ERSO uus aasta on alanud mitmekülgselt: traditsioonilisel uusaastakontserdil oli laval suur sümfooniaorkester ja kavas romantismiaja klassikud, aasta teisel reedel õhtu fookus hoopis ühel pillirühmal ja kavas elavate heliloojate Arvo Pärdi, Philip Glassi ja Joep Bevingi looming. Sarjas „Audiospaa“ antud kontserdi kava koostas tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink, kaheksa tšellisti jagasid lava Vox Clamantise ja dirigent Kaspar Männiga.

„Audiospaa“ kontsertide mõte on pakkuda elamus ja lihtsalt olla. Kõik on vaba, voolurütmis. Vabad olid ka iste­kohad: jõudsin Estonia kontserdisaali peaaegu pool tundi enne kontserti, ent saali ukselt oli näha, et terve parter on juba inimesi täis. Tõesti – kontsert oli välja müüdud ja ka külgrõdude viimased read olid kuulajaist pungil. Kontsert algas ERSO kombe kohaselt Ukraina hümniga, mis puudutas sel korral kuidagi eriliselt. Ilmselt seetõttu, et instrumentaalkoosseisu kõrval oli laval ka vokaalansambel, nii et kuulis sõnu.

Arvo Pärdi juubeliaasta sai küll läbi, aga repertuaarikaanon sellest veel muutunud ei ole: kontserdil oli enim esindatud just Pärdi looming. Esimesena kõlas „Missa brevis“ (2009) väikeste „Missa syllabica“ (1977) lisandustega. Kuna „Missa brevis“ koosneb kolmest osast („Kyrie“, „Sanctus“ ja „Agnus Dei“), millest keskmine, „Sanctus“, on komponeeritud „Missa syllabica“ „Sanctuse“ põhjal, toodi missavormi täienduseks sisse ka viimase „Gloria“. Põimida ühe helilooja eri missade osad oli huvitav mõte, mis töötas hästi: „Missa brevis“ on kirjutatud kaheteistkümnele tšellole, „Missa syllabica“ aga segakoorile ja orelile, seega erinevad teosed nii muusikalise materjali kui ka koosseisu poolest. Tšellorühm esitas 2009. aastal kirjutatud missa „Kyrie“, Vox Clamantis seejärel 1977. aasta „Gloria“. Kokkupuutepunkt oli „Sanctus“, mis on muusikaliselt materjalilt samalaadne ja esitati koos, kombineeritud missa lõppes „Missa brevise“ „Agnus Dei’ga“. Just „Sanctus“ oligi kõrvale tõeline spaa: tšellod ja laulu­hääled sulasid suurepäraselt kokku.

Pärast missat kõlas „Silouan’s Song“, mis on algselt loodud keelpilliorkestrile (1991), 2012. aastal ka kaheksale tšellole. Sel kontserdil olid kõik teosed kas kirjutatud või seatud tšellooktetile, seega oli igal instrumendil oma partii. Nii said kõik tšellistid, kes on enamasti orkestri rühmamängijad, veidi omamoodi soleerida. Tunda oli mängijate ühtsust, mis aitas kohati flažolettidest tingitud häälestusprobleemidest võitu saada. Pärdi teostest viimane oli „L’abbé Agathon“ (2004), mis kõlas peaaegu nii, nagu see on originaalis kirjutatud: tšellooktett ja Vox Clamantise meeskoor (meeskoori esitatud partii on algselt kirjutatud sopranile, aga tšellooktett oli autentne). Meeskooril oli ühehäälne jutustaja roll, pidalitõbise ridu esitas Ryan Adams ja Agathoni omi Taniel Kirikal. Solistidega tuli esile teose dramaturgia, mis on mulle siiani rohkem loetud tekstiks jäänud. „L’abbé Agathon’ist“ on vähemalt minu arvates saanud Maria Listra firmamärk ja seda on teiste esituses kuulda alati natuke võõras. Kaheksa tšello ja kaheksa meeshäälega oli teos väga pehme ja ilus: omavahel sulasid õndsalt kokku ühehäälset partiid laulvad mehed ja nendega samas registris kõlavad tšellod.

Hollandi helilooja ja pianisti Joep Bevingi „Hanging D“ (2017) oli nii heliloojate geograafiliste asukohtade kui ka kõlamaailma poolest Arvo Pärdi ja Philip Glassi vahepunkt. Pealkiri „Hanging D“ viitab d-noodile, mis on kogu teose vältel rohkemal või vähemal määral kuulda. Rütmiline kulgemine, kus partiid antakse sujuvalt üksteisele edasi, kasvab lõpuks dünaamiliselt suureks ja saab väga järsku läbi. Algselt klaverile kirjutatud teos mõjus tšellode esituses päris spaalikult, kuigi muu muusika taustal kostab pidevalt üks rahutu d-noot.

Õhtu kolmas helilooja oli Philip Glass, kelle teosed sobisid „Audiospaa“ kontseptsiooniga ehk kõige paremini kokku. Esitusele tulid killud Glassi kujundus- ja lavamuusikast: filmist „The Secret Agent“ (1996) ja ooperist „Akhnaten“ (1983). 1996. aasta filmi muusikast on Philip Glass kokku pannud ka iseseisva teose „The Secret Agent: Three Pieces“, millest esimene pala, filmiga samanimeline osa, on Glassi loomingu kohta üllatavalt meloodiline. Kaheksale tšellole seatud palas oli nüüd tõesti igal tšellistil võimalus oma võimeid näidata, eriti kahekõnet pidanud Theodor Singil ja Levi-Danel Mägilal. Sügavad arpedžokäigud, melanhoolne meloodia ja aina kasvav dünaamika panid kuulaja õlule päris korraliku raskuse, mis jäi nagu Bevingi teoski järsku õhku rippuma.

Philip Glassi ooperi „Akhnaten“ III vaatuse II stseen pealkirjaga „Attack and Fall“ oli küll kontserdi viimane helitöö, aga eelmistega võrreldes drastilise meeleolumuutusega teose ajal oli tunne, et tegelikult kõik nüüd alles algab. Kaheksa tšello, Vox Clamantise ja kolme solisti (Taniel Kirikal, Anto Õnnis, Tõnis Kaumann) kõrval tulid lavale ka lisajõud ehk üks süntesaatori- ja kolm löökpillimängijat. Teos on akadikeelne, kirjeldades rahva ülestõusu ja vaarao Ehnatoni langust, ning üliintensiivne ja ühtaegu muusikaliselt nii staatiline, et kuulajal on keeruline isegi hingata. Võib-olla oli see tingitud minu istekohast, aga selle teose puhul olid heli ja visuaal lahus: lavale vaadates paistis, et absoluutselt kõik andsid endast muusikalise maksimumi, aga minuni jõudnud helinivoo oli nähtuga võrreldes ebaproportsionaalselt madal. Igal juhul oli lavalt tulnud energiavool väga võimas. Energia ülalhoidmisel oli terve kontserdi vältel suurim roll dirigent Kaspar Männil, kes juhtis muusikud Pärdi missast Glassi intensiivsesse võitlusstseeni. See töötas, sest publiku tungival nõudmisel esitati viimase teose võimsaim osa ühe korra veel. Päris lõõgastuda sel „Audiospaa“ kontserdil ei saanud, aga kindlasti raputas see kuulajad mõnusalt läbi, et alustada uut aastat puhtalt lehelt.