Hobusepea galeriis avatud näitusel „Amuse“ ehk „Lõbu“ uurivad Petra Vehviläinen ja Tuomas Lehtomaa, näituse pealkirjale vastavalt, lõbu kui sellise eri tahke. Eestis esmakordselt esinevad Tuomas ja Petra on mõlemad Helsingi kunstiakadeemia skulptuuri eriala vilistlased ning tegutsevad Helsingis. Nende loomingu keskmes on skulpturaalsed ning kohaspetsiifilised installatsioonid, mida võib kohata nii galeriides, linnas kui ka metsas.

Galerii ülemisele ja alumisele korrusele pole asju laotatud liiga palju. Kahe tasandi keskmes näib olevat Petra kohaspetsiifiline metallstruktuur „1Up“, mis oma looklemisega meenutab abs­traktseid nõukogudeaegseid turnimis- ja vaibakloppimispuid, aga ka näiteks mänguraudteed, kirjaklambreid, lae alla riputatud suuski, olümpiarõngaid ja mida kõike veel … Tegu olekski justkui intellektuaalse mänguga, kust on välja jäetud barokne rikkalikkus, värvikus ja suurustlemine. Erinevalt Andrei Ivanovi raamatust¹ ei hakka näitusel õhus ulpima kausikesed kuivanud moosiga, veerema rohekaks tõmbunud sidrun, sahisema kommipaberid. Metallstruktuur „1Up“ on eksponeeritud kahel korrusel: ehkki esmapilgul seisaksid teosed justkui eraldi, selgub süvenemisel, et teose „tee“ jookseb läbi kahe korruse. Ka kordub metallstruktuuri kõrvale asetatud beeži sünteetilise kangaga kaetud metallrõngas, millest on liiva välja pudenenud. Viide liivakastile on ilmselge.

Kohe saali sisse astudes tervitab külastajat aga seinale riputatud Tuomase teos „f“, mis on loodud mesilasvahast, puuvillast, pigmendist, vahtra­lehtedest, nööpidest, niidist ning guašist. Siin on kokku traageldatud paberid ja riidetükid, mille vahele on susatud vahtralehekesi ja peale õmmeldud tillukesed nööbid moodustavad õrna harmoonilise terviku. Teose kontseptsioon on aga raskesti läbihammustatav. Näituse saatesõnas sedastatakse, et autori töös põimub dialoog näituse­paiga ning Petra praktikaga, samuti segunevad tarbimise, rõõmu ja rahutuse teemad. Oleks põnev, kui tekstid avaksid selle idee tagamaid pisut rohkem.

Ülemise korruse lae alla riputatud „iiii“ on kokku klopsitud kättesaadavatest materjalidest: teksad, vineer, knopkad, õlivärv, vahapliiats, puuvill, süsi. Risti-põiki asetatud vineerlatid, mille ümber on tõmmatud teksariidetükke, naelutatud sisse eri toonides knopkasid ning nende vahele on taritud valgeid värvitriipe ja -laike, mis osutuvad igasse ilmakaarde. Kuigi objekt meenutab vähekene laeventilaatorit, ripub see täiesti tardunult. Lõbu näib siinkohal olevat midagi rafineeritut, midagi, mis on läbinud peenhäälestuse. Justkui oleks Olga Tokarczuki tegelane von Kynast, kes ühekordseks etenduseks mängulinna rajas, saali astunud ja lausunud: „Peame tegema mittevajalikke asju. Muidu oleks meie elu lame ja ilmetu nagu nende elu seal …“² Tema pidas silmas muidugi n-ö tavalisi inimesi, kes päev läbi tööd rügavad ning kel pole mahti „kultuurseks ajaviiteks“.

„Amuse“ jätkub alumisel korrusel köitvalt. Lae alla on vinnatud latt, mille külge on kinnitatud kolm lühikest pleksi­klaasitükki, mis katavad nende taha peidetud pakkematerjali. Teose pealkiri „work 1/2“ just ülemäära palju vaatajale ette ei ütle. Sellesarnase pealkirjaga on ka kohe selle kõrval asetsev „work 1/3“ (seina sisse jäetud augud) ning „work 1/4“ (seina najale asetatud latt). Ruumi sekkumine, sellega mängimine muudab külastaja tähelepanelikumaks ning sunnib märkama muidu tüüpilise valge kuubi mudelil põhineva galeriiruumi eripära, selle kõrgust, ehitusmaterjale ja tasapindu.

Enim mõtteainet tekitabki Tuomas Lehtomaa juba mainitud teos „work 1/3“, mis kujutab maha võetud kunstiteostest jäänud auke. Praod, augud ja tahtlikud ruumilised nihestused on midagi, millega on silma paistnud ka näiteks Neeme Külm, kes hiljaaegu avas galeriis Tütar isikunäituse „En face“. Seal on ukse sisse lõigatud inimfiguuri kujuline auk ning seina saetud suur lõhe. Meenuvad ka kunstiakadeemia lõpetajate tööd, näiteks olid paljud neist dialoogis remonti ootava Kunstihoonega (Tase 2003 ja 2024) või hoopiski lammutamisele mineva projekteerijate majaga (Tase 2025). Ometi tekitab see kõik kihku riukalikult küsida, kas siin ilmneb ehk modernismipioneeridele omane revolutsiooniline vaimsus, soov elu kunstiga paremini siduda, viia kunst salongist n-ö tänavale rahva sekka. Kuid selline hoiak kätkeb eneses ka ohtu, sest kerkib küsimus, kas kunsti kui niisugust on üldse tarvis, kui elu ja kunst täielikult ühtevarisevad. Ehk siis antud juhul: kui kõik need praod, augud, plaadid ja tolm põrandal saavad kunstitöö osaks, siis kas ei tühista see praktika lõpuks ka iseennast?

„Ümberringi sagisid jõmpsikad – mõnel kelk, mõnel uisud kaasas – ja ma mõtlesin masinlikult, et kuni idiootidest täiskasvanud on ametis oma väljamõeldud maailma ümberkorraldamisega, elavad lapsed edasi reaalsuses – keset lumemägesid ja päikesevalgust, kinnikülmunud veekogude mustal peegelpinnal ja lumme mattunud öiste hoovide müstilises vaikuses.“³ Selliselt kirjeldab tegelane Petja tabavalt maailma kirjanik Viktor Pelevini raamatus „Tšapajev ja Pustota“. Teod, mida lapsed vahetu ja mängleva kergusega ellu viivad, muutuvad täiskasvanute maailma sisenedes keerukateks kontseptsioonideks. Nii toimib see ka näitusel „Amuse“.

Saali alumise korruse trepi alla, otse põrandale on paigutatud kaks nimetut, õieti pealkirjaga „-“ tähistatud beeži tekstiilist lappi, nende peale on puistatud pisikesed vasest kettad, mis peegeldavad autori sisemaailma. Ehkki töö kirjeldus võib ehk kõlada lausa naeruväärselt, muutub see teos ruumis kohapeal olles sügavaks ja filosoofiliseks. Vahest võib nõustuda fenomenoloog Maurice Merleau-Pontyga, kes on öelnud: „Iga tehnika on „ihu tehnika“. See kujutab ja võimendab meie liha metafüüsilist struktuuri.“⁴ Ruum toob esile selle argise tekstiili, millega muidu võiks kodus tolmu pühkida, hapra loomu ja sügavuse. Vasest kettad on küll pisikesed, ent tekstiili peal mõjuvad raske ja nööbitaolisena.

Lähedusse on maha asetatud ka Tuomase töö „@“ – läbikumav saapakarp, mis sisaldab kunstiteose osiseid varasematelt näitustelt. Needki on taas heledates helgetes toonides. Teose pealkiri mõjub tähenduslikuna. Kas meilidest tuntud tähistajaga viidatakse ruumile, kus näitusekülastaja parajasti viibib? Kunstniku varasematele töödele? Mis tähendus karbis peitub?

Petra Vehviläineni ning Tuomas Lehtomaa dialoog (või oleks õigem öelda sümbioos?) toob tundlikult esile ruumi ja argipäeva. Kunstnike teosed on justkui fragmendid, mis ritta asetatult moodustavad huvitava nägemuse mingist mängust, mida ainult nemad mängida oskavad.