Eelmise aasta lõpus valmis Tallinna linnaaedade taime- ja mullaproovide uuring.¹ Selle eesmärk oli analüüsida kuue Tallinna linnaaia, nelja kogu­konna­aia ja kahe õppeaia peenrakastide mulla kvaliteeti ning hinnata aedades kasvava aedvilja raskmetallide sisaldust. Proovid võeti nii pestud kui ka pesemata viljadest.

Uuring on väga vajalik, sest skepsis, et linnas kasvatatav pole ehk ikka söögi­kõlbulik, püsib visalt. Linnaaianduse liikumine on viimaste aastatega plahvatuslikult kasvanud. Nõukaaegsete aianduskooperatiivide ja peenramaade kõrvale ja asemel on rajatud üksjagu linna-, kogukonna- ja õppeaedu. 2018. aastast on pealinna lisandunud ligi 50 sellist aeda.² Tartus on jõuliselt kanda kinnitanud mittetulundusühing Tartu Maheaed, kelle hallata on Linnupargi ja Lee aiamaad, kus toimetab umbkaudu 550 linlast. Tallinna uuringu tulemused võiksid tingimisi käia ka teiste linnade kohta. Nüüd kinnitavad teaduslikud tõendid, et linnas kasvatatu pole saastunud.

Mida uuring siis Tallinna kohta järeldada lubab? Tallinna linnaaedade muld on üldiselt heas seisus ning taimede raskemetallide sisaldus jääb alla piirnormi. Soovitav on aiasaadusi siiski enne pesta, sest 30sekundiline loputamine veega vähendab uuringu järgi üldjuhul nii tsingi, vase kui ka plii sisaldust mõnel juhul üle poole.

Tahaks väga loota, et need teaduspõhised andmed ja näitajad on ka edaspidiste otsuste alus. Eriti praegu, mil teaduspõhisus linnaruumi kavandamisel määrav pole. Linnavõimu vahetumisega on paljudes omavalitsustes otsustatud teha täiskäik tagasi ning paljud analüüsidel, uuringutel ja tõestatud lahendustel põhinevad projektid asendatakse odava populaarsusega. „Kõiketeadvad“ poliitikud on jõuliselt võtnud linnaplaneerija rolli ning ruum on poliitika tormituules.

Tallinnas on otsustatud loobuda Liivalaia tänava trammiteest ja Pelguranna trammi marsruudist. Naastud on liikumisviiside mudeli juurde, kus esikohal on autoga sõitmise mugavus. Niikaua kui linnas on kõige kiirem liikumisvahend sõiduauto, pole paljudel mingit stiimulit see ühissõiduki, ratta või jalgsi käimise vastu vahetada. Niisiis ei muutu liikluses midagi: keskkond jääb autoliiklust soosivaks, mis tähendab jalakäijale ja jalgratturile ebameeldivaks, isegi ohtlikuks. 2024. aasta statistika kohaselt oli Eesti liikluses surmasaanute arvult Euroopas juhtival kohal. Linnades, kus liiklusõnnetuste arv on vähenenud, on sellele kaasa aidanud ka linnaruumi ümberkujundamine: turvalisemad liikumisvõimalused jalakäijale ja jalgratturile. Tallinna linnavalitsus plaanib aga turvalise keskkonna asemel uut lipuväljakut, et Eesti pealinn oleks isamaalisem. Sisuliste muutuste ja visioonide asemel keskendutakse sümbolitele ja märgistamisele.

Tartus selgus, et renoveeritud Sõpruse sillal tuleb piirkiiruseks kehtestada 30 kilomeetrit tunnis, sest sõidurajad on nii kitsad, et suurema kiiruse korral ei mahu bussid üksteisest mööda. Väga hea! Uuringud kinnitavad, et linnatänavate läbilaskvus suureneb just siis, kui sõidetakse aeglaselt. Ühtlasi väheneb müra, liiklus on vaiksem ja turvalisem. Rõõmustamise asemel valdas uut linnavõimu keev pahameel ning asuti otsima süüdlast, kelle tõttu tuleb nüüd linna ühel olulisel ühenduslülil ka sõiduauto juhil kiirus maha võtta.

Silma paistab ka linnalooduse vaenamine. Teadusuuringud kinnitavad, et mitmekesises roheluses viibimine ergutab tähelepanuvõimet, aitab kaasa füüsise taastumisele ning elurikkas keskkonnas kasvanud lapsed on tervemad. Okste, käbide ja mullaga mängivad lapsed on õnnelikumad, nad oskavad ohte paremini hinnata ning neist kasvavad iseseisvad ning toredad täiskasvanud. Meie aja kõige põletavam keskkonnaprobleem on elurikkuse kadu. Pingutada tuleb kõikjal, et seda protsessi vähemalt pidurdada, ka linnades. Poliitikutele tähendab elurikkus linnades aga enamasti nõgest, ohakat, naati ja üleüldist korralagedust, mis tuleb ilmtingimata likvideerida, sest mõni, kes kunagi kolhoosis ohakaid rohima pidi, kaebab nüüd linnavalitsuse peale ajaleheartiklis või ühismeedias.

On kümneid tuhandeid teadus­artikleid, mille toel linna teaduspõhiselt kavandada, ent praegu on valitud lühinägelikud minevikulahendused.

1 Piret Vacht, Tallinna linnaaedade taimestiku- ja mullaproovide analüüsi tulemused. Tallinna Ülikool, 2025.

2 Maria Derlõš, Linnaaiandus kui Tallinna strateegiline siht ja linnaruumi loomulik osa. Rmt: Söödav linn 2. Linnalabor, 2025.