Pole kasutumat, armetumat vormi kui lühifilm. Kui juba mängufilmigi on tänapäeva inimesele üha võimatum maha parseldada, siis lühifilmi vaatamiseks peaks inimese kinni siduma nagu „Kellavärgiga apelsini“¹ peaosalise, silmalaud klambritega pärani kiskuma, lühifilme otse ajju kanaldama. Teisisõnu: tuleks saata ta filmifestivalile või kinno.

Võiks ju arvata, et lühifilme on lihtne vaadata, aga hoopis vastupidi. Filmi sisseelamiseks kulub mitu head minutit ja kui film lõpuks tööle hakkab, jooksevad juba lõputiitrid. Kuna lühi­filmid on enamasti harjutus ja hüppelaud ihaldatud täispika mängu­filmini, siis kipuvad need ka kehvad olema (erandiks on animafilmid, mis on põhjalikumalt planeeritud). Kui Edisoni kinetoskoopide aeg välja arvata, pole keegi nende näitamisega tõenäoliselt ka eriti rikkaks saanud. Need kompressioonnähtused nõuavad liialt süvenemist, mõtestamist ja lahtipakkimist – kellel selleks aega on? Neid vaadates jääb ajju mingi ebamäärane sete, sest lühifilm ei anna hipokampusele piisavalt narratiivset toormaterjali, millest sidus mälestus luua. Uusi sünapseid ei sünni. On vaid üks emotsioonitu hajus pilv.

Vastuoluline on ka tõik, et enamasti on lühifilmid liiga pikad ja venivad. Kaheminutine lühifilm on kuritegu ja sellest veel hullem roim on kahekümne nelja minutine lühifilm. Festivaliolukorras paisatakse vaataja film filmi järel üha uutesse maailmadesse, kus tuleb kiirelt kohaneda nii vormi, filmikeele, loo kui ka žanriga. Üha uuesti ja uuesti tuleb anda võimalus. Võiks arvata, et uudsus toidab siinkohal uudishimu, et lühifilmikassett on kui lõbustuspark, tervislik asendus Tiktokile. Eksite. Nende vaatamine on tõsine töö. Täispikale filmile omane immersiivsus² jääb saavutamata. Iga katkestus filmide vahel mõjub nagu pisikene surm (ja seda mitte prantsusepärases tähenduses). Kümnesekundine lünk pole piisav, et end kogetu meelevalda heita ja pimeduses mõtteid mõlgutada. Heal juhul jõuab kuivanud skleerale paar niisutavat silmatilka kui sedagi, sest juba tunglevad hõbelinale uued kujutised – äkki paremad kui eelmised? Vaevalt.

Kivi ja puud

Oktoobri lõpus linastusid kino Sõpruse ekraanil suvel meie seast lahkunud Kalju Kivi lühifilmid, millest mõnda on võimalik vaadata ka Arkaadris. Seansil sulandusid üheks franken­steinlikuks kehaks äärmiselt erinevad filmid. „Paberileht“ (1981) on suure­päraselt animeeritud nukufilmitehnikas anima­debüüt, peanoogutus Heino Parsi „Naelale“ (1972), mille autori sünnist möödus eelmisel aastal sada aastat. „Paberilehele“ järgnes rohmakas nukufilm „Pagar ja korstnapühkija“ (1982), mis pani hämmastusega juurdlema, kas tõesti asendus bürokraatiakriitika ning vabadust ihkav paber äkitselt siira lastefilmiga, kus pagari ja korstnapühkija identiteet Ivo Linna laulu saatel koomiliselt vahetub. Ootamatu kurv. „Sõlm“ (1983) võiks oma minimalismis vabalt valmida ka sel kümnendil, mõne nohiseva EKA animatsioonitudengi laual, kui too teeks otsuse näiteks oma ketsipaelad ellu tuua. Hindan filmide tehnilist taset, aga ometi ei jõua need sügavamalt puudutada.

Ent äkitselt, mulle eneselegi ootamatult, avaneb selles filmivoos pärl. Poeetilis-irooniline „Miks puud enam ei kõnele“ (1988) on pika säriajaga fotodest koosnev, animatsiooni ja filmi piiri­mail laveeriv meistriteos, mis vajab kindlasti rasvast äramärkimist Eesti eksperimentaalfilmi hõredas kaanonis. Puid raiuvat Kivi vaadeldes meenus USA avangardismi üks nimekaim ja tähtsaim kuju Stan Brakhage, kes kaks aastakümmet varem, jagudena ilmunud kolmikfilmis „Koertähtmees“³ samuti lumiseid mägimaastikke kirvega trotsis. Kuna näeme Kivi puid raiumas oma saunamaja tarbeks, siis miks mitte mõelda Kivist ka kui pretensioonitumast Henry David Thoreaust, ilma liigsete sõnadeta. Neil hetkedel on „töö“ ennast ära tasunud.

Tagantjärele on sellest hajusast pilvest positiivseid seoseid muidugi lihtsam leida, aga tund ja kümme minutit kestnud seanss, mis kulges eri tehnikate ja katsetuste vahel, põhjustas siiski märkimisväärset kognitiivset piina. Ka konn, keda aegamisi keedetakse, ei oska ju potist välja hüpata, nõnda tundub olevat ka lühifilmide vaatamisega: lihtsalt istu vagusi ja kannata nad ära. Aga ehk ei lasu süü lühifilmidel, vaid meie ootustel nendele? Ühest küljest soovime saada kirgastust, mida sealt ei pruugi tulla. Teisest küljest suhtume neisse kui mõnda algelisse eluvormi, mis pole eneseteadvust veel saavutanud ja mis ei vääri seetõttu justkui ka tähelepanu. Veidi kardame, sest lühifilmil on võim viia meid ohutust tsoonist väljapoole.

Püüa mõista seda tundmatut.