Tallinna tehnikaülikooli Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi direktori kohusetäitja, vanemteadur Alar Kuusik juhib elektroonikavaldkonna akadeemilist lipulaeva, kus peale alusteaduse on teenuste ja toodete turule toomise kaudu alati au sees hoitud ka ühiskonna teenimist.

Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituut tegeleb kognitiiv-, mõõteelektroonika ning sidevaldkonna teadus- ja õppetööga. Instituudi uurimis- ja arendustegevus on suunatud nii tööstuse vajadustele kui ka tulevikku vaatavatele teadusuuringutele. Instituudi ajalugu ulatub 1962. aastasse, mil loodi toonase Tallinna polütehnilise instituudi elektroonika kateeder. Aastate jooksul on toimunud liitumisi ja ümberkorraldusi, sealhulgas raadio- ja sidetehnika instituudi liitumine 2017. aastal.

Olete Tallinna tehnikaülikooli Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi direktori kt ja vanemteadur. Rääkige palun alustuseks instituudist ja sellest, millele olete teadlasena pühendunud.

Elektroonikainstituut sai alguse kuuskümmend aastat tagasi. Alates 2011. aastast kanname Thomas Johann Seebecki nime Tallinnas sündinud teadlase järgi, kes on tuntuks saanud termoelektrilise efekti, tuntud ka kui Seebecki efekt, avastajana. Praegu on instituudis kolm, täpsemalt kolm ja pool, uurimissuunda. Grupid on tihedalt seotud nii arendusteemade kui ka rakendusvaldkondade poolest. Kõige vanem on mõõteelektroonika uurimisgrupp, mille ajalugu ulatub sügavasse Nõukogude aega, mil koostöös toonase raadio-elektroonika tehasega „Punane RET“ arendati ja toodeti elektrimõõteriistu. Kahtlemata olid seadmed toonase idabloki riikide tipptase. Muu hulgas jõudsid  mõned instituudis loodud instrumendid ka kosmosesse, kuhu on viimastel aegadel jõudnud ka tudengisatelliitide elektroonikaarendused. Klassikaliselt on mõõteelektroonika uurimisgrupp tugev meditsiinimõõtetehnikas ja ka minu enda mitmed uurimisprojektid on olnud seotud biomeditsiinitehnikaga. Mõõteelektroonikale on lähedal kognitroonika uurimisgrupp, kes keskendub numbrilisele andmetöötlusele, seda eeskätt energia- ja arvutusressursi efektiivse kasutusega. Kognitroonika uurimisrühma keskmesse on jõudmas kestlik elektroonika, kattes ka riistvarakomponentide taaskasutatavust, mis on tähtis piiratud elueaga asjade interneti (ingl Internet of Things, IoT) ja ühekordsete meditsiiniseadmete puhul. Ja muidugi tegevus masinõppe ja tehisintellekti vallas, millest ei pääse üle ega ümber, antud juhul siis pisi- ehk sardelektroonikas. Instituudi kõige suurem uurimisgrupp on sidesüsteemide oma, mis keskendub uudsetele mobiilsidetehnoloogiatele 5G ja 6G. Uurimisgrupp haldab tehnikaülikooli akadeemilist 5G-mobiilsidevõrku, mis sobib alles arenduses olevate tehnoloogiate katsetamiseks. Valdkonnas tegutsevad ettevõtted on igati teretulnud katseid ja teste tegema. Uurimisgrupis tegeletakse ühtlasi asjade interneti sideteemadega, milles ka mina uurimisgrupi liikmena kaasa löön. Veel on nii-öelda pool uurimisrühma, alles kujunev grupp optilise side valdkonnas, mis on loogiliselt seotud sidevaldkonna uurimisgrupiga. Enda kohta saan öelda, et formaalselt kuulun sidetehnoloogiate gruppi ja tegelen erinevate IoT lahenduste ja tehnoloogiatega, mis on tugevalt seotud nii sensoorika ja mõõtetehnika kui ka andmetöötlusega. Rakenduste alla kuuluvad targa kodu lahendused, m-tervise lahendused (mobiilseadmete e-tervise lahendused ) ja targa tööstuse lahendused.

Teadlasena olete tugevalt rakendusliku suunitlusega, osa karjäärist veetnud sellises ettevõttes nagu AS Ridango, olite seal riistvara tootejuht.

Selle ettevõtmise taust on selline, et 2010. aastal töötasime koos professor Tanel Tammetiga riigi tellimusel välja Eesti kontaktivaba ühissõidukipileti standardi soovituse. Kasulikke ideid tuli ettevõttest Ühendatud Piletid, mis on Ridango eellane. Meie välja pakutud süsteem oli omas ajas maailmas revolutsiooniline, kuna selles lahenduses oli kontaktivaba piletikaart olemuselt lihtsalt identifikaator ja soetatud pileti maksumust pileti peale ei salvestatud. Selle lahendusega liikusime siin Eestis, võrreldes muu Euroopaga, oma piletisüsteemiga tohutult ajast ette. Selline kontopõhine piletisüsteem on väga kuluefektiivne, tegevus toimus veel Eesti krooni ajal, aga kui teisendada see eurodesse, siis kogu arendus ja rakendamine Tallinnas läks maksma paar-kolm miljonit eurot ja süsteem töötas üsna laitmatult. Samal ajal toimus ka Helsingi uue ühistranspordi piletisüsteemi juurutamine n-ö vanade andmeid salvestavate kaartide baasil, mis maksis umbes 30 miljonit eurot ja oli kasutamisel aeglane. Mitme aasta jooksul muudkui putitati ja kohendati, aga ikka oli see siit-sealt vigade ja puudustega. 15 aastat tagasi oli meie vaatenurk, et kogu süsteem peab töötama online’is, väga julge, aga lõppkokkuvõttes töötas. Oma panuse andsid selleks suurepärased Eesti insenerid ettevõttest Artec Design. See toonane eesrindlik tehnoloogiline arendus sai Ridango aluseks. Alles kümmekond aastat hiljem juurdusid online- ehk kontopõhised piletisüsteemid ka mujal Euroopas ja on saanud valdavaks. Väidan, et see oli üks viimaseid elektroonika valdkonna arendusi, milles Eesti oli muust maailmast kõvasti ees. Muide, sama projekti raames, umbes 2012. aastal, panime ka Eesti pankade kaardid mobiiltelefoni ja sain telefoniga Selveris maksta. Inimesele tänavalt paistis see tehnoloogia ülimalt modernne, aga külalised välismaalt imestasid hoopis, kuidas me konkureerivad pangad ühe laua taha olime suutnud tuua. Seega olengi oma projektidega vahelduva eduga pendeldanud ülikooli ja eraettevõtete arendustööde vahel, aga minus on piisavalt palju teadlast, nii et mind on akadeemilisele tegevuspõllule alati tagasi tõmmanud. Tegutsemine avalik-õiguslikus sfääris või erasektoris on siiski väga erinev.

Eesti üks hädasid seisnebki selles, et meil on kõrgtehnoloogilises arendustegevuses liiga palju akadeemilise taustaga inimesi ja liiga vähe tööstuse kogemusega inimesi – see annab arendustegevuse efektiivsuses tunda. Näiteks Saksamaal on tööstuskogemus üldtunnustatud eeldus tehnoloogia valdkonnas professoriks saamisel. Tööstuses või üldisemalt erasektoris asjade ära tegemise kogemus, seal töötamise kogemus, on ka hiljem akadeemilises sfääris tegutsemiseks väga väärtuslik.

Paljudest teie granditaotluste tekstidest, publikatsioonidest ja projektidest käib läbi sensorvõrkude terminoloogia. Rääkige, palun, mis on sensorvõrgud ja asjade internet.

Olen õpetanud asjade interneti temaatikat ülikoolis viimased kümmekond aastat. Termin ise, asjade internet (eesti keeles kasutatakse vahel ka uudissõnu „nutistu“ või „arupuru“), on pärit 1999. aastast, aga algul seda väga palju ei kasutatud, asjade internet muutus populaarsemaks kümmekond aastat tagasi. Termini sisuline mõte seisneb selles, kuidas ühendada mitmesuguseid füüsilise maailmaga seotud elektroonilisi vidinaid – millest igal on omad väga erisugused ja kohati spetsiifilised funktsioonid – ühiseid andmeid kasutavateks võrkudeks. Kõige lähemal IoT mõistele on sellele eelnenud termini kasutus – juhtmevaba andurite võrk (ingl Wireless Sensor Network, WSN), näiteks mitmesugused ilmamõõteseadmed või nn targa kodu seadmed. Nii et jah, kümnend tagasi õpetasin sensorvõrke ja tarku võrke, nüüd samas aines asjade internetti. Tark kodu oli ka minu doktoritöö teemaks („Kompaktsed intelligentse kodu süsteemid: soodsahinnaliste riistvaralahenduste disain ja verifitseerimine“, 2001). Olen alates doktoritöö kaitsmisest jälginud, kuidas targa kodu temaatika populaarsus liigub umbes viieaastaste lainetena. Kuskil tuleb keegi välja mõne uue tehnoloogilise lahendusega ja väidab, et see saab nüüd üleüldiseks laienemise aluseks pea kõikidesse kodudesse, aga läheb mõni aasta mööda ja teema on jälle unustuse hõlma vajunud. Doktoritöö kirjutamise ajal olid moes täishajusad võrgud, mis pidid olema eriti töökindlad. Pakkusin välja tsentraliseeritud kodulahendused, mis on märksa odavamad. Kümmekond aastat hiljem jõuti teise äärmusse ja ka Eesti ärimajade ukselukke avati Hollandis asuvate serverite kaudu. Praeguseks on vahest saavutatud piisav kompromiss töökindluse ja maksumuse vahel. Viimaste aastate teemaks on energiaefektiivsus. Peale tuleb järjest uusi tehnoloogiaid ja et neid efektiivselt kasutada, peavad süsteemid olema võimalikult energiasäästlikud, sest energia on meil ja kogu Euroopas suhteliselt kallis. Üheks asjade interneti arengufaktoriks on andmete tulv – mitmesugused tehnoloogiad võivad koguda ja salvestada väga erinevaid andmeid, millega ei osata suurt midagi peale hakata.

Praeguseks on IoT maailm avardunud. Näiteks on meie  taskus olev nutitelefon IoT-seade. Kaugseadmetega saab tuvastada, kui tihti, kui kiiresti ja kus käib inimene jooksmas või tervisekõndi tegemas, või võtame pulsikellad, mis inimese kohta koguvad pidevalt väga palju andmeid. Väidetavalt võimaldab igapäevategevuse (ingl activity of daily living), analüüs saada inimese tervise kohta sama palju infot kui iga-aastane vereanalüüs. Praegused tervisetehnoloogiad arenevad väga kiiresti, näiteks on juba võimalik pelgalt nutitelefoni mikrofoni kasutades tuvastada inimesel väga spetsiifilisi kopsuhaigusi, välja hingatava õhu analüüs orgaaniliste ühendite gaasisensoriga prognoosib Alzheimeri tõve riski jne.

Rääkige mõnest rakendusest ka.

Minu üks tegevussuundi, eriti varasemalt, on olnud tervisetehnoloogiad – targa majaga haakuvad seadmed või mitmesugused keha peal kantavad vidinad, mis koguvad ja töötlevad terviseandmeid. „Kehal kantavad seadmed“ kõlab taas kohmakalt, inglise keeles on selge mõiste wearables, mille alla liigituvad nii pulsikellad, nutisõrmused kui ka, miks mitte, nutikõrvarõngad. Tervisetehnoloogia vidinalahendusi juurutada on väga keeruline, sest meditsiinivaldkond on konservatiivne, töötajad ei kipu neid omaks võtma, kuna sageli ei sobitu uued tehnoloogiad varasemasse tööprotsessi, seega tõrgutakse mingi tehnoloogilise vidina numbreid kasutamast ja usaldamast. Suhtumine on siiski muutumas ja seda tänu tehisaru võidukäigule. Teine suur probleem e-tervise lahenduste ja vidinatega on usaldamatus võõramaiste lahenduste vastu. Kui oled alustanud mingi uue tervisetehnoloogia lahenduse juurutamist mõnes suurriigis, näiteks USAs või Saksamaal, siis on sul teatud eelis, aga kui tahad alustada mõnes väikeriigis nagu Eesti, siis on maailma vallutamine äärmiselt problemaatiline – iga uue kliendi võitmiseks on vaja kulutada nii palju ressurssi, et see ei tasu hiljem enam ära. Üks hea näide on Eesti „E-tervise“ infosüsteem, mis loodi 2008. aastal ja oli maailmas läbimurdeline lahendus riigi kogu elanikkonda katva patsiendiandmestikuga. See oli väga eesrindlik tulemus, mis oma tähtsuselt on igati võrreldav Eesti geenivaramu loomisega. Praegusel terviseportaalil on juba pikka aega tehniline võimekus salvestada nendesamade nutividinate abil kogutud elustiili andmeid, mis aastate pärast võivad haiguste ennetamisel olla sama väärtuslikud ja määravad kui geeniandmed. See võimalus on paraku Eestis – ja ka mujal – alakasutatud.

Olengi seetõttu oma tervisevaldkonna tegemised rohkem fokuseerinud wellness’i – heaolu, rehabilitatsiooni ja füsioteraapia suunda, kus tegeldakse kehalise liikumise seirega ning õige ja vale liikumise eristamisega, seda siis masinõpet kasutades. Eesmärgiks on universaalsete kõrvalekallete tuvastamise tehnoloogiate arendamine, mida muu hulgas võib kasutada ka heaolu- ja terviserakendustes.

Viimase aja põnevaid IoT valdkonna projekte on tagasiminek oma doktoritöö valdkonna juurde, kus löön kaasa ühes „Euroopa horisondi“ projektis, milles lisaks mobiilside ja andmepõhise tootmise lahenduste arendamisele töötame välja lahendusi puitmajade eluea pikendamiseks. Taaskasutuse ning loodussõbralike materjalide kasutuselevõtu soodustamise laineharjal on IoT lahendused sobivad puitkonstruktsioonide tervise ja olukorra jälgimiseks. Meil on väga palju puitmoodulmajade tootjaid ja üldiselt hinnatakse sellise maja elueaks on 25–30 aastat, seejärel peaks see minema põletamisele või muul viisil jäätmeteks. Paraku ei kasva 30 aastaga uus puu täisealiseks, seega meie koostööprojekti üks eesmärke on IoT lahenduste abil pikendada puitkonstruktsioonide eluiga. Kõige tähtsam on tuvastada liigne niiskus, näiteks veeseadmete avarii korral, või pisilekked, mis mõjuvad puitkonstruktsioonidele laastavalt. IoT seadmed võimaldavad tuvastada kahjustatud puidu ja konstruktsiooni taastada sarnaselt Jaapani puittemplitega, millel vanust rohkem kui 600 aastat. Neid võetakse regulaarselt iga 75 aastat tagant lahti, asendatakse riknenud osad ja püstitatakse hoone uuesti. Nii võib pikendada puitkonstruktsiooni eluea sadadesse aastatesse ka keerukates keskkonnatingimustes.

Kus on mängus andmed, sinna hakkavad oma nina toppima ka mitmesugused pahalased. Kui turvalised on asjade internetis andmed?

IoT valdkonnas on andmete ja eeskätt nende vahetuse turvalisusele hakatud tähelepanu pöörama alles hiljuti. Prognoose tehakse mitmesuguseid, hinnanguliselt on 2030. aastaks võrku ühendatud asjade interneti vidinaid kusagile 37 miljardi kanti. Praegu töötab umbes 18 miljardit IoT seadet, võrdluseks on huvitav mainida, et töötavaid personaalarvuteid on umbes 1,5 miljardit ja kehtivaid mobiilsidelepinguid on 6 miljardi ringis. Tähtis on see, et vidinate arvutusvõimsus järjest kasvab, see tähendab, et järjest suureneb nende potentsiaalne oht. Kui osa seadmeid hakkab tekitama viiruslikku interneti andmeliiklust, siis on asi väga halb. Kaamerad ja võrguruuterid, milles on piisavat arvutusvõimsust, on praegu ühed peamised komponendid ründevõrgu ehk botneti loomisel. Arusaadavalt on selliste seadmete väljalülitamine ja nende tarkvara uuendamine ülimalt keerukas. Üks viimane erakordse kiirusega kasvanud botnet – nädalaga 20 000 seadmelt 80 000 seadmeni, koosneski peamiselt võrguseadmetest ja -kaameratest. Kui teiste IoT seadmete arvutusvõimsused suurenevad, siis on ka need põhimõtteliselt tulevikus botnettide potentsiaalsed ehituskivid. Võtame või iseliikuvad autod, mis samuti on juba praegu tohutu arvutusvõimsusega IoT sõlmed, pealegi koguvad ja sünteesivad need pidevalt uusi andmeid. Hinnanguliselt toodab üks isesõitev auto iga päev vähemalt terabaidi andmeid, ka selle tegevuse käigus on nii andmevahetuse kui ka andmete turvalisus äärmiselt tähtis.

Ega selle peale tõesti ei ole vist seni seda progressi soodustades ja hoogustades eriti mõeldud.

Jah, aga nüüd on astutud samme, ELi tasemel on vastu võetud regulatsioon (The European Cyber Resilience Act, CRA), mis reguleerib muuhulgas ka IoT süsteemide turvalisust. See on üldine raamistik, mitte tehnoloogiline turvaspetsifikatsioon, aga kehtestab siiski väga konkreetsed nõuded, näiteks et IoT seadmete tarkvara peab olema elukaare jooksul uuendatav ja see uuendamine peab olema turvaline ja kontrollitav. Ostjal peab poes olema võimalus võrrelda eri toodete küberturvalisuse taset. Umbes nii nagu praegu saab võrrelda pesumasinate energiakulu. Sellise regulatsiooni kehtestamine on kindlasti vajalik, juba elementaarsete vidinate, näiteks elektroonilise termomeetri, kaalu või tolmuimeja arvutusvõimsus on nii suur, et nad võivad soovi korral tekitada pahandusi.

Kahtlemata on oluline ka privaatsus. Näiteks kasutatakse uuemates targa kodu süsteemides järjest rohkem kaameraid või pildisensoreid, kuna need on väga efektiivsed, kaamerad on nutikodu assistentidel ja robottolmuimejatel. Kaameraga saab tuvastada näiteks vanuri maha

kukkumise või tulekahju. Sellised pildipõhised tehnoloogiad esindavad väga tugevalt inimese privaatsfääri võimalikku riivet. Seejuures on need seadmed võimsad ja keerukad, eduka kaaperdamise korral võivad sellised tehnoloogilised platvormid olla väga võimsad relvad.

Teie karjääris on tähtsal kohal kaasalöömine ELIKO tehnoloogia arenduskeskuse tegevuses.

Jah, liitusin tehnoloogia arenduskeskuste programmiga selle alguses, 2004. aastal. Kui jälgida arengut, siis praegu ollakse Eestis rakendusuuringute keskuse (RUK) programmiga mõneti teisel ringil, sest sajandivahetusel kutsuti toonase EASi poolt ellu nn TAKide ehk tehnoloogia arenduskeskuste programm. Üks neist arenduskeskustest oli ELIKO tehnoloogia arenduskeskus infotehnoloogia ja elektroonika valdkonnas. TAKide omanikeringi kuulusid ka ülikoolid, arenduskeskuste eesmärgiks oli juba toona teaduse kommertsialiseerimine ning akadeemiliste asutuste ja ettevõtete lähendamine. Mis oli ehk toonase programmi puuduseks, et see oli liialt killustatud, TAKid olid liiga väikesed ega suutnud (mõne erandiga) rakendusteadust järjepidevaks arenguks vajalikus mahus finantseerida. Oletan, et TAKide mudel oli laenatud Saksa Fraunhoferi, Prantsuse Inria või ka Soome VTT pealt, aga Eesti oli siis ja ilmselt on ka praegu liiga väike ülekattuvate süsteemide loomiseks. Eestis peaks kehtima põhimõte, ka teadus- ja arendustegevuses, olla maksimaalselt kontsentreeritud, mitte dubleeritud.

Mida me toona ELIKO, teiste ettevõtete ja pankadega koos ära tegime, oli näiteks seesama juba mainitud pangakaardi telefoni panek – teenus, mis läks laialdaselt kasutusse alles kümmekond aastat hiljem. Praegu makstakse poes valdavalt mobiiliga, samal ajal kohtab äpimakseid, näiteks nagu Aasias, meil vähe. Makselahenduste osas oleme juba eelmise põlvkonna tehnoloogiasse kinni jäänud.

Üldise hinnanguna ootan väga, et ühiskonnas tuleks tagasi vastuvõtlikkus uutele ka radikaalsetele lahendustele ja reformidele, nagu näiteks omal ajal oli ID-kaardi või X-tee kasutuselevõtt või „Tiigrihüpe“. Head lahendust paraku pakkuda ei oska, Eesti on keskmise igava Euroopa heaoluühiskonnana magama jäänud. Ilmselgelt on see toimunud liiga vara, enne Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmist. Üks konkreetne soovitus riigile ja omavalitsustele oleks julgemalt kasutada innovatsioonihankeid ühiskonna vajaduste rahuldamiseks täiesti uuel viisil. Eestlased on nutikad ja haritud, uute lahenduste proovimine võiks anda parema tulemuse kui tuntud ja turvaliste lahenduste sisse ostmine. Eriti tähtis on see praegu, kui meie turvalisuse tagamine nõuab uusi lahendusi. Meie Ämari lennuvälja sidetehnika paigaldas Eesti ettevõte, kahtlen, kas ettevõttel varasemat sellesarnast töökogemust oli olnud. USAs töötasin pisiettevõttes, kus valmistati spetsiifilisi tööstuse juhtimisseadmeid. Seadme põhjustatud minutiline töökatkestus läinuks kliendile maksma 60 000 dollarit, seega päevane töökatkestus ületanuks selle pisiettevõtte väärtuse. Ometi äri toimis, sest klient usaldas tarnijat. Eestis kuluks ära suurem usaldus uudsete omamaiste lahenduste vastu.

Olite 2019. aastal TTÜ infotehnoloogia teaduskonna parima teadusartikli autor ja 2020. aastal Tallinna tehnikaülikooli aasta teadlane. Kuidas tunnustuseni jõudsite?

Tunnustus on kaasuv tulem, mitte eesmärk. Minu arvates on teadusmaailmas eesmärk paigast ära liikunud, vähemalt tehnikateadustes. Eesmärgiks on teadusartikli kirjutamine nagu asi iseeneses. Kuid algidee on ju hoopis selline, et üks teadusartikkel peab olema kirjeldus või kokkuvõte teadlase tehtud tööst kasuliku eesmärgi saavutamisel. Ise üritan publitseerides esitleda tulemeid, mis maailma paremaks muudaks, et oleks mingi praktiline väärtus. Olen natuurilt rohkem insener kui teadlane, mulle on tähtis tegeleda sellega, millest on vahetut kasu. Ega ma seetõttu ka mingi tohutult edukas publitseerija ole, mõne artikli taga võib olla aastapikkune tehniline töö, mis on kokku võetud ühe lause või numbriga.

Kui võtta mõni hästi abstraktne või teoreetiline valdkond, siis – küüniliselt võttes – on seal hästi mugav teadust teha ja ka artikleid kirjutada, sest ükskõik mida sa teed või kirjutad, mingi uue nüansi võib ju alati leida ja ega tulemus eriti kedagi sega. Ma ei taha loomulikult öelda, et süvateadusega pole mõtet tegeleda. Vahel on nii, et teoreetilistele käsitlustele leitakse rakendus ehk mitmesaja aasta pärast ja alles siis saadakse teada, kas meetod töötab või mitte. Samas on see tehnikateaduste valdkonnas ebatõenäoline. Eesti piiratud ressursside tingimustes on vaja kainelt kaalutleda, kus ja kui mitmel alal me suudame maailmale alusteadustes väärtust pakkuda, ja kui suudame, siis lõpuks võiks Eestisse mõni Nobeli auhindki ära tulla.

Tehnikateadustes tuleb arvesse võtta ka ajamastaapi. Elektroonikas, robootikas, sh IoT-s, on kõik tulemused vananenud keskmiselt kolme aasta pärast. Eriti hull on olukord tehisaru ja masinõppega – nendes valdkondades on klassikaline publitseerimine, mille puhul ajakirjas avaldamine võtab aasta või poolteist, üsna absurdne. Uue parema lahenduse loomine ja viimine kasutajani võtab aega vähem kui kuu.

Loodetavasti luuakse tsiteeringute kõrval teadustöö edukuse hindamiseks kunagi ka alternatiivne meetrika. Usun, et inimestele meeldib ja nad tahavad lugeda teadusartikleid, mis pakuvad mingi uue selge arusaama või tekib vahetu kasu.

Teil on Eesti teadlase kohta silmapaistev patendiportfell. Kuidas kommenteerite?

Laiem vastus tuleneb kultuurist, millisesse keskkonda ma teadlasena kunagi sattusin – meie elektroonikainstituudis on patenteerimist alati au sees peetud. Vanema põlvkonna teadlaste patendiportfellide registreerimine ulatub tagasi Nõukogude aega. Elektroonikainstituut on Tallinna tehnikaülikoolis kõige edukam nii patenditaotluste kui ka kaitstud patentide poolest.

Olen patenteerimisega korduvalt ka vastu näppe saanud. Ühel juhul me ei suutnud USAs patendiekspertide ees taotlust ära kaitsta. Tõenäoliselt oli põhjuseks puudulikult kirjutatud taotluse tekst ja umbes 10 000 eurone hinnalipik vaidluse jätkamisel. Olime sunnitud taotluse vabaks andma. Hiljem on sellele vabaks antud taotlusele viidanud nii Microsoft, Google, LinkedIn kui ka teised ettevõtted. Võimalik, et patendil oleks olnud müügiväärtus, aga kõik paraku ei õnnestu siin maailmas.

Töötame reaalse väärtuse loomiseks edasi, meil on praegu käsil Eesti teadusagentuuri rahastatav projekt „Jätkusuutlik nutikas asjade internet (SAIoT)“, kus rõhuasetus on IoT valdkonna kiibiarendusel. Eestis oli viimased 5–8 aastat kiibiarendus varjusurmas – hea, et siin on näha elavnemise märke. Asjade internet on väga hea kiipidega tegelemiseks, kuna võimaldab rakendada eri valdkondade oskusteavet. Ja mis Eestis ehk ka hea on, et sellised arendused ei ole ülemäära kapitalimahukad, väikese meeskonnaga on need peaaegu põlve otsas tehtavad. Meie kiibiarendus tugineb rohkem sensortehnoloogia rakendamiseks vajalike IoT kiipide arendamisele, selline on ka meie instituudi taust, et oleme mõõtetehnika oskusteabega arendajad. Meie Eestis tõenäoliselt ei suuda võistelda NVIDIA tehisaru kiibiarendustega, sest see nõuaks sadu insenere. Asjade interneti arendused võimaldavad kahe-kolme inimesega asja ära teha, vaja vaid leida õige nišš, kuhu oma energia suunata. Näen siin Eestile arvestatavat potentsiaali ja tasub ka meeles pidada, et kiibiarendus on info- ja kommunikatsiooni tehnoloogiate (IKT) sektori üks kõige tulutoovam osa, kõige kõrgema lisandväärtusega ja hästi skaleeritav. Muidugi ka kõrge riskiga, kuid peame liikuma lisandväärtuse ahelas altpoolt üles, ka IKT valdkonnas, seda enam et tehisaru võib inimtööjõu vajadust kogu IKT valdkonnas märkimisväärselt muuta.

Olen tähele pannud, et kui liikuda lihtsate eluliste, seejuures ühiskonnale oluliste probleemide lahenduste otsimisel altpoolt üles, siis hästi ruttu muutub probleemistik teaduslikuks, on kas vaja uusi metoodikaid või laiemaid vaatenurki, et probleemile lahendus leida. Kui teadlane käitub vastupidi ja algul defineerib oma akadeemilise uurimisteema, asub seda grandi toel uurima ning jõuab lahenduseni, siis võib juhtuda – ja enamasti nii juhtubki – et saadud lahendusega ei ole ühiskonnas midagi peale hakata või ei ole rakendamine kuluefektiivne. Kui teadlane lahendab tegelikku probleemi, on tal kindlasti suurem perspektiiv panustada ka vahetult ühiskonna teenimisse, mitte langeda granditaotluste ringi lõksu.

Ja teise märkusena tooksin välja, et ikka veel kehtib Pareto printsiip – suhe 20 : 80, mis praegusel juhul tähendab, et ühe akadeemilise teoreetilise artikli kirjutamine ja ka labori prototüübi väljatoomine on lahenduseni jõudmise teel see 20% arendusest. Kui labori prototüüp töötab, siis sealt alates töö alles algab. Töö lõpuni viimine on alati väga keeruline ja teadlased üldjuhul pelgavad seda ette võtta, lihtsam on jääda oma mugavustsooni. Väga hea, et meil on olemas teadlased, kes tegelevad alusteadusega ja on selles maailma tipus. Kuid samal ajal vajame suurel hulgal selliseid inimesi, kes nendest alusteadmiste põhjal ühiskonnale mõõdetavat tulu loovad. Loodan, et tehnikateaduste valdkonnas ühiskonnale praktilise kasu loomist esiplaanile tõstvate teadlaste ja inseneride arv aina kasvab.