Must leib – just nii öeldi sinu kohta ühel koorikonverentsil. Must leib on oma, ehe, juuretisega. Tema valmistamiseks on vaja aega, oskusi ja hoolt … ja ta ei lase enam lahti. Juurtega maalt, Aakrest, saatis kõiki sinu tegemisi kaalutletus, visadus, talupojatarkus ja erakordne huumoritaju – sa võtsid kõigeks aega. Rääkisid tõsistel teemadel nii, et „kõik metsad on vait“, ja ühtlasi naerutasid pisarateni.

Sinu elutöö oli eesti koorimuusika hoidmine ja arendamine: koorijuhi, õpetaja, kolleegi, kunstilise juhi ja kaasa­mõtlejana muusikaalastes mõtte­kodades. Aastakümneid olid sa seotud Eesti Kooriühinguga, olles aastatel 1996–2000 selle esimees ja seejärel koori­ühingu muusikanõukogu esimees.

Ehk said sa meeskoorilaulu pisiku juba Alo Ritsingult, oma esimeselt dirigeerimise õpetajalt Heino Elleri nimelises Muusikakoolis? Ja olgugi et elu viis su teise teejuhi, Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõu Ants Üleoja kõrvale Eesti Televisiooni ja Raadio Segakoori ning hooajaks ka Eesti Teaduste Akadeemia Naiskoori juurde, sai aastakümneteks sinu tööks meestelaul: aastatel 1976–1991 meeskoor Forestalia, 1981–1986 TPI Meeskoor, 1986–1991 Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoor. Järgnes peaaegu kaks aastakümmet tööd eesti muusika lipulaeva, Eesti Rahvusmeeskoori tüürides.

Ametlikult olid rahvusmeeskooriga otseselt seotud 17 aastat: 1991. aastast dirigent, 1994–2005 peadirigent ja 2008–2011 koori kunstiline juht. 2006. aastal valis Eesti Rahvusmeeskoor su audirigendiks. Need olid aastad täis sihipärast tööd koori taseme, vokaaltehnika, suutlikkuse ja maine tõstmiseks. Häälestasid meeskoori kui instrumenti muusikaliste mõtete väljendamiseks, tehes seda suure pühendumuse ja vastutustundega, detailideni läbitunnetatult, tabava ning vürtsika huumoriga.

Andes dirigendina hulgaliselt a cappella kontserte, olid koormeister paljude mees- ja segakoori suurvormide ettekannetel, tehes koostööd suurepäraste dirigentide ning orkestritega. Sa salvestasid kooriga palju teoseid, seades olulisele kohale eesti muusika. Ütlesid: „Kui meie seda muusikat ei kaitse, võidakse see üle parda visata.“ Nii said salve Veljo Tormise sari (viis albumit) tihedas, loomingulises ning emotsionaalses koostöös heliloojaga; samuti Ester Mägi, Eduard Tubina, Tarmo Lepiku, Kuldar Singi, Anti Marguste jt looming. 2004. aastast on sul kodus Grammy – Eesti esimene koorimuusika kategoorias, Sibeliuse kantaatide salvestise eest.

Laulupidu oli sinu hingamine, südamevalu. 1993. aastast juhatasid peaaegu kõikidel üleriigilistel laulupidudel, loomulikult ka väiksematel laulupäevadel. Olid kahe suure laulupeo kunstiline juht (1999 ja 2009), nende vahele jäi küll vaid kümme aastat, aga nende vaimne väli oli mõõtmatult erisugune. Just 1999. aasta peo avamisel ütles Lennart Meri mõõgana südamesse minevad sõnad: „Laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi.“ On ju teada, millised pidu mitte toetavad ühiskondlikud hoovused olid presidendi sõnade taga. Hoovused, mis põletavad ja kulutavad. 2009. aasta üldlaulupeo „Üheshingamine“ põletus oli kui saatuse irooniana risti vastupidine: peole pürgijate arv oli ootamatult suur, tekitades ette (meedia)pingeid repertuaari raskuse ja peo korralduse pärast. Aga me kõik hingasime ja voogasime ühes ja õnnelikult, laulsime väärikat repertuaari, luues silla järgmiste puudutavate pidudega. Kasutame siiani sõna „üheshingamine“, mille tõi meie teadvusse just see pidu. Kummardame su ees, armas Ants! Traditsiooni jätkamine pöördelisel ajal oli ränkraske koorem, mida kandsid maamehe visadusega.

Õpetamine oli sinu kutsumus. Juba tudengina andsid oma teadmisi edasi Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis, siis Tallinna Pedagoogilises Instituudis ning 31 aastat (1988–2019) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, õpetades noori koorijuhte muusikat mõistma oma dirigeerimis- ning vaimustavates koorimetoodika tundides – jah, metoodika võib olla vaimustav. „Sootsium“ ehk üle poolesaja õpilase kannavad edasi sinu väärtusi ja kellel on soont, siis ka huumorimeelt.

Sind tunnustati Valgetähe V klassi teenetemärgiga, Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja Eesti Kultuurkapitali elutööpreemiaga, sinu päralt on laulupeoliikumise kõrgeim tunnustus: Gustav Ernesaksa koorimuusika edendamise stipendium ja kodarraha aumärk – nähtav tänu. Nähtamatuna kõrgub su üle kolleegide ja lauljate sügav austus ja tänu.

Jääme maha vaikses kurbuses, suunurgas kerge tukse, kui meenub sinu lehvitus ja hõige: „Jääge moodsaks!“

Ants Sootsi ärasaatmine on laupäeval, 10. jaanuaril kell 12 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Uksed avatakse hüvastijätuks kell 11. Muldasängitamine Metsakalmistul kell 14.

Eesti Kontsert Eesti Kooriühing

Eesti Kultuurkapital Eesti Laulu- ja Tantsupeo Siht­asutus Eesti Meestelaulu Selts Eesti Muusika- ja Teatri­aka­deemia Eesti Rahvusmeeskoor

Kultuuriministeerium