Ilmselt võib hinnata Euroopa filmiauhindade olulisust päevakajalises või kultuuriteemalises uudisvoos igat moodi. On ka neid, kes on seda meelt, et nende üleandmisürituse puhul on tegu tagaaia pooleldi erapeoga, kus patsutatakse üksteisele tunnustavalt õlale filmide eest, mida peale tegijate enda keegi näinud ei ole. Kui piisavalt kaugele välja suumida, siis suurel skaalal tundubki ilmselt „ebaoluline“ ka kõik muu peale Oscarite.

Mis seal salata: süngematel aegadel on mulle endalegi nii tundunud. Viimasel ajal on siiski näha tendentsi selles suunas, et Ameerika hegemoonia pole filmivaldkonnas enam midagi nii enesestmõistetavat kui varem. Kaks aastat järjest, 2024 ja 2025, on USA kinolevis jäädud tuludega alla 9 miljardi piiri. Seda tõlgendatakse võrdlemisi üksmeelselt läbikukkumisena ning põgenetakse reaalsuse eest unistustega, „milline saab olema 2026“.¹ Hollywood Reporteri Euroopa büroo juht Scott Roxborough kirjeldab tekkinud olukorda kõnekalt: „Hollywood on lõpetanud täiskasvanutele filmide tegemise, kui mõned erandid välja arvata. See on jätnud ruumi eurooplastele, kes teevad filme ainult täiskasvanutele“.²

Euroopa filmide kehv levi väljaspool on olnud kestev ja süvenev probleem, millega üritab rinda pista suur osa Euroopa filmitööstusest. Võib ju vastu võtta igasuguseid reguleerivaid õigusakte ja maksta kõik kinni, aga mulle on alati tundunud, et n-ö ametlikult euro­platvormilt kuvandimuutust korda ei saada. Euroopa Filmiakadeemia (EFA) on viimastel aastatel (ennekõike uute juhtliikmete tulekuga aastatel 2020-2021) teinud samuti päris mitu taktikalist muutust, mis on Euroopa filmide nähtavust tunduvalt parandanud. Algatatud on mitu ettevõtmist, nagu kahekuine Euroopa auhinnahooaeg koostöös kinodega (senise Euroopa filmide kuu asemel) ja publikuauhinna Lux nüüdne kaasvõõrustamine koos Euroopa Parlamendiga. Sellega nihutatakse Luxi fookus programmiliselt poliitilisest rohkem kinematograafilise suunas. Seoses aastaauhindadega on aga intrigeeriv see, et üleandmistseremoonia oli seekord esmakordselt toodud uude aja­aknasse ehk detsembri algusest jaanuari keskpaika. Muutuse suure eelisena nähti Euroopa filmiauhindade maandumist otse Ameerika Oscaritega päädiva auhinnahooaja keskele, et lõigata tulu USA promomasinast ning mõjutada ka Ameerika Filmiakadeemia valikuid. „Viimase viie-kuue aasta jooksul on alati olnud kaks-kolm, isegi neli Euroopa filmi, mis teevad ilma ka rahvusvahelisel auhinnahooajal,“ on selgitanud EFA direktor Matthijs Wouter Knol³. Ütleme nii, et otseselt Oscari nominatsioone Euroopa filmiauhinnad mõjutada ei saanud, sest nominatsioonide hääletamise tähtaeg oli 16. jaanuar, auhinnagala toimus aga 17. jaanuaril. Küll aga võisid mõjutada EFA nominatsioonid Oscarite omi ja nüüd võivad EFA võidud mõjutada Oscari-võitjate üle hääletamist veebruari lõpus ja märtsi alguses.

Olgu tulemus otsene või kaudne, aga igatahes on see näha: EFA tänavune võitja, kuus auhinda pälvinud „Sentimentaalne väärtus“⁴, on nomineeritud lausa üheksale Oscarile. See on küll väga jõuline väljamurdmine tavaliselt Euroopa filmidele jäetud rahvusvahelise filmi kategooria kitsast liivakastist.

Eks näita aeg, mida õnnestub ära teha, aga põhilistes kategooriates ollakse konkurentsis. Küsimusele, kuidas ta oma Oscari-šansse hindab, vastas Stellan Skarsgård pressikonverentsil napilt, et ükski Skandinaavia näitleja pole varem näitleja-Oscarit saanud. Äkki nüüd sellisena, osalt ka justkui kogu karjääri eest, seda nii Euroopa kui ka Ameerika filmide veterani lõpuks pärjatakse.

Sentimentaalsuse väärtus

EFA-lt õnnestus „Sentimentaalsel väärtusel“ ära tuua parima Euroopa filmi, režissööri (Joachim Trier), stsenaariumi (Trier koos Eskil Vogtiga), näitleja (Skarsgård), näitlejanna (Renate Reinsve) ja helilooja (Hania Rani) auhind. Tõesti märkimisväärne saavutus, aga täiesti ootuspärane, nagu ma Haus der Kulturen der Welti fuajees enne tseremoonia algust ühele kolleegile ka prognoosisin. „Sentimentaalne väärtus“ on igas mõttes nii sile nagu prillikivi ja otsekui loodud tabama magusat vahekohta tõsise kunstilise ambitsiooni ja publiku lemmiku vahel. Kuue Euroopa riigi (seitsme, kui arvestada Euroopasse sisse ka tükike Türgit) koos keedetud produkt. Vaatajale pakutut on oskuslikult fileeritud nii, et draamamõõk on ühes ja komöödia oma teises käes, lõigates vahel parema ja vahel vasakuga. Töötab selles mõttes natuke nagu Ruben Östlundi filmid, kuid selle vahega, et „Sentimentaalse väärtuse“ puhul pole vahet, kas vaadata seda kinos või kodus telekast. Filmis on rohkelt käsikirja, aga visuaalselt ei pakuta midagi meeldejäävat. Tekitab frustratsiooni, et kommunikatsioonis surutakse võrdlust Ingmar Bergmaniga, mis on minu meelest küll alusetu. Ent see on Euroopa konkurentsis Ameerika kandidaatide vastu suuremas mängus üks väärt liitlane, nii et loodan filmile edu lahe taga.

Kahjuks redutseerib meediakajastus selliste auhinnaürituste puhul kõik teised konkurendid, pretendendid ja laureaadid oma sensatsioonilisevõitu hõigetega stiilis „tegi puhta töö!“. Pigem on õhtu suurim üllataja hispaania-prantsuse päritolu Oliver Laxe’i filmi „Sirāt“ märkimisväärne edu. Ise lootsin filmile küll mõnda auhinda, aga et see valju goa trance’i saatel kulgev allegooriline rännak meie ja muu maailma vahel sai lõpuks lausa viis auhinda, on väike ime. Ju siis on uuenenud ja laienenud filmiakadeemia koosseisus ka piisavalt neid, kes eeldavad saada filmist tunnetusliku elamuse. Kui põhikategooriates tuli „Sentimentaalsele väärtusele“ alla vanduda, siis langesid „Sirāti“ osaks preemiad Euroopa parima näitlejavaliku (Nadia Acimi, Luis Bértolo, María Rodrigo), operaatori (Mauro Herce), monteerija (Cristóbal Fernández), filmikunstniku (Laia Ateca) ja helikujunduse (Laia Casanovas) kategoorias. Igati ilus tulemus, mille järelkajaks üle lombi ka oodatud parima rahvusvahelise filmi kategooria Oscari nominatsiooni kõrval ka teine – parima heli oma (naiste trio: Amanda Villavieja, Laia Casanovas, Yasmina Praderas).

Ajaloo kaal

Filmifestivalide ja filmivaldkonna auhinnatseremooniate keskmes on üks igipõline paradoks: tegemist on justkui audiovisuaalse valdkonnaga, mis kõnetab tundeid pildi kaudu, kuid suurem osa neist üritustest on olemuslikult igavapoolsed. Tavaliselt jäävad kasinad visuaalsed ambitsioonid õhtu reglementeeritud struktuuri varju: keskmes on ikka peale-tänan-maha-peale-tänan-maha. Ühesugustes riietes inimeste konveierlint, kusjuures neil pole enamasti ka midagi erilist öelda.

Selle paratamatusega võitlemisel oli seekord astutud märkimisväärne samm ja võetud tseremooniat lavastama iiri-šoti dokumentalist ja filmimõtleja Mark Cousins. Cousins põimis talle omases poeetilises stiilis audiokommentaari abiga kokku Euroopa filmiajaloo mitmel ekraanil, ka lavapõrandal, liikudes vabalt ajastute vahel edasi-tagasi ja kõrvutades tummfilmiajastu kadunud aardeid tänapäeva tuntud Euroopa väärtfilmidega.

Ta kinnitas, et EFAs oli pooldavalt suhtutud ka kõige ebatavalisematesse ideedesse. Näiteks hakati vaheaja järel näitama minikollaaži „Lumi Euroopa filmis“ ning lumekaadrite saatel hakkas laest langema lund – külalised kattusid valge puruga. Ta tõi ka lavale Marlene Dietrichi kübara filmist „Šanghai eks­press“⁵, siis aga, hoopis teisest glämmi­spektri otsast, kotitäie kartuleid, meenutamaks legendaarse Agnès Varda dokfilmi „Järelnoppijad“⁶. Õnnelik rahvas esiridades leidis oma toolitaskust ka kartuli, mille Cousins soovitas eeskuju näidates kohapeal ära süüa.

Cousinsi visuaalprogramm oli kvaliteetne, nagu on tema asjad alati, ning tänaste tegijate kõrval ei ole nii ohtu unustusse vajuda ka rikkalikul Euroopa filmipärandil. Tõepoolest, pole midagi häbeneda, ainult jätkuvalt avastada.

Päevapoliitika kaotus

Euroopa Filmiakadeemia on olnud viimasel ajal võrdlemisi uhke oma suure poliitilise angažeerituse üle. Ukraina filmi­tegija Oleh Sentsovi vangistamisele Venemaal reageeriti kiirelt solidaarsusavaldusega, ent läks vaja viit aastat pidevat tööd, kuni Sentsov lõpuks 2019. aastal vabanes. Tema enda sõnul on EFA panus ta vabanemisse hindamatu.

Koos Rotterdami festivaliga loodi Rahvusvaheline Ohus Filmitegijate Toetamise Liit (International Coalition for Film Makers at Risk – ICFR), mis on pühendunud nende režissööride toetamisele, kes peavad töötama repressiooni tingimustes. Ukraina sõja puhkedes tegi EFA sõjavastase avalduse sama päeva pärastlõunal ning hakati otsima aktiivselt võimalusi, kuidas toetada Ukraina filmitegijaid grantidega kokku üle poole miljoni euro (kolimiseks, meditsiini- ja juriidiliseks abiks).

Paistab, et sama suunaga tahetakse ka jätkata. Poliitilise päevakajalisuse kinnituseks astus üritusel hingelise ava­kõnega üles Iraani režissöör Jafar Panahi, kelle film „Lihtsalt üks õnnetus“⁵ võistles Euroopa rahastusega filmina samuti mitmes kategoorias, ent preemiaid ei saanud.

Kogu üritusel tunduski, et EFA seatud raamistik on poliitiline, ent raami sisuga täitmisel olid eelistanud akadeemia liikmed ehk Euroopa filmitööstus pigem apoliitilisi filme. Ei tea, kas tegemist on väsimuse märgi või lihtsalt trendide üles ja alla voogamisega, aga peale Panahi nulli­ringi (takistuseks võis osutuda siiski ka see, et ta iraanlasena polnud ehk paljude meelest piisavalt eurooplane, et auhinda pälvida) tuli mitu ootamatut pööret samas suunas. Muidu kõige poliitilisemas dokumentaalfilmide kategoorias jäid teemana kõrvale nii Ukraina („Aeglaselt põleva maa laulud“⁶) kui ka Gaza („Hasaniga Gazas“⁷). Võitis küll samuti poliitiline, ent märksa mängulisem ja vähem tõsine „Fiume või surm!“⁸. Mul on küll võidu pärast horvaatide üle siiralt hea meel, aga kahjuks šokeeris mind autori Igor Bezinovići mõtteavaldus laval. Kuna film räägib Horvaatia Rijeka linna ja seda mõnda aega valitsenud itaalia literaadi ja fašisti Gabriele d’Annunzio loo näitel fašismi tõusust tänases Euroopas, pidas ta sobivaks pühendada see võit 50 000 Saksamaal kohustusliku armeeteenistuse ning suurenenud relvatootmise vastu protesteerivale tudengile. Tere hommikust! Demilitariseerimine on tore mõte, aga miskipärast on mul tunne, et Putin ei saanud seda memo kätte. Selline sõnavõtt kutsub tegelema hüpoteetilise tulevikuprobleemiga (mis siis, kui raskelt relvastatud Saksamaal tuleb võimule AfD ja unustatakse ajaloo õppetunnid?), selle asemel et tunnistada iga päev jätkuvat täies mahus katastroofi, Ukraina sõda keset Euroopat. Paistab, et mugavam on intellektuaalselt muljetada teoreetiliste konstruktsioonide üle kui võtta ette midagi praktilist ja kohe. Aga film on igatahes hea.

Mängufilmidest jäi tunnustuseta ka näiteks Palestiina-teemaline „Hind Rajabi hääl“⁹. Nagu Panahi filmi puhul on tegemist nn laiendatud Euroopa filmiga, mille suurem osa rahastusest on tulnud Prantsusmaalt, Kaouther Ben Hania on Tuneesia autor ja käsitletud on Lähis-Ida probleemi.

Balti lohutus

Baltimaid esindas kahe nominatsiooniga parima animafilmi ja parima filmi kandidaat, lätlaste keskaegne apokalüpsis „Jumala koer“¹⁰, Kiviräha halb unenägu. Neile, kes seda veel näinud pole, soovitan kiiremas korras see valge laik sisuga täita, aga ühtlasi hoiatan siinkohal, et lätlaste koer hammustab palju teravamini kui lätlaste kass. See teine nominatsioon on natuke potjomkinlik, sest uue süsteemi järgi kandideerivad parima filmi auhinnale mängufilmide kõrval automaatselt ka kõik parima animafilmi ja dokfilmi pretendendid (5+5+5). Kõigile on küll ilmselge, et kajastuse ja kaalukuse osas ei ole mingil juhul realistlik, et peaauhinna võiks võtta miski muu kui mängufilm. Eks ole näha, kas see ebavõrdsus tulevikus ka ühtlustub, aga kardan, et mitte. Igal juhul on Läti animafilmi nomineerimine kogu Euroopa konkurentsis teist aastat järjest ikka väga erakordne saavutus. Nii hullu filmiga aga nii viisakat üritust juba kinni ei pane.

Eestlasi seekord laval ei käinud. Vähemalt füüsiliselt mitte, küll aga ekraanil. Läinud aastal lahkunute mälestusvideost „In memoriam“ hakkas silma õige mitu tuttavat. Valentin Kuik, Jörgen Liik, Kalju Kivi … Mind valdab härdus sellisest auavaldusest segatuna kurbusega. Surnute vallas oleme täiesti konkurentsi­võimelised. Kuidas on elavatega? Ka Kuik, Liik ja Kivi ei jõudnud oma loominguga EFA vaatevälja.

Masinate mäss

Huvitavalt hakkas silma inimese ja masina puudulikust sünergiast tekkiv kommunikatsioonimüra. Masinad on mõeldud meid aitama, aga ilma nendeta võiksime ka paremini hakkama saada. Mitmel korral leidis segaduses kõnepidaja end mõttelõnga otsimas, kuna keegi külaline seisis saalis teleprompteri ees (!). Mulle on alati meeldinud ja meeldis ka nüüd, et Euroopa rahvaste esindajad kõnelevad lavalt oma keeles, aga tõlgi asemel on nüüd mindud tehisaru otsetõlke teed: vahel teeb see kummalisi soolosid, siis ei jõua järele. Nii pidid kõnepidajad mitut puhku masina järel ootama, et jutujärjega edasi minna. Inimese katses masinaga flirtida on midagi kohmakat ja armast, ja ehk ongi hea, et nad osavamad ei ole. Muidu oleme varsti lamba rollis, kui too püüab hundile silma teha.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et aastate jooksul järkjärgulise värskenduskuuri läbi teinud Euroopa filmiauhinnad on vähemalt minu silmis omandanud oma identiteedi ning neil on selge funktsioon sügisest kevade alguseni kestvas iga-aastases auhinnarallis. Erinevalt näiteks brittide BAFTAdest, mis on lihtsalt Oscarite hädine kloon ja suure venna hääletoru.