Löökpilliduo Rosin-Novikov värske, kaht uudisteost sisaldanud kava tõi talvises Tartus Heino Elleri muusikakooli Tubina saali täis. Parasjagu viie koosmänguaasta täitumist tähistav kooslus on endagi sõnul juba omajagu Eesti kontserdisaalides püsirepertuaariga üles astunud ning kalendrist vastu vaatavate uute alguste tuules oli nüüd aeg parasjagu piisavalt küps vastseks kavaks, kuhu mahtus tellimusi nii kodumaalt kui ka eksootiliselt Balilt ning löökpillivõtmes (neo)klassikatki.

Kontsertidele pealkirja andnud uudisteos „Maastikud“ algab ilmeksimatult äratuntavalt pärtuusbergilikult: muusikaline materjal hargneb sammhaaval lahti ühest tagasihoidlikust, isegi kergelt rahvalaululikuna mõjuvast motiivist. Teose dünaamiline plaan on suuremalt jaolt vaiksema kõla poole kaldu ning justkui vaikusevatist võrsunud keskosa mängib kuulaja tähelepanuga, lastes korraks kõrvadega otsida, kus algab paus ning kus taas tuttavlikel kordustel põhineva arendusega partii. Kui Uusbergi muusikale on üldiselt iseloomulik suhteline tasasus ja teatav melanhoolia, siis „Maastike“ meeleolud ekslesid küll omajagu selleski tonaalsuses, ent ei jäänud sugugi nukrusesse kinni, vaid peegeldasid ennekõike otsiva pilguga enesesse vaatamist. Marimba ja vibrafoni koosluse taustal meenusid Uusbergi teost kuulates hetkeks suisa Lepo Sumera (sümfoonilises) loomingus dramaatiliste laineharjade vahele mahtuvad tähenduslikud vaikushetked, kus jääb alati allhoovusena püsima teatav pinge. Pingestatusele järgneb aga Uusbergi seekordses teoses enamasti mõningane leebumine. Lõpp­akordis võib ambivalentsuse asemel täheldada hoopis otsustuskindlust: kõik vajalik saab ühtäkki öeldud ning teose viimane osa leiab vaat et poolelt sõnalt üllatava lõpu.

Bali helilooja Dewa Aliti laadide ja värvidega mänglev tellimusteos „Sejoli“ (indoneesia keeles „paar“ või „duo“) kahele vibrafonile paigutus igati sobivalt kontserdi keskele. Teos pani proovile Rosina-Novikovi tunnetusliku täpsuse: rütme oli vaja vaheldumisi tabada justkui millimeetermõõduga, et meloodilised liinid voolaksid ette nähtud moel. Vajadusel tuli selleks ka rõhuasetusi fraaside keskel momentaanselt pahupidi pöörata. Nii pakkus omalaadse kõlapildi kõrval põnevat ka laval toimuva füüsiline pool ning kummagi mängija reaktsioonivalmidus. Kui harilikus gamelanis on kasutusel kuni mitukümmend eri löökriista, siis siin toimetasid interpreedid märksa napimate vahenditega. Traditsiooniline gamelanimuusika vajab enda ümber ka kindlat ruumi, et kõlav mõnel juhul füüsiliselt kuulaja valuläve ei ületaks. Tubina saalis polnud sellega küll sugugi probleemi, kuid ometi jäi mulje, et „Sejoli“ täitis kolmest esitatud teosest ruumi mingis mõttes kõige püsivamalt.

Maurice Raveli „Le tombeau de Couperin“ ehk „Couperini haud“ on mitte just kõige joviaalsemale pealkirjale vaatamata oma originaalkujul klaverile kirjutatuna veidi mänguliselt džässilike sugemetega ning hiljem valminud nelja osa orkestratsioon justkui sellest võrsunud lopsakas õiterikas aed. Tubina saalis kõlanud Mathias Reumerti arranžeeringus löökpilliversioon oli justkui nende kahe omamoodi sulam. Instrumente on siin kasutatud küll märksa vähem kui külluslikult paljukihilises ja Raveli ehk ühes meisterlikumas orkestriversioonis, ent see on maandunud siiski hämmastavalt samalaadsesse tunnetusilma. Helilooja Esimeses maailmasõjas kadunud sõpradest, eeskätt just nende eluaja särast inspireeritud kuues eripalgelises osas on läbivalt säilinud autorikäekirjale omane väljapeetus ning ka löökpilliduo esitus jättis elegantse mulje. Selleks et sädemeid tunda, ei pidanud dünaamika alati sugugi plahvatuslikult vali olema – erinevaid värve leidus kuues karakteerses pöördumises sellegipoolest. Kui see traditsioonilisest barokkvormist inspireeritud süit kipub mõnes esituses minema paiguti paari grammi jagu liiga tempokaks ning üldmulje seeläbi liigtehniliseks, siis sel korral nautisin väga just mitmes osas täheldatavat mõõdutunnet: kogu Raveli noodiridade vahele kätketud koloriit jõudis välja paista. Mängijatel ei olnud finišisse jõudmisega justkui sugugi kiiret. Pigem näis, et kontserdi lõpuks on jõutud samale lainepikkusele ning seetõttu said Raveli muusikas nii olulised väikesed, ent hõrgud detailid piisavalt rahulikult esile tulla.

Sattusin Novikovi ja Rosina kontserti kuulama Tubina saali rõdult ning sealt avanes justkui täpselt instrumentide paigutusega pooleks tehtud lava. Omavahel jagasid lavaruumi kaks väga omapärase füüsilise kohaloluga mängijat ning kuulamise kõrval oli ka nende mõlema olekut juba iseenesest kaasahaarav jälgida. Peale füüsilise ruumi nõudis eri pillide vaheldamine ka täpset ja mõõdutundlikku kõlaruumi jagamist: teineteist on vaja hästi kuulda ja tunnetada ka siis, kui üks mängija on teise poole parasjagu seljaga. Paistis, et duo viis koosmänguaastat on loonud selleks kõik eeldused, kuivõrd lavalt kostis saali igati dünaamiline ühtne kulgemine. Kuigi kuulajatele ei pakutud paber- ega digikujul kavasid, andsid Novikov ja Rosin ise sümpaatselt kontserdist ja kõlanust oma sõnadega suhteliselt voolava ülevaate. Sellega oli loodud ka õdusam õhkkond ning muusikud said rohkearvulise publikuga ka väljaspool muusikat vahetumasse kontakti astuda.

Kontserdipaikade valikut puudutades usun, et nii Tubina saal kui ka Arvo Pärdi keskus – ehk ka Lindakivi kultuurikeskus – toetasid igati kõlanud muusikat. Esimeses näeb omaette lisaväärtusena enamasti taustal Toomemäe hooajalist loodusmaastikku, mis sel korral jäi küll saali- ja lavatulede loori taha. Tõsi, omamoodi maastik oli sel korral lavale kujundatud juba pillide geomeetrilise paigutusega.

Kontserdil põimusid omavahel kolm esmapilgul väga erisugust maastikku: põhjamaiselt sissepoole piidleva pilguga Uusbergi oma, eksootiline Bali ning siidina sire, kuid omade kelmikustega vürtsitatud prantsusehõnguline. Nende vahel leidus kõlavärvikunsti kaudu piisavalt sulamispunkte ning publikule pakutud muusikaline rännak sai igati loogiliselt looklev. Selles on oma roll mängida kindlasti ka marimba ja vibrafoni kõlailmadel, mis toetasid sel talvisel õhtul kontserdisaali seinte vahele sugenenud mõtlikku atmosfääri.

Kui kaks kodumaist tippinterpreeti otsustavad jõud ühendada ja koos muusikat teha, saab kontserdielu sellest vaieldamatult vaid võita. Uudisteoste tellimine on peale seadete esitamise samuti oluline ja kiiduväärt samm ning loodetavasti jõuab duo edaspidi repertuaari vahetamiseni veel enne, kui mööduvad järgmised viis aastat ning uudsus kipub kaduma. Ühise repertuaari järjekindlal lihvimisel on niisiis ehk mõne tuleva aasta kaartides ka selle talletamine kauamängivale … või moodustub ühel hetkel sootuks kollektsioon Dewa Alitilt üle maailma tellitud 20 uudisteosest? Seniks jään huviga ootama, millised maastikud duo Rosin-Novikov järgmisena publiku ette toob.