Pealkirjas on küll levinud ütlus, aga kui nüüd rääkida muusikakultuurist, siis – kes on see, kes maksab? Ja miks keegi üldse peaks muusika eest maksma? Mida üldse tähendab tänapäeval muusika eest maksmine, kui nii suur hulk muusikat on voogedastusplatvormidel vabalt kättesaadav ning muusika kõlab ka pelga ruumitäitena peaaegu igal pool kohvikust kaubamajani? Muusika „tarbija“ võib küll soetada helikandjaid, kontserdi- ja festivalipileteid, kuid tema ei ole siiski see, kes muusika otseses mõttes tellib ning selle eest ka maksab. Muidugi tuleb siin möönda, et muusikakultuuri suundumused ja üldisemalt peavool või massikultuuri maitse on mõistetavad omamoodi ühiskonna tellimusena muusikule. Ent kui rääkida veidi tõsisemast muusikast nagu kunstmuusika või nüüdismuusika, on tellimuse, tasu ja isegi autoriõiguste küsimus teiste kunstivaldkondadega võrreldes iseäranis terav.

Pärimisele, kes tellib muusika ja mida sellelt muusikalt oodatakse, on läbi ajaloo vastatud üsnagi erinevalt. Tõtt-öelda on see küsimus palju sügavam, sest ühes muusika funktsionaalsuse, selle mõtte või eesmärgi muutumisega on teisenenud ka muusika mõistmine. Ehkki tänapäeval kuulatakse peale näiteks taustamuusika muusikat ka muusika enda pärast – olgu esteetilise elamuse saamiseks kontserdisaalis, eskapistlikul eesmärgil, trööstiks või vaikuse summutamiseks –, ei ole see kaugeltki mitte alati niimoodi olnud. Muusika kuulamine muusika enese pärast (nagu l’art pour l’art) muutus lääne muusika­kultuuris iseenesestmõistetavaks alles XVIII sajandi lõpul, kui hoogustus kodanlik kontserdielu ning muusikateosest sai iseseisev esteetiline, otsekui tekstilaadne objekt, millesse süveneda.

Seda omamoodi lõhet või lausa paradigmanihet muusika mõistmise viiside vahel iseloomustab vahest eelkõige see, et teisenenud on muusika staatus ning seeläbi on ka muusikateos kui omaette kategooria muutunud lääne kunstmuusikas domineerivaks ja regulatiivseks. Püüdmata aastasadadepikkust kujunemis­lugu piinlikult lühidalt kokku võtta, on siin oluline, et kaua mõisteti nii muusikat kui ka kunsti laiemalt techne mõiste kaudu. Muusika komponeerimine ja esitamine oli käsitöötehnika ning sellisena polnud muusika selles mõttes ka autonoomne. Muusikal oli kindel funktsioon ja seda reguleerisid eri institutsioonid. Sageli oli see seotud näiteks sotsiaalse, pedagoogilise või religioosse programmiga, mis seda ka reguleeris. Heliloojad ei olnud vabakutselised kunstnik-geeniused, vaid kirjutasid tellimustöid näiteks õukonnale või kirikule. Seejuures pidi aga nende loodud muusika olema tähenduslik ning näiteks vaimuliku muusika puhul edastama ka religioosseid sõnumeid. Nende veenvaks ja arusaadavaks edastamiseks olid muusikal sõnad ning tegelikult alles XVIII sajandi lõpus, kui kõigest sellest muusikavälisest hakati hoogsamalt irduma, sai paraneda ka seni madalamaks ja mitte nii tähenduslikuks peetud instrumentaalmuusika renomee. Instrumentaalmuusika emantsipatsioon sai teoks alles romantismi egiidi all, mil kujunes välja ka absoluutse ehk puhta ja programmilise muusika omamoodi opositsioon.

Nii kunsti kui ka kunstniku emantsipatsioon sai alguse käsikäes metseenluse kadumisega ning laiemas kultuuripoliitilises ja sotsiaalses kontekstis on selles veel olulisel kohal valgustusajastu ideed, kunstide demokratiseerumine ning esteetika kui omaette filosoofilise distsipliini esiletõus. Ehkki tänapäeval näib see aeg ja selline muusika mõistmise viis abstraktne ja kauge, sest tol ajal tekkinud kunstmuusika paradigmaga ollakse niivõrd harjunud, on tegemist olulise muutusega muusikakultuuris ning palju laiemalt muusika mõistmise viisis ja muusika staatuses.

Seda nihet iseloomustab ilmekalt näiteks Jean-Jacques Rousseau „Muusikasõnastikku“ (1768) jäädvustatud juhtum. Prantsuse teadlane ja literaat Bernard de Fontenelle kuulab igavledes instrumentaalmuusikat ja hüüatab järsku publiku hulgast: „Sonate, que me veux-tu?“ („Sonaat, mida sa minust tahad?“). Selline muusika, mis eemaldus oma varasematest tähendustest ja funktsioonidest, on otsekui tähenduslik tähendusetus või eesmärgitu eesmärgipärasus, omaette hermeetiliselt suletud maailm, mille mõte seisnebki selle näilises mõttetuses, muusika seespidisuses (sks Innerlichkeit). Muusikal on sellisena nii materiaalne kui ka sotsiaalne autonoomia ehk muusikaline materjal on kõigest muusikavälisest sõltumatu: otsese sisu puudumisega kaasneb justkui vabadus ka erinevatest muusikavälistest institutsioonidest, religioonist ja poliitikast. See võib olla nii vabadus millekski kui ka millestki ehk „muusika kui vabadus rääkida muusikavälisest „Teisest“ ja muusika vabadus selle „Teise“ diktaadist“.

Ühes eelkirjeldatud muusika autonoomseks muutumisega teisenes ka muusikateoste juriidiline staatus, s.t hakati tunnustama helilooja autori­õigusi. Heliloojatest said justkui vabakutselised kunstnik-geeniused, kelle loodud teosed on iseseisvad autonoomsed esteetilised objektid – otsekui pühad tekstid, millega ei ole liialt voli manipuleerida ka näiteks interpreedil.

Kui jõuame ringiga tagasi tänapäeva, mil muusika kuulamine muusika enese pärast on iseenesestmõistetav ja ka autori­õigusi (küll mõningate mööndustega) teadvustatakse, tekib küsimus, kas pole muusika funktsionaalsuse osas ehk hoopiski aset leidnud mingit sorti vähikäik. Ühismeedias paistab muusika üha enam silma (sageli paradoksaalse) funktsionaalsusega, olgu siis muusika funktsioon olla kas või ruumitäide, video taust või kandev telg. Samal ajal pole eriti just n-ö tõsisem nüüdismuusika enam täielikult prii ka institutsionaalsetest piirangutest, sest sellist muusikat kirjutatakse enamjaolt tellimuse peale. Tellib mõni institutsioon – olgu kontserdi- või ooperimaja, kollektiiv, festival, ka riik –, kes teose eest maksab, ent kel on seeläbi ka voli teha heliloojale temaatika, koosseisu või teost esitavate interpreetide asjus ettekirjutusi. Seega võib küsida, kui vaba ja sõltumatu on praegune (nüüdis)muusikakultuur ning milline positsioon on sel laiemal kunstiväljal, kus kureerimine algab üldjuhul kunstniku ideest. Kes maksab, see tellib muusika, ent see, kes tellib, ei pruugi alati teada, miks ja kuidas on kellelegi muusika ning kas ja mis funktsioone see sellisena täidab.