Eesti raamatu juubeliaasta on lõppenud. Pöördusime suurüritusest kokkuvõtete tegemiseks küsimustega vabariikliku juubelikomisjoni esimehe, Teaduste Akadeemia akadeemiksekretäri Juhan Kahki ja Kirjastuskomitee peatoimetaja Kaljo Itra poole.
Kas loete juubeliaasta üritused kordaläinuks? Mis rõõmustas eriti, mida tulnuks teha paremini? Millisena paistab meie raamat ajaloolises tagasivaates?
Juhan Kahk: Kui rääkida sellest, kas eesti raamatu aasta oma eesmärgi saavutas, siis minu arvates oli iseloomulik, et tal ei tulnud oma kunagist eesmärki üldse saavutada. Kui tagantjärele tutvuda materjalidega, mis ilmusid 1935. a raamatuaasta eel ja ajal, siis on väga kujukalt näha ja tunda suurt muret, mida tolleaegsed progressiivselt meelestatud kirjanikud ja üldse raamatusõbrad tundsid selle pärast, et raamat ei jõudnud lugejani, tööliseni, tavalise inimeseni eeskätt oma kõrge hinna tõttu. Seda probleemi meil ei ole. Ja osalt selle tõttu kujuneski raamatuaasta oma põhiloomult ajaloolise kallakuga aastaks, mis ei ole sugugi halb. [—]
Mida oleks tahtnud rohkem? Mis suunas jätkata tööd? Kõigepealt tuleks hoolitseda selle eest, et raamat optimaalselt lugeja kätte jõuaks. Kogu protsess, mis algab trükitoodangu planeerimisest ja lõpeb raamatu jõudmisega lugeja raamaturiiulile, peaks olema hulga läbimõeldum ja kulgema optimaalselt. See tähendab ka hoolitsust selle eest, et raamat oleks vähem tavalise tarbeinformatsiooni kandja. Praegu nimetatakse raamatuks ka brošüüri, mis antakse välja, ütleme, tuletõrjevahendite korraliku hooldamise või loomade nakkushaiguste ärahoidmise kohta. Sellist informatsiooni ei peaks enam raamat kandma, rääkimata veel päris spetsiifilisest, arvutikeeles olevast informatsioonist. Muud informatsioonikandjad on palju efektiivsemad, palju ajakohasemad, ühendatavad tänapäeva arvutustehnikaga. Meie tsivilisatsiooni häda ongi, et teave voolab ikka veel jõena trükitähe kaudu ega suuda pärast minna teistesse sfääridesse, näiteks elektronarvutite riiki. Kui me õpiksime säärast informatsiooni (sealhulgas osalt bibliograafilist) paremini ja kiiremini salvestama teistesse teabekandjatesse, siis kiirendaks see meie ühiskonna progressi ja annaks raamatule parema võimaluse täita oma spetsiifilisi ülesandeid.
Kaljo Itra: Piirduda meie raamatu suurjuubeli hindamisel ainult sellele pühendatud üritustega ja ainult sel puhul väljaantud trükistega oleks liialt kitsas. Ilmselt tuleks meil kriteeriumina rohkem silmas pidada, kuidas meie tänapäeva raamatut oma vabariigis, Nõukogude Liidus ja ka üle kogu maailma vastu võetakse. [—]
On üllatav, et pärast ühinemist Genfi konventsiooniga, s. o. praktiliselt paari viimase aasta jooksul, on paljud välisriigid taotlenud kirjastamisõigust umbes 70-80 meie autorite teosele, peaasjalikult ilukirjanduslikele. 1975. a. eksportisime 57 välisriiki peaaegu 200 000 meil väljaantud raamatut. Seda isegi sellistesse maadesse nagu Sri Lanka, Afganistan, Iraan. Üldiselt kasvas viisaastaku igal aastal raamatute väljaandmine ühe miljoni eksemplari võrra, millest poole moodustas ilukirjandus. Muret tekitab aga eeskätt materiaalne baas, paber ja polügraafia, mis ei võimalda trükkida raamatuid nii palju ja niisuguses teostuses, nagu me tahaksime.
Kahk: Me kõik püüame võidelda selle nimel, et teadus muutuks tootlikuks jõuks, kuid ei tohi unustada ka seda, et ta on poliitiline jõud. Arvan, et populaarselt kirjutajate ring peaks laienema. Teadlase kohus on peale eespool nimetatu hoolitseda selle eest, et tõsiteaduslik raamatki oleks huvitav ja loetav.
Itra: Kui me anname välja kapitaalseid uurimusi kaugema ajaloo valdkonnas, kaovad need imelikul kombel kohe müügilettidelt. Ka tavaline lugeja loeb neid heameelega, mida aga ei saa öelda lähiminevikust ja praegusajast kirjutatud raamatute kohta.
Kahk: Kusagil ei tohi probleeme liialt lihtsustada. Kui ilukirjandusteos on liiga probleemivaene, siis seda ei loeta. Seda halvem on aga, kui märgatakse, et teadlane ei oska probleeme näha. Me teame, et dialektikaseadused kehtivad ka tänapäeval.
Millised võiksid olla optimaalsed proportsioonid kirjandusliikide vahel — praegu ja lähemas tulevikus?
Kahk: Ütlen edasi oma kolleegide arvamuse, mida olen sageli kuulnud. Teadlased nurisevad mõnikord, et nende trükipind on ebapiisav, eriti võrreldes sellega, mis antakse ilukirjandusele. Ma ise arvan, et võib-olla leidub reserve teaduses endaski, kus tuleks olla hästi ettevaatlik ka tiraažipoliitikas.
Itra: Oleme järjekindlalt registreerinud raamatukauplustes lugejate-ostjate soove. Huvitav on see, et kui kümmekond aastat tagasi domineeris ilukirjandus, klassika eelkõige, siis praegu on 120-nimetuselises pingereas 80-90 nimetust teatmekirjanduse vallast. Seda asjaolu me peame arvestama.
Kahk: Aga science-fiction? Huvi selle vastu tõuseb, ent mulle tundub, et seda me küll kuigi hästi ei rahulda.
Itra: See on tõsine probleem. Teaduse populariseerimine on suund, mida me oma teadlastelt praegu ootame.
Võib-olla veel mõni sõna muudest tähtsamatest juubeliüritustest ja trükistest, mis sel puhul ilmusid ?
Kahk: Olulised olid raamatukonverentsid Tallinnas ja Tartus, mis erinesid muudest konverentsidest selle poolest, et mõlemal juhul olid saalid täis ja osa inimesi seisis isegi püsti. Aga ka näiteks Püssi keskkooli keelepäeval pühendati ulatuslik ettekanne eesti raamatu ajaloole.
Itra: Selliseid üritusi oli tõepoolest palju. Ja siinkohal peaks tegema kriitikat iseenese pihta: puudus nagu juhtiv keskus, mis oleks abistanud ja koordineerinud. Meie raamatujuubel oli meie enda teha ja me jätsime mitmeid võimalusi kasutamata. Ei olnud meil juubelipostmarki, ei olnud ka ümbrikku.
Aga ilmunud raamatud? Peab ütlema, et päris mitu kena kavatsust jäi teostamata, aga isegi on hea, et me ei tegutsenud mitte ainult juubeliaastal, vaid ka varem ja hiljem, näidates järjepidevust töös eesti raamatu ja selle ajalooga.
Üht-teist siiski ilmus, nagu suurteos «Kalevipoeg» Kr. Raua illustratsioonidega («Kalevipoeg» avaldati valikvärssidena ka esperanto keeles), M. Laarmanni illustratsioonid Fr. Tuglase teostele, «Eesti kirjanduse biograafiline leksikon», statistiline ülevaade eesti nõukogude raamatust. «Vargamäe» trükiti vene keeles 100 000 eksemplaris, lõpetasime Shakespeare’i kogutud teoste väljaandmise, ilmus E. Ertise «Tulekeeled», samuti palju eesti raamatut tutvustavaid pisitrükiseid õige mitmes keeles.
Lõpetuseks olgu öeldud, et meil ilmub umbes 150 nimetust raamatuid iga saja tuhande elaniku kohta. Mujal maailmas kõigub see arv 100 ja 170 vahel.
Usutlenud Trivimi Velliste
