Aasta lõpus tabab meediat parimate raamatute esiletõstmise sund. Mulluste soosikute seas oli ka Sophie Gilberti glamuuriküllane popkultuurikriitika „Girl on Girl“, mille ühe hingetõmbega alla kugistasin. Niivõrd samas taktis lõi mu süda briti päritolu USA naisõiguslasega. Olin Gilbertile muidugi lihtne saak: mu teadmised televisioonist, transgressiivsetest reality-show’dest, Instagramist jms on tõesti napid.
Nägin kord saadet „Tuuli ja saladused“ ja ehmusin nii, et ei olegi julgenud enam TVd vaadata. Äsja vajutas abikaasa Pärnu hotellis pulti ja avanes veel hullem pilt. Ei olnud pornokanal ega -aeg. Ja mehed-naised paljastasid end altpoolt alustades, et „Reisile sinuga“ laadis valituks osutuda. Väljanäitus oli imporditud, aga eestikeelsete subtiitritega. Tõuloomade laadadki on südamlikumad ja vähem objektistavad. Gilberti toel saavad süütud hinged popkultuuri lähiajaloo pikantsustes hulpida küpse heavanemliku giidi poolt kaitstuna.
Nullindate avatarideks olid Gilberti meelest kaks Jennyt. Lopez püüdis pilku rõivastega, millega on raske midagi katta. Ringley vallandas kodus avaliku kaamera käivitamisega virtuaalse inimloomaaia. 1990ndate amatsoonlikud modellid Naomi Campbell ja Cindy Crawford asendusid nukukestega. Ent naised võisid nüüd justkui kõike, mis polnud lubatud George Sandile, ja veel miljonit asja. Mõned nimetavad seda postfeminismiks, mis võimaldas naistele karjääri, seksi, nähtavuse, valikuvabaduse jms.
Gilbert näeb postfeminismis aga porno, ekshibitsionismi ja tarbimisiha segunemist, kus „vabadus“ tähendab pidevat enesemonitoorimist. Naisest on saanud projekt, mida tuleb lakkamatult kujundada, täiustada ja eksponeerida. Girlpower-kapitalism põhinevat soolapuhujalikul kootsingul ja sookaaslaste kehaga seonduva ebakindluse šarlatanlikul ärakasutamisel, alates Gwyneth Paltrow’ seksi- ja wellness‑toodetest kuni tervist laastavate Kardashiani taljetahujate, huuletäite ja Brasiilia-päraste pepumoondusteni.
Postfeministlikus käsitluses atraktiivsuseta indiviidid, nagu Jürgen Ligil vaesed, lihtsalt ei pühendu ega pinguta eneseehituse ja -eksponeerimise vallas piisavalt. Postfeminism võimendab arusaama, et naise mõjukus tuleneb seksuaalsusest ning muid panustamist väärivaid teid on vähe. Bigger, brighter, tighter! Ajastu ikoonideks on „Seksi ja linna“ tarbimissõltlased ja Bridget Jones, kes kehastab postfeminismi tuumparadoksi: korraliku tüdruku soovi olla iseseisev ja hakkaja ning samas iha olla kõike kõikidele meestele.
Postfeministlik kultuur on kui striptiisiklubi soundtrack või intseli märg uni, mis tugineb misogüünse porno halvimatele instinktidele, väidab Gilbert Britney Spearsile ja nii Catherine Millet’le kui Breillat’le mõeldes. Kui sügav on pornograafilise ja ekshibitsionistliku postfeminismi mõju, näitab tõik, et poliitikasse tulnud naistest saavad USAs kohe Larry Flynti pornokangelased ning isegi feministidele on seejuures küsitav sekstoote kvaliteet, aga mitte Clintonit, Rice’i ja Palini imiteeriv grupikas iseenesest.
Kõik jänkide lollused meil õnneks veel ei lokka. Postfeministlikud tagasilöögid saavad Gilberti arvates aga võimalikuks kultuuris, mis eelistab nukukesi ja täiskasvanute pidžaamapidu nimega Spice Girls isepäistele riot grrrl’idele ja bikinikill’idele. See viis mõtted meie rebelgirl’ile Valge Tüdruk. On ju tema „Karvane“ soe vastukarva pai tüdrukuid koletisteks muutvale huuletäitekultuurile samavõrd kui „Suur lesbi“ on lustilugu, mis issi Donaldile ja Larry Flyntile kurku kinni jääb.
Paraku peab Valge Tüdruk järjepanu hurjutusi kuulma, olgu hiphopfesti tolbajoobidelt, Tartu väikekodanlastelt või härradelt rahvasaadikutelt, samal ajal kui kootsijaid ja iga oma alko- ja kainuskilomeetri monetiseerijaid tabab auhinnasadu ning rahva- ja muuseumimajade külastajate armastus. Samavõrd kui seda, et Valge Tüdruk pälviks enam tähelepanu, auhindu ja sooja vastuvõtu rahvamajades, soovin, et seal juba soositud, samuti andekad ja toredad ülesastujad jõuaksid Gilberti raamatuni. Mõnele auhinnasajus särajale tahaksin Gilberti lausa kinkida.
Valle-Sten
