Talvetaevas on taas vajunud me peale ja vaevu valgustab ahtaks surutud vaatevälja. Pimedusega harjunud silmad ei taha aga seda natukestki vaadata. Ootavad päeva lõppu, ootavad uudistesaate lõppu. Kevadpäike tuleb ükskord nii ehk naa, seega parem juba kohe päevavalguslamp sisse lülitada ning olukorrale otsa vaadata: rahvas ja riik, mille eluõiguse aluseks on oma kultuur ja kultuuripärand, ei hoia neid väärtusi vääriliselt. Kui kultuuripärand muutub ühiskonna teadvuses ning riigi strateegiates ja eelarves valdkonnaks, mida oleks pelgalt tore omada, valdkonnaks, millega otsustatakse tegeleda siis, kui on rohkem vaba aega ja raha, siis saetakse sedasama oksa, mis hoiab meid puu otsast kuristikku kukkumast.

Ilma kultuuripärandita on Eesti vaid mõned meetrid maad Läänemere ja Peipsi vahel, mille eluõiguses kahtlejaid on alati kusagil leidunud, nii praegugi. Keegi teine meid kaardile kanda ei oskaks – kui anda lääneeurooplasele pliiats, kuhu ta sirgeldaks sel mandril Eesti? Kui pakkuda pliiats ameeriklasele, kas ta vaevub seda kätte võtmagi? „Tehke oma Eestit kuskil mujal,“ võib kõlada saatuslik uitmõte mõnes ovaalkabinetis, kui kaardil meie praeguste piirjoonte hoidmine liiga tülikaks osutub. E-riiki saab ju lihtsasti kokku pakkida ja näiteks Vahemere kaldal tuleviku-Rivieras lahti pakkida (mitu kärbest ühe hoobiga!). Kõigile jäävad alles maksuameti ja e-riigi konto, raamatud ja museaalid on juba digiteeritud, laulu- ja tantsupidu on ka kuivemas kliimas parem korraldada (kuigi villaseid seelikuid ja kuubesid ei ole ehk mõtet kaasa pakkida). Otsustatud, minek!

Kas unustasime midagi maha? Nagu üksinda koju jäetud Kevini emal üle Atlandi Pariisi poole sõitvas lennukis, hakkab sees närima ebameeldiv aimdus, et midagi – võib-olla suisa olulist – on ununenud. Närviliselt ketrame peas läbi: kas ID-kaardi luger sai, laadijad on, rannaräti saab kohapealt … MAJAD! Me unustasime majad! Talud ja kirikud, linnamajad ja koolimajad, tuletornid ja laulukaared, mõisad ja meiereid – kõik jäid laokile.

Laokilolek iseloomustab kahjuks suurt osa Eesti ehituspärandist. Igal pool, kus leidub vanu maju, ka hüljatud, lagunevaid, remontimata, hooldamata maju. Näha on, et igaühe kohta, kes korrastamist vajavas mälestises näeb möödunud ilu ja selle taastamise võimalikkust, on mitu inimest, kes oleksid valmis kas või ise buldooseri tulekut rahastama, saaks vaid selle risu kokku lükata. Vahest on midagi ürgset selles instinktis, mis annab kõveraid, pragunevaid, krakleepinnaga maju nähes paljudele signaali, et see on midagi halba ja ohtlikku, mistõttu halvas seisukorras majad mõjuvadki eemaletõukavalt. Varisemisohtlikku hütti, mille ehitamisel ei ole kasutatud inseneriteadmisi, korralikke materjale ega ehitustraditsioonide tarkusi, võis tõepoolest olla eluohtlik astuda ning küllap oli tõesti targem see ümber lükata ja uus püstitada. Ent juba mõni tuhat aastat tagasi olnuks aeg end sellest mõttemustrist lahti raputada.

Teine ürginstinkt – võitle või põgene –, valdab iga majaomanikku, kes peab hakkama ajaloolist hoonet taastama. Nii nagu öeldakse, et lapse kasvatamiseks on tarvis tervet küla, nii on ka ühe vana maja renoveerimisprojekti õnnestumiseks vaja tervet võrgustikku. On vaja nõuandjaid, väljamõtlejaid ja kaasamõtlejaid, ärategijaid ja appitulijaid ning ka head tugigruppi. Jõulufilmis üksinda koju jäetud Kevinit lapsevanema pilguga vaadates mõtlen, kas poiss end mitte juba varem, rahvast täis kodus üksildasena ei tundnud. Kõik sagisid siia-sinna, rääkisid temaga ülalt alla, ei arvestanud tema vajaduste, võimete ja eelistustega (me kõik teame, et ta sööb ainult juustuga pitsat, eks ole) ning tõrelesid, kui ta oli lihtsalt see, kes ta oli – laps. Ka vanadest majadest kiputakse ootama ja eeldama funktsioone ja võimalusi, mis nende algupärase ja ajas meile kultuuriväärtuslikuks saanud omadustega ei ole ühildatavad. Pannakse pahaks, kui energiatõhusus ei vasta tänapäeva ootustele, kui õhk ei ringle ventilatsioonitorude kaudu, kui välisuks on liiga kitsas või pööningukorrused liiga pimedad. Laskem lastel olla lapsed ning vanadel majadel vanad majad.

Kas ühiskonna otsmikusagar on välja arenenud?

Muinsuskaitse on ühiskonnale nagu vanem lapsele, kelle ülesanne on hoolivalt piire seada ja olla vastutav tugiisik, kuni hoolealuse otsmikusagar piisavalt välja areneb, et keskkonnas hoolivalt toimetada. See suhe on ajas muutuv, sest hoolealune (nii üksikisik kui ühiskond) vajab arenguetapiti ja aeg-ajalt ette tulevates kasvuraskustes erisugust toetust. Alguses peab reageerima igale häälele ja hüüdele, jääma maru rahulikuks ka siis, kui antakse endast parim, aga ikkagi alatasa karjutakse, sest paraku hooleandja ja hoolealune kogevad maailma võrreldamatutes paradigmades. Edasi tuleb periood, kus ringi taterdavat uudishimulikku maailmaavastajat tuleb nii tema enda kui ümbritseva ohutuse tõttu palju piirata ja suunata, seejuures on kombekas hoiduda käsklustest: „Ära tee!“ ja „Ei tohi!“, „Siit me ei võta, seda me ei viska, vaatame koos, proovime uuesti … palun, ärme lõhu!“. Siis tuleb aeg, kus julgetakse ilmakodanik juba mõneks ajaks üksi teise tuppa tegutsema jätta. Aeg-ajalt kõlab sealt kolkse ja mütsatusi, aga parem ikka kui haudvaikus, mis, teadagi, saadab kõige hullemaid tempe. Sel ajal tehakse järjepidevat koos- ja selgitustööd lootuses, et midagi omaenda väärtustest hakkab ka hoolealusele külge. Iseseisvuv teismeline on terane ja teadlik ning tahab uute horisontide avanedes elu ümber mõtestada, kuid ühist keelt ja väärtusruumi pole lihtne leida. Tihtilugu on ta täis puhast trotsi: teab küll, et nii on tark teha, nagu talle soovitatakse, aga just põhimõtte pärast ei tee. Kõike on vaja ise otsustada, olgu see või ebaseaduslik. Mis hooleandjal muud teha, kui uste paugutamine ära kannatada ja kui asi õige hulluks läheb, siis ikkagi politsei kohale kutsuda. Lootuses, et pea saabub päev, kui kätte võidetud vabaduse kõrval areneb välja ka vastutustunne ning hooleandja saab olla sõbralik nõuandja ja kaasamõtleja, kellele võib alati hea meelega helistada või külla minna.

Eesti riigil ei ole ressurssi, et muinsuskaitse saaks igale mälestise omanikule olla lusikahoidja, meist keegi ei taha, et politseil oleks oma muinsusüksus (mupo on juba ära võetud akronüüm), ning olgu öeldud, et ega muinsuskaitse taha olla ka helikopter-lapsevanem. Palju parema meelega nähakse hoolealust ise oma asjadega hästi hakkama saamas.

Ühiskond peab käituma vastutustundliku pärandihoidjana, olema endale osaks langenud vastutuse kõrgusel. Õnneks on Eestis küllalt selliseid mälestise omanikke ja muinsuskodude elanikke, kes tunnevad oma majade lugusid, mõistavad nende ajas kestva ja loodusliku materjali väärtust, hindavad ehitusvõtete tarkust, leiavad tähenduslikkust ja ilu ajaloolisest arhitektuurivormist ning teavad, et pole midagi ajutisemat kui uudsus. Aga on ka teistsuguseid … arusaamu.

Kui ema kodunt läheb, on nn pahal lapsel (vabandan oksüümoroni kasutuse pärast) alguses olla fun. Näiteks Kevin ahmis liitrite viisi jäätist, kaanis limpsi, vaatas hirmsaid filme ja sõitis kelguga trepist alla, s.t ületas talle seatud piire, mille eesmärki ta ei mõistnud. Nii­samuti ei oota mõni mälestise omanik lahkuva muinsuskaitseametniku ümber tänavanurga pööramist, et hakata veebikataloogist plastaknaid või hange.ee-st ümberehitusprojekti tellima. Paljud seaduskuulekad inimesedki teeksid sedasama, kui talle tehtaks teatavaks, et tema maja ei kuulu enam muinsuskaitse alla. See on teavitus, mis peaks jõudma nii mõnegi praeguse mälestise omanikuni, kui käimasoleval kultuurimälestiste nimekirjade korrastamisel survestatakse kaitsealuste objektide hulka kõvasti vähendama. Kas ühiskonnana oleme selleks vastutuseks valmis? Kas oleme teismeea tujukusest välja kasvanud, kas meie empaatiavõime ja analüüsioskus on piisavalt välja arenenud, et otsuseid langetades arvestame üheaegselt hoone mineviku, oleviku ja tulevikuga? Ku(n)i see nii ei ole, siis on vaja oluliste otsuste juures tasakaalukat ja vastutustundlikku nõu.

Pole pärandit, pole probleemi?

Nagu Kevin oli oma pereliikmetele tüütu tegelane, kes head peotuju rikkus, nii on ka paljudel vanade majadega, eriti muinsuskaitse alla võetud hoonetega, mis headel plaanidel jalus tolknevad. Neist ei saa ka lahti öelda, sest seadus kohustab nii oma laste kui ka mälestiste eest hoolt kandma. Ning armsad on mõlemad – muidugi, kui ei pea üksi kogu olmemajandusega tegelema. Õiendamist (soovitavalt ainult selle sõna asjaajamisele osundavas tähenduses) on kahtlemata väga palju, nagu laste, nii ka pärandehitistega. Pole siis imestada (kuigi tõtt-öelda ikkagi imestasin), kuidas kohalikud omavalitsused hoiduvad kavalantsulikult üldplaneeringu koostamise käigus oma aladel kultuuriväärtuslikke objekte kindlaks tegemast, et neid edaspidi miljööväärtuslikuna kaitsta – laiutavad käsi ja ütlevad, et ei leidnud! Pole pärandit, pole probleemi, näikse olevat nende mõtlemine. Kuid see mõttelõng on katkestatud liiga lühinägelikult. Pärandpaigad pakuvad pidepunkte, mille kaudu ühiskond mõtestab, kes ta on ja kust ta tuleb. Pole juhus ega kokkusattumus, et uues üleriigilises planeeringus on varasemast tõmbekeskuse staatusest välja langemas vaid need linnad, kus pole muinsuskaitseala.

Ka ilma lasteta on lihtsam ja mugavam elada kui koos nendega, ent igaüks, kel lapsed kord juba on, küsiks seepeale: mis mõtet sel elul siis enam on? Kultuuripärandiga on samamoodi. See kannab endas väärtusi, kujundab kõiki, olgugi et enamasti märkamatult. Kui mitte eluviisile, siis paigale annab see kindlasti keskse mõtte. Mis oleks mu kodulinn Viljandi ilma vanade majadeta järvekaldast ülespoole looklevatel tänavatel? Mis oleks Eesti ilma mälu hoidva ehituspärandita, täis tikitud üheülbalistest kohatajuta kastidega? Vaid mõned meetrid maad, millele peale vaadates ei oska eestlane enam kaardile õigesse kohta piiri tõmmata – kus oleme meie, kust algavad teised? Justkui vaataksime peeglisse, seal kedagi nägemata.

Sellisel juhul võib tõesti juba ilma järgi otsustades omale maailmas parema koha valida. Ent praegu, kui veel nii palju pärandit on eestlaste päralt, tuleb küsida: kas ka meie oleme pärandi päralt? Edukamaks pärandihoiuks tuleb selgemalt otsustada, et see on vald­konna­ülene prioriteet. Me kas hoiame kokku või läheme üldse laiali. Muid valikuid ei pruugigi jääda.