Eesti Kontserdi korraldatud kontsertidel astusid 2025. aasta lõpul tuntud headuses lavale Puuluup ning VHK keelpilliorkester dirigent Rasmus Puuri juhatusel. Koos tuuritati järjestikustel päevadel esimesest jõulupühast peale, esinedes Pärnu, Vanemuise, Estonia ja Jõhvi kontserdimajas. Estonia kontserdi­saali esinemine kanti üle ka Klassikaraadio kuulajatele. Mina sain Puuluubi ja VHK orkestri kontserdiprogrammist osa Vanemuise kontserdimajas 26. detsembril.

Jõulude ja aastavahetuse vahel antud kontsert tabas parajat hetke, mil kodused pühadesöömingud möödas ja publikum otsis meelelahutust koduseinte vahelt väljaspool – pühadeaja kihinat ja elavust oli rahva seas tunda. Puuluubi mehed Ramo Teder ja Marko Veisson tutvustasid humoorikalt iga järgmist ettekandele tulevat lugu kui „tuntud jõululaulu“, kuigi kava koosnes muidugi mõista Puuluubi menukamatest lauludest. Nende naljaga pakutud võimalus tõlgendada mis tahes laulu kui võimalikku jõululaulu oli omamoodi kihvt. Ja see töötas ootamatult hästi, suunates mu kuulajana tavapärasest enam tähelepanu pöörama laulusõnadele: mitmedki lood mõjusid seetõttu sügavasisuliste ja kurbilusatena, laval hüppavad pintsakuga härrad lisasid vürtsi. Aga tõesti, kontserdi alguses kõlanud „Süüta mu lumi“ võib ju vabalt talvelaulu tiitlit kanda.

Keelpillid kannavad endas jõulu­särinat ning nõnda lisas VHK keelpilli­orkester Puuluubi Hiiu kanneldel ja luuperitel loodud helidele pidulikkust. Orkestriseaded oli teinud peaasjalikult dirigent Rasmus Puur, välja arvatud seade Duo Ruudu albumil kõlanud „Vastla­laulule“, mille oli seadnud Peedu Kass. Orkestriseadetes duubeldavad pillid Hiiu kannelde partiisid, kasvatades Puuluubile omased luuperiga üles ehitatud kihistused oma kõlajõuga suursuguselt kontserdisaali täitvaks ja orkestraalseks muusikaks. Näiteks võtavad viiulid üle pizzicato’s luuperil sisse mängitud biidid, pakkudes elektroonika vahendusel äsja sisse mängitud Hiiu kandle ja orkestri elava esituse kõlavärvide segunemist. Orkester toimis kui suur luuper, mille saatel kõlas laul või Veissoni mängitud meloodiline Hiiu kandle soolo. Puuluubile omaste pizzicato-riffide kõrval kuulis orkestrilt ka loo originaalist üle võetud pikki poognatõmbeid.

Lugude seaded ja otseselt ülekantav mängutehnika juhtis tähelepanu pillide samale algupärale ja kahe kollektiivi koostöö loomulikkusele. Laval kõlanud pillid on ju olemuselt tõesti sarnased, kõik on keelpillid ja poognaga mängitavad: kintsuviiuli ehk Hiiu kandle poogna­tõmme kõlab karmikarvalisemalt ja folgilikumalt, viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid aga klassikalisemalt ja säravamalt, sulandudes oma­vahel mõnusalt kokku ning tuues samal ajal esile isikupära.

Näis, et orkestri pakutud seljatagune andis Puuluubile liikumisvabadust, mis omakorda tegi nii laval kui ka saalis toimuva dünaamiliseks. Orkester oli kogu aeg laval, kuid Marko Veisson ja Ramo Teder hüplesid isikupärast Puuluubi-tantsu lava ühest otsast teise. Nad täitsid neile antud ruumi ja ilmusid siit-sealt nagu must ja valge koer: üks kõndis välja orkestri tagant, sellal kui teine tegi saalis publiku vahel ringe.

Kontserdi teises pooles tõmmati hoog üles ning keerati kavale vunki juurde. Varasemate valdavalt pizzicato’s keelte näppimise ja pikkade poognatõmmetega vahelduvate orkestri­partiide kõrvale tõusid värviküllasemad, tempokamad ja nõudlikumad seaded Puuluubi sellistest hittidest nagu „Puhja tuulik“ või eestlaste tööarmastusest ja zombidest jutustav „Heinakõrs“. Vahetekstid läksid vallatumaks, tõusis laulmise ja koreo­graafia energiatase ning orkestrist kostsid libisevad glissando’d ja rütmikad repliigid. Mu lemmikuks osutus hoogne „Kaerata Jaan“, mis on vastupidi tuntud rahvatantsule minoorne ja mille tuline seade tõi välja orkestrisaate potentsiaali ning täitis saali aastavahetuse pidudele omase peadpööritava tingeltangliga.

Olgugi et tegu oli istumiskontserdiga, said artistid publiku mitmel korral toolidelt püsti ja kitsastes tingimustes kaasa tammuma. Rahvale näidati ette reinlendri sammud, et kaasa elada laulule „Lambad ei joo“, ning tehti selgeks ka labajala põhialused, et publik saaks tantsule kutsuva loo „Liigutage vastu“ saatel muusikutega kaasa sahistada. Kaasamisel prooviti kätt ka paari hoogsama tantsuliigutusega, nagu zombide käeviiped. Rahva rõõmuks tuli viimase palana ettekandele Puuluubi ja 5miinuse hitt „(nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi“, misjuures andis Puuluup kuulajatele täpsustavaid juhiseid, kuidas sooritada nende tantsuliigutusi õigesti ja originaalitruult. Viimane lugu paljastas mu lähiümbruses istujate seas nii mõnegi pühendunud fänni, kes oli pikisilmi oodanud võimalust live’is koos eurolaulikutega tantsida.

Nagu võis VHK orkestri Facebooki-lehelt koosseisu aasta kokkuvõttest lugeda, olid orkestri kõige lõbusamad ülesastumised just aastalõpukontserdid koos Puuluubiga. Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi noortest keelpillimängijatest koosnev orkester on pühendunud peaasjalikult eesti heliloomingu esitamisele ning teinud aastate jooksul koostööd hulga tuntud eesti muusikutega. Seekordsete kontsertide valguses on paslik meenutada näiteks 2024. aasta novembri lõpus koos Lonitseeraga samuti Eesti Kontserdi korraldamisel antud kontserte üle Eesti. VHK orkestrit oli Puuluubiga antud kontserdil laval huvitav jälgida. Rasmus Puur on sütitav dirigent, kes orkestrit juhatades laulis kaasa peaaegu kõiki lugusid. See elavdas julgemalt kaasa elama hingega asja juures noori muusikuid, kelle nägudel võis näha tagasihoidlikku muiet. Orkestrantidest püüdsid enim pilke kaks tšellomängijatest noormeest, kes paiknesid esimeses puldis ja olid seetõttu publikule hästi näha. Pärast kontserti kuulsin poiste omavahelisest muhedast kontaktist ja võluvast olekust kõnelevat kaht kontserdikülastajat, kes olid samuti märganud nende mängurõõmu ja kontakti dirigendiga.

VHK orkestri, Rasmus Puuri ja Puuluubi sünergia oli kandev, muusikud ajasid laval heas mõttes oma asja. Puuluup tutvustas kontserdi vältel eesnime pidi orkestris mängivaid muusikuid (kusjuures kõiki muusikuid Vanemuises ei nimetatud, mängijad olid kontserdimajade peale ära jagatud) ning saatis tervitusi saalis viibinud VHK orkestri vilistlastele. Kogukonnatunne kandus ka saali, kus viibisid president Alar Karis ja proua Sirje Karis.

Kontserdi kava oli jõuluajale kohaselt peotujus, meelelahutuslik ja pakkus ka mõningast mõtteainet. Just nõnda täitiski see rahvamuusika ülesannet, tuues rahva kokku mõnusaks koosolemiseks ja siiraks muusikaelamuseks. Kontserti nautivat publikut vaadates jäi silma esimestes ridades seisnud vanem härrasmees, kes õõtsus viimaste lugude ajal suletud silmil ja muhedalt naeratades tasaselt kaasa tantsida. Kui lavale kokku tulnud muusikud naudivad koos loomist ja teevad seda haaravalt, siis mida enamat võiks publik aastavahetuse eel laval veel näha-kuulda tahta.