad seal, kus kogu ahel töötab ühtse süsteemina. Ja Euroopas seda süsteemi veel ei ole.

Mis on Silmeti ja Narva magneti­tehase roll? Kui palju lisandväärtust jääb Eestisse ja kus toimuvad kõige kriitilisemad etapid?

Eestis paiknevad Silmet ja NEO Narva magnetitehas on ühe omaniku ettevõtted ja seega toimub ka koostöö, kuid lisandväärtuse osas on pilt keeruline. Silmeti roll on algfaasis: kergemate haruldaste muldmetallide lahutamine (nt tseerium ja lantaan – mida on kergete HMMide toormes keskmiselt 70–75%, neodüüm ja prasodüüm, mida on kergete HMMide toormes 20–25% ning samaariumi-euroopiumi-gadoliiniumi segu, mida on toormes 1–5%). Probleem seisneb toorme pidevas puuduses ja selles, et lantaanile ja tseeriumile on turul väike, kui mitte olematu, nõudlus. Samal ajal on tootmine energiakomponendi tõttu kulukas ning lisanduvad kõikvõimalikud regulatiivsed nõuded: Euroopa kemikaalide registreerimise, hindamise, autoriseerimise ja piiramise määrus (ingl regulation on the registration, evaluation, authorisation and restriction of chemicals, REACH) ja jäätmekäitluse tasud.

NEO Narva magnetitehas ei saa aga Silmetis eraldatud NdPr-oksiidi otse kasutada, vaid Silmetist toodetud materjal saadetakse edasi Aasiasse, kus see metalliseeritakse, sinna lisatakse väljastpoolt ostetud terbiumi ja düsproosiumi ning alles siis saadakse sulam, mis läheb Narva tehasesse magnetiteks. Kriitilised etapid – metalliseerimine ja sulamite tootmine – jäävad valdavalt väljapoole Eestit, mistõttu on kodumaal lisandväärtust raske tekitada.

Kuidas suutis Hiina saavutada hegemoonia HMMide väärtusahelas? Kas tegemist on pikaajalise strateegia, odava tööjõu või paindlikuma regulatsioonikeskkonnaga?

Hiina tõus haruldaste muldmetallide väärtusahelas ei sündinud juhuslikult ega üksnes tänu odavale tööjõule. Tegemist oli teadliku ja järjekindla strateegiaga, mis algas juba 1980.–1990. aastatel. Hiina käitleb ja lubab riiki tuua radioaktiivseid maake ning on loonud ühtse süsteemi nende töötlemiseks ja jäätmete üleandmiseks riiklikule struktuurile (China Nuclear Energy Industry Corporation, CNEIC). See tähendab, et kogu tarneahel – kaevandamine, lahutamine, metalliseerimine, magnetite tootmine, jäätmekäitlus – toimub ühtses poliitilises ja regulatiivses raamistikus.

Lisaks on riik järjekindlalt investeerinud inseneriharidusse, töötajate koolitusse, seadmete oma riigis tootmisse ja tehnoloogia arendusse. Seal, kus Euroopas on load, vaidlused ja aastatepikkused menetlused, toimub Hiinas riigi poolt juhitud ja kontrollitud, kuid siiski sujuv järelevalvega protsess. Turuloogika seisukohalt tähendab see, et iga väike Euroopa ettevõtja konkureerib kogu Hiina riigi koordineeritud masinavärgiga. Sellises olukorras ei ole võimalik toota ega pakkuda toorainet hinnaga, mida teine Euroopa tootja oleks valmis maksma – ja nii jääbki väärtusahela keskne positsioon Hiinale.

Kas Euroopa üldse saaks luua iseseisva HMMi tarneahela? Kui jah, siis millistel eeldustel ja millise ajaga?

Euroopal on põhimõtteliselt võimalik luua iseseisev haruldaste muldmetallide tarneahel, kuid see eeldab kaht suurt läbimurret: selgeid ja toimivaid reegleid radioaktiivsete NORMide ja mõistlikus koguses HMMe sisaldavate kontsentraatide sissetoomiseks ja töötlemiseks ning energiahindade langust või vähemalt stabiliseerumist. Ilma selleta jäävad investeeringud toppama ja tehaste rajamine läheb liiga kalliks. Aeg tiksub Euroopa kahjuks, ja mitte ainult turu tõttu, vaid ka inimeste tõttu.

Euroopas on suur osa oskusteabest kadumas. On küll tugev teadustegevus, luuakse mudeleid ja prototüüpe, kuid tööstuslikku kogemust, kuidas tehas tegelikult töötab, milliseid seadmeid valida, kuidas juhtida materjalivoogusid, reageerida riketele, käsitleda jäätmeid ja hoida protsess stabiilsena, on vähe. Hiinas on need teadmised edasi kandunud juba mitme põlvkonna inseneride kaudu, Euroopas on need aga paljuski hajunud.

Kui Euroopa tahab ahelat üles ehitada, peab seda tegema kiiresti ja järjekindlalt, selleks kulub vähemalt 10–15 aastat. See eeldab investeeringuid kaevandustesse, lahutustehastesse, metalliseerimisse ja magnetitootmisse ning mis peamine – inimeste koolitamisse. Tehnoloogiast üksi ei piisa, vaja on oskajaid käsi ja pikaajalist poliitilist tahet. Ilma nendeta jääb Euroopa ka 2040. aastatel Hiina ahelast sõltuvaks.

Oled meie varasemas vestluses öelnud, et HMMi hinnad on märksa madalamad, kui avalikkuses arvatakse. Kust see hinnamüüt tuleb ja millised huvid seda ülal hoiavad? Kas madal hind pole Euroopas ja ka USAs kogu tarneahela puudumise üks põhipõhjusi, sest tarneahela ülesehitamine on kallis, saadav tulu kesine?

Avalikkuses kõlab haruldaste muldmetallide teema sageli nagu kullapalavik: justkui oleks iga gramm neist ülikallis ja iga maardla potentsiaalne eldoraado. Tegelik pilt on aga palju proosalisem ja see loobki paradoksi, mis teeb tarne­ahela ülesehitamise Euroopas majanduslikult väga keeruliseks.

Enamik haruldaste muldmetallide toormest koosneb tegelikult odavatest elementidest. Suurim osa on tseeriumi ja lantaani ühendid, mille hind jääb vahemikku mõni dollar kilogrammi kohta. Need moodustavad kokku kogu toodangust ligi kolmveerandi – ja nende järele pole maailmas peaaegu mingit nõudlust. Järgmiseks tulevad elemendid, mille kasutusalad on kitsamad ja hind veidi kõrgem, kuid ka nende turumaht on väike. Ainult väike osa kogu segust – neodüüm, prasodüüm, terbium ja düsproosium – on need, mida magnetitööstus januneb ja mille hind on märkimisväärne.

Just see proportsioon loob hinnamüüdi. Avalikkusele jääb mulje, et kõik haruldased muldmetallid on väärtuslikud, sest räägitakse ainult kallimatest elementidest. Tegelikkuses peab aga iga tehas töötlema ka suures koguses neid odavaid, vähese nõudlusega ühendeid, mida on toormes palju ning mis kipuvad kuhjuma lattu, kuid tootmisprotsessis neelavad need samamoodi nii energiat kui ka reagente ja nende turustamiseks on vaja jälgida täpselt samamood regulatiivseid ja jäätmekäitlusreegleid. Hiinas saab seda teha märksa tõhusamalt, sest kõik ahela lülid töötavad odavamalt, samuti toimib suur sisetarbimine odavamatele elementidele (näiteks tseerium kasutatakse ära terasetööstuses) ja jäätmekäitlus on riiklikult koordineeritud. Euroopas aga muutub sama tegevus kiiresti majanduslikult mõttetuks.

Nii tekibki küsimus: milleks üldse tarneahelat ehitada, kui enamik väljundist on pea väärtusetu? See on põhjus, miks Euroopa ja USA projektid sageli hanguvad. Investeering on hiiglaslik, aga tulu sõltub vaid kogu toodangu väikesest fraktsioonist. Seni, kuni see hinnastruktuur püsib, ei kao ka hinnamüüt, sest just see hoiab ülal lootust, et maardlad võiksid olla kullakaevandused, kuigi tegelik turuloogika on hoopis kainem.

Kui palju on HMMi tarneahelad seotud tehnoloogia, kui palju aga poliitika ja julgeolekuga? Kas võib öelda, et HMMid on uue külma (majandus)sõja strateegiline relv?

Haruldaste muldmetallide tarneahelad on ühtaegu tehnoloogiline ja poliitiline nähtus – ning üha enam kaldub kaalukauss geopoliitika poole. Probleem ei ole selles, et Euroopal või Ameerikal puuduks võimekus neid materjale töödelda. Tehnoloogiad on olemas. Puudub aga soov ja valmidus neid rakendada, sest protsess on kallis, keskkonnanõuded ranged ja äriline tasuvus küsitav.

Geopoliitiliselt on HMMid strateegiline mõjutusvahend. Hiina kontrollib enamikku tarneahelast, seega saab ta soovi korral piirata kriitiliste magnetimaterjalide kättesaadavust just siis, kui pinged kasvavad. Samal ajal sõltub nõudlus poliitilistest trendidest: kui rohepööre aeglustub või väheneb elektriautode surve, väheneb ka HMMide vajadus. Teisalt saaksid Euroopa riigid vähendada sõltuvust, kui nad toetaksid jäätmematerjali sorteerimist ja taaskasutust või arendaksid alternatiivseid tehnoloogiaid, mis ei vaja püsimagneteid.

Kas HMMid on uue külma sõja majandusrelv? Piltlikult öeldes küll – mitte pommide tähenduses, vaid hoovana, mis kontrollib tööstust, tehnoloogiat ja sõltuvusi.

Kui paneme käe südamele ja küsime: kas Eestil on võimalust mängida HMMi valdkonnas tähtsat osa või on targem vaadata mujale ja panustada teistesse tehnoloogiatesse?

Eestil on haruldaste muldmetallide maailmas harukordselt tugev lähtepositsioon, ehkki me ise kipume seda alahindama. Meil töötab üks Euroopa ainsatest lahutustehastest ja NEO on toonud Narva väärtusahelasse järgmise astme – magnetite tootmise. See pole lihtsalt üks tehas, vaid kompetents, mida mujale Euroopasse on väga raske luua. Järelikult ei ole Eesti roll selles sektoris pelgalt teoreetiline, vaid juba praegu praktiline ja rahvusvaheliselt nähtav.

Jätkusuutlik arendamine sõltub aga kahest võtmetingimusest. Esiteks: NORM-materjalide mõistlik, teaduspõhine ja turvaline käitlemine. Kui Eesti leiab tasakaaluka lahenduse, mis ei hirmuta investoreid ega alahinda ohutust, muutume üheks vähestest kohtadest Euroopas, kus saab kogu väärtusahelat osaliselt või täielikult teostada. Teiseks: energiapoliitika. Energiakulud on selle tööstuse selgroog. Kui loome stabiilse, taskukohase ja rohelise energiabaasi, Eesti konkurentsivõime paraneb veelgi.

Lisaks tehnoloogiale vajame ka inimesi ja selleks on vaja süsteemi, mis kaasaks paremini meie noori kõrgharidusega insenere ja spetsialiste. Praegu on NEO Eesti üksustes ametis peamiselt vene tööjõud, mis on jäänud Nõukogude ajast ja visa muutuma, sest venekeelne tehas vajab vene keelt rääkivaid spetsialiste. Kuigi riik pingutab kõvasti, et anda haridussüsteemis eestikeelset haridust, muutub see kohe mõtetuks, kui tööle asunud noor insener leiab end venekeelsest keskkonnast, kus ta peab oma tööd tegema vene keeles. Sellele aitab kaasa ka töökeskkonna nõue, et tööjuhendid peavad olema koostatud töötajatele arusaadavas keeles ehk siis Eesti Vabariigis venekeelses tehases vene keeles. Nii tekib olukord, kus insener peab valdama vene keelt, andes eesti rahvusest ja vene keelt mitte oskavatele noortele vähem võimalusi. Võib-olla tuleks mõelda Norra töömudeli sarnast lahendust: ettevõtte dokumentatsioon peab olema riigikeeles ja tööle asuja peab oskama riigikeelt vähemalt B2 tasemel või talle tagatakse keeleõpe koos nõudega omandada teatud aja jooksul vajalik tase. See looks ausa, ühtse ja integreeriva keskkonna, kus oskustöö ja karjäärivõimalused avanevad kõigile. Eesti on ju ainus riik maailmas, kus eestlane peab saama teha oma palgatööd riigikeeles.

Kui need tingimused täita, on Eestil võimalus olla midagi enamat kui väike tegija kriitiliste materjalide maailmas. Meil on potentsiaali olla Põhja-Euroopa kompetentsikeskus – koht, kus ühenduvad tehnoloogia, tööstus, teadus ja rahvusvaheline usaldus. Mitte iga riik ei saa endale sellist rolli lubada. Eesti saab. Ja võib-olla just selles peitubki meie järgmise põlvkonna tööstuslugu. Eesti otsustajatel – poliitikutel ja ametnikel peab siin olema väga selge strateegiline vaade ja ka võimekus panustada valdkonna arengusse avaliku sektori ressursse senisest rohkem. Just otsustajate strateegilist vaadet ja tegutsemistahet on meil seni väga nappinud.