Aasta vahetumise puhul esitas Udo Uibo Facebookis nimekirja oma 2025. aastal läbi loetud raamatutest. Nimekiri on pikk ja mitmekesine. Äratab aukartust ja imetlust. Eks enamjagu meist ikka loe, raamatupoed on ju hea-paremaga üle külvatud, raamatute kõrval veel palju igasugust kraami või – raamatud selle muu kraami kõrval. Aga oma leiab ikka kätte. Margaret Atwoodi nimi äratab tuhmuma kippuva lugemiskire mitmetel tema austajatel. Seekord siis jutukogu „Vanad beibed metsa sees“.
Alustan mind natuke õlgu kehitama pannud jutust „Metempsychosis“, alapealkirjaga „Hinge teekond“. Atwood ei varja, et idee on ta sisse vehkinud Kafkalt, eks sellele vihja juba pealkirigi. Muidugi ei muutu selle jutu peategelane, naisterahvas, põrnikaks. Naistele see vist ei sobikski. Nii paigutub peategelase sisse tigu ning nad jagavad ihu ja hinge, kusjuures tigu paistab igatpidi tugevam tüüp kui naisterahvas, nii et feministlik(?) jutt kisub lausa teoistlikuks. (Selle teoga annab tõlkijal eesti keeles mängida, käiku läheb ka sõna „teotahe“.) Nalja on, mingil määral, aga minu lemmik see jutt ei ole, nii nagu ka tulevikunägemuslik „Priipanu“ – lugesin ja unustasin.
Mitmed lood Margaret Atwoodi jutukogumikust on aga sarmikalt elulised, algavad minevikus ja jõuavad enamasti välja tänapäeva: nüüdseks juba eakate inimeste elu enne e-posti, mobiiltelefone, COVIDit, pangapettusi, nagisevaid põlvi ja enamasti samade tegelaste elu juba nimetatu ning veel mitmete muude uudsustega. Ja surm, surm ikka ka.
Väga erisuguseid lugusid jutustab meile seekord Atwood, ise ka vanaks saanud beibe, ja mitmedki neist lugudest liiguvad, jah, tagasi tema põlvkonna noorusaegadesse, mida mina enam-vähem eakaaslasena võrdlen paratamatult iseenda kogemustega nendest aastatest, kui koos Margaretiga sai oldud noor, üks ühel, teine teisel pool maakera. Nii mõnedki kogemused on sama äärmuslikult erinevad, kui olid meie elukohad, aga see ei tulene alati ühiskonnakorrast, kas või näiteks kuri ema, haige kass või et meest pole majas – see kõik võib sul olla nii kapitalismi kui ka sotsialismi tingimustes. Ent sel ajal, kui Atwoodi ümber olid kõikjal „noored habetunud hipid, tüdrukud lohvakates mantlites“ ning elati seksuaalrevolutsiooni meeleoludes, „beebipillidejärgses, aidsieelses“ (lk 125) vabaduses, aeti siin meie kandis hipinoormeestel pikad juuksed maha ja põhiline rasestumisvastane või õigemini rasestumise tagajärgi tühistav vahend oli abort.
Värvikalt meenutab möödunud aegu Atwoodi nägemuses kokku ja vanaks saanud naiste seltskond, hoolega valitud hilpude ja vinget värvi soengutega jutus „„Õhu jõud“: sümpoosion“. Selles noorusemeenutuste ja nüüdseks seeniori staatuses tüdrukute kurtmises – ei, mitte niivõrd tervise, kuivõrd ikka veel konservatiivsete hoiakute rohkuse ning sellest tuleneva suhtumise üle – on tuttavlikku ja võõrastavat, ülepakutut ja hoogsat.
„Milline tüdruk poleks unistanud õhku tõusmisest?“ (lk 161). Jäin selle autori möödaminnes visatud lause üle mõtlema. Aga mina, kuidas mina – kas ma unistasin õhku tõusmisest? Sõna otseses mõttes vahest tõesti, aga tõusta lennukiga õhku ja maanduda Pariisis, Londonis või Roomas polnud sel ajal meile mõeldav. Aga ilmselt unistasid Atwoodi tüdrukud teistsugusest lendamisest. Võib-olla meie ka, ise seda taipamata. See oli unistus teiste unistuste taga …
Ei, mind lõbustas see Atwoodi üliküpsete naiste silmatorkav seltskond, kosmeetiliste knihvidega, joogiklaasidega, noorpõlvest pärit slängiga. Kes põdes vähki, keda sõimati tema kirjutiste peale „lolliks feminatsist litsiks“ või „sigakoledaks“, kes vedas vägikaigast oma kirjastajaga. Igasuguseid mõtteid koorus nende veini ja džinniga immutatud vestlusest, võib-olla triviaalseid, kindlasti uljaid. Kas või arutlus lastelaste sõnakasutuse teemadel: „Fuck ei kannatanud vanasti mingil juhul trükimusta, samas kui rassi või rahvuse mõnitamine oli tavapärane. Nüüd on vastupidi“ (lk 165). Ja nii ikka edasi, Atwoodi kanada-britiliku huumori ja hoogsate kirjelduste paistel.
Teistsugune tonaalsus domineerib jutus „Tolmune lõuna“: pildid Tigi ja Nelli (see abielupaar seob või püüab jutukogu ühtlasemates raamides hoida) pere vanaisa Vana Vahva Brigaadikindrali noorusest, sõjateest, abikaasaks ja vanaisaks olemisest, surmast. Mõjuv, nukker lugu, pikitud sõja käigus brigaadikindrali auastmeni tõusnud ja Euroopasse võitlema saadetud mehe luuletustega, mille autor oleks nagu tõeliselt olemas (võib-olla oligi) – oma luuletamisse aukartusega suhtuv, samal ajal võitlejana tõsiselt võetav sõjamees, kelle armastusluule kasvabki n-ö puhta luule kõrgusteni. „Sõda on alati hullem, kui mina sõnadesse oskan panna,“ kirjutab Vanale Vahvale Brigaadikindralile rindeajakirjanik Martha Gellhorn (lk 226) ja see lause kõlab praegusajal kõhedalt. Nagu ka teisal väljendatud mõte: „Sõna „turvaline“ tuleks ära keelata. See tekitab inimestes valearusaamu“ (lk 228).
Kui Atwoodi raamatu naistegelased on saanud vanaks, jäänud leseks, nende kodunt on kadunud mehed, kõik logiseb ja ootab parandavat kätt ning lein ja mälestused muutuvad neile alaliseks saatjaks, olles Atwoodi kujutuses otsekui elavad olendid, kes ei taha leskedest lahti lasta, ning see kinnihoidmine on saanud üksi jäänud naistele pigem toeks kui taagaks, siis olemegi, eakaaslased kahelt poolt maakera, juba sarnased, üsna ühtemoodi. Me vaatame oma maakodus öiseid tähti. „Vaimustav!“ – „Öö on selge, kuud veel pole ning tähtkujudel on sügavus ja sära“ (lk 264). Nagu ikka.
„Ta silub paberitüki hoolikalt sirgeks ja paneb ära kotti. See on sõnum, mille Tig temale leidmiseks jättis. Maagiline mõtlemine, Nell teab seda väga hästi, kuid lubab seda endale sellegipoolest, sest see on lohutav“ (lk 269). Jah, tõesti!
