Lilleniit on väga ilus elurikkust suurendav haljastusvõte, mida ka meil tasapisi juurutatakse. Kultuuriliselt osutab see tööstusrevolutsiooni eelsele idüllile, sellest rõkkavad ärkamisaegsed koorilaulud, lilleniit võib ka meenutada lapsepõlve vanaema juures või maakodu suvesid. Eelmine kevad Baieris ringi sõites pani mind vaimustama, kui toredasti on kõikjal kahe sõidusuuna vahelisele haljasribale valitud kooslusega õitsev lillemeri. Meil on teede ääres tavaliselt niidetud rohi, mida muruks nimetada oleks ehk liialdus. Tuleb meelde mõne aasta tagune pilt Paide ringtee äärest, kus noorukid muruniidukitega tolmu­pilves rallitasid, sest põuasel suvel rohelist seal polnud, aga hoolduslepingut tuli täita. Lilleniidu abil oleks seda raiskamist saanud vältida. Tallinnas on sadu suvalisi muruplatse, kus muru ongi nagu roheline asfalt, ja mida võiks lilleniiduks kujundada, aga on ka kohti, kus see on nagu sadul sea seljas.

Estonia ees oli kuni 1944. aasta Nõukogude pommituseni enamasti väheldaste puumajadega hoonestus puseriti tänavate ääres. Kui enne oli kritiseeritud, et Estonia ei avane kuhugi, siis nüüd kavandati taastatud Estoniast lähtudes nii suurejoonelist kultuurikeskust, millest Pätsi ajal ei osatud veel unistadagi. Paraku oli Nõukogude võimul jaksu sellest Harald Armani planeeringust valmis ehitada vaid tänavavõrk ja paar maja. Uue T-kujulise Võidu/Lenini/Rävala puiestee ja risti Punaste Küttide / Teatri väljaku haljastuse kavandas Aleksander Niine, kes oli 1939 lõpetanud ühe esimese eesti maastikuarhitektina Inglismaal Readingi ülikooli. Nii hea haridusega Niine Eestisse jäämine oli Nõukogude võimule tõeline kingitus. Ta lahendas esplanaadid toona vältimatult klassikaliste reeglite järgi korrapärase haljastusega. Hekkide meandri vahel on lillepeenrad ja tamme ning jalaka sammasjad vormid. Tore, et viimastel aastatel on seal väljaläinute asemele uusi püramiidjalakaid istutatud. Vanadest aedadest ellu jäänud suured puud Kentmanni-poolses otsas jättis ta alles, mis tänapäeval mõjub eriti uhke taas­kasutusena.

T-tähe jalg oli mõeldud kahe esindushoone vahelise sümmeetriateljena. Estonia vastu üle väljaku pidi uue puiestee äärde tulema teaduste akadeemia kõrge kupli ja sammasportikusega võimas hoone. Pärast 1949. aastal EKP VIII pleenumil Venemaa eestlaste võimu­haaramist polnud enam juunikommunistide lepituse otsimine eestlastega oluline ja kultuurikeskuse telgede ristumisele püstitati Kreutzwaldi asemel Lenini monument. Kui 1960. aastatel kerkis teaduste akadeemia asemel EKP Keskkomitee hoone ehk parteimaja, kus nüüd asub välisministeerium, siis ka see projekteeriti selgelt telge väärtustades. Toona küll loodeti Lenini tönts kuju asendada millegi abstraktsema ja püstisemaga, aga ilmselt polnud hakkamist. Vertikaali ootab enda ette tahvelmaja fassaadi keskel valge püsttriip tänini.

Kahe üleva printsiibi, kunsti ja teaduse sümboolse liidu ruumiliseks tähistamiseks sobis ideaalselt kumbagi hoonet esile tõstev puukroonide vaheline puhas muru. Kui teatri- ja kontserdimaja vastu ei kerkinud teaduse paleed, siis nüüd, mil seal on välisministeerium, toimib see telg liiduna riigi ja kultuuri vahel. Nüüdsel tülinorijate ja lõhestajate kuldajal on selle kokkuhoidmist väärtustava liidu ruumiline rõhutamine eriti oluline.

Puhta rohelise muru abil ehitise esiletõstmine on baroki aega tagasiulatuv klassikaline võte. Alalõpmata näeme uudistes Washingtoni National Malli, hiiglaslikku muruvälja, mille ülesanne on sümboolselt ülevana esitleda kupliga Kapitooliumi hoonet. Selle Grand Avenue kavandas prantsuse arhitekt Pierre L’Enfant 1791. aastal oma kodumaa Versailles’ pargi eeskujul. Tallinna Teatri väljaku muruväli mõjub, nagu võinuks Harald Arman 1937. a Pariisi maailmanäitusel käies märganud olla Luxembourg’i palee ja observatooriumi vahelist telge.

Küllap smuulipoojad ja monumendi­lõhkujad tahaksid juba sae käima tõmmata, sest see ruumiline pidulikkus on loodud Stalini ajal. Paraku varem, kui akademistlikule haljastusele oli õigem aeg, ei olnud me kunagi võimelised midagi nii suurejoonelist looma. Tegu on maastikuarhitektuuri ajalooliselt konkurentsitult unikaalse ruumilõiguga, mis seetõttu evib suurt väärtust. Samuti sõjajärgse varemetele rajatud pargina on Tartu keskpark, kuhu nüüd õnneks püstitatakse Siuru, ajutisena mõeldult formaalse kujundusega ega kanna kvaliteedilt võrdlust välja, samaaegne Pärnu teatri esine väljak on keerulisem pähkel. Pealegi tõstab see muruväli ju esile kordumatut rahvuslikku mälupaika – Estoniat.

Väärika koha tõttu on Estonia ees puud silindrisse pöetud, seal ei ole kuusik/kaasik/lepik, mis nii semantiliselt kui stiililt sobiks lilleniidu juurde. Estonia-esine on Tallinna ainus koht, kus võiks olla klassikaline vahutav purskkaev, et etenduselt tulles edasi ümiseda „veini ja viina voolab kui jõena …“ Paraku on seal lilleklump, mille kujunduskvaliteet on olnud aastati väga kõikuv. Hea on, et vaadet risustavate kontaktliinidega trolliaas likvideeriti.

Esindusväljak vajaks siin lihtsalt elementaarset hooldust, murupind värske mullaga tasandamist, hekid väljavahetamist ja puude võrad noorendamist. Esindusmurule ei astuta, see on erandlik koht, kus ei käida aega veetmas, ei lapsed, koerad, piknikulised ega keegi muu. Lilleniidu asemel peaks siin tegelema tõsisemate lahendustega, et esindusmuru ei oleks räämas bussiputka­tagune, vaid toimiks oma ülesande kohaselt. Loomulikult ei tohiks seal vaadet rikkuda reklaamid. Läbi tuleks mõelda, kuidas tuua inimesed esindushoonele üle muru avanevat vaadet nautima. Kui esindusmuru eksponeerimine on paigas, siis ei tule kellelgi pähe nimetada seda ilmetuks muruplatsiks.

Nii esindusmuru kui lilleniit tuletavad meelde, et maastikuarhitektuur koosneb loodusest ja arhitektuurist. Ökoloogiat üksinda järgides kaugele ei jõua, eriti ajaloolises linnaruumis on vaja tajuda arhitektuurset konteksti, mis teatud kohtades on kultuuriliselt väga laetud. Tervitades ökoloogilisi lille­niite seal, kus on nende õige koht, tahan uskuda, et haljastajad mõistavad looduse ja arhitektuuri tasakaalu, maastiku­arhitektid taipavad seda aga niigi.