Suvituskultuur Nõukogude Eestis polnud eralõbu, vaid allus rangele riiklikule planeerimisele. Vaba aega tuli veeta viljakalt: taastada jõuvarud, ent panustada ka toidulaua katmisesse aiasaadusi kasvatades, et leevendada üldist kitsikust. 1960. aastate keskpaigast hakati massiliselt aiandus- ja suvilakooperatiive looma, rajati laialdased puhkealad, mis muutsid eriti linnalähedase kultuurmaastiku ilmet ja kujundasid tuhandete perede elulaadi. Sel ainulaadsel nähtusel oli pikk eellugu Eesti-aegsetest nädala­lõpumajadest ja linlaste aiamaalappidest Stalini- ja Hruštšovi-aegsete massikampaaniateni, millega iga peenramaa ja viljapuuaed sai ka poliitilise tähenduse. Aianduse arendamisel lähtuti üleliidulistest määrustest ja suunistest, mille alusel võeti vastu vabariikliku ja kohaliku tasandi otsused.

Individuaalsed ja kollektiivsed

Pärast Teist maailmasõda hakati linlastele uusi aianduskrunte andma eeskätt toidupuuduse tõttu. Sõjajärgsetel kümnenditel olid Tallinnas nii individuaalsed (kodanikule otse eraldatud) kui ka kollektiivsed (asutusele eraldatud) aiamaad. Kollektiivsed aiamaad olid jaotatud individuaalseteks kruntideks, kuigi osa maast, näiteks kartulimaad, võidi harida koos. Paremad ja linnale lähemad maatükid tuli üleliidulise korralduse järgi eraldada sõjaveteranidele ja -invaliididele.

Aianduse sovetiseerimiseks alustati laialdast propagandat. Nii kohustati juba 1945. aasta veebruaris ajalehti avaldama artikleid ja raadiot tegema saateid aiapidajate abistamiseks. Eesti NSV Ameti­ühingute Kesknõukogu juurde loodi aianduse komitee, korraldati aiapidajate konverentse ja iga asutus pidi moodustama 3–7-liikmelise aianduskomisjoni. Viimane pidi tegelema maa eraldamise, seemnete, istikute ja ka tööriistade muretsemisega, aga ennekõike propagandaga. Samasugused komisjonid tuli moodustada ka kohalike täitevkomiteede juurde, ent esimestel sõjajärgsetel aastatel Tallinnas need sisuliselt tööle ei hakanud. Asutustele ja üksikperedele jagas maatükke ja pidas nende üle arvet täitevkomitee põllumajandusosakond.

1945. aasta kevadel jaotati linlaste vahel umbes 600 hektarit aiamaad. Suuremad aiamaade piirkonnad olid Lilleküla, Tondi, Pelgulinn ja Kopli, kus kasvatati juurvilja juba Eesti Vabariigi päevil. Väiksemaid aianduspiirkondi leidus ka Lasnamäel, Kadriorus ja kesklinnas, näiteks Politseiaias. Uusi aiamaid eraldati ka Harku valda kuulunud Kadaka külas, mille elanikud olid juba XX sajandi algusest peale kasvatanud porgandit ja kapsast Tallinna turul müümiseks.

Inimeste huvi maad saada oli esialgu tagasihoidlik, entusiasmi vähendas asjaolu, et paljud aiamaad olid kaugel ja puudusid transpordivõimalused. Samuti nappis aiatööriistu, näiteks nurisetakse toonastel aiandusnõupidamistel, et suure asutuse peale saadi vaid kaks kuni kolm labidat. Aiamaade jagamine venis mitmeastmelise bürokraatia tõttu. Ehkki aiamaa kasutusõiguseks oli ette nähtud viis aastat, see sageli ei kehtinud, sest sõjast purustatud linnas tuli hakata rajama uusehitisi. Seejuures pidasid 1950. aastate keskpaigani paljud linlased koduloomi. Kuigi aiamaade piirkonnas oli nende karjatamine keelatud, seda ikkagi tehti. Näiteks kajastab tollane ajakirjandus probleemi, et Kadaka tee, Paldiski ja Pärnu maantee piirkonnas tallavad pudulojused peenraid ja söövad köögivilju. Laialt oli levinud ka aiamaadelt saagi varastamine, mistõttu asutused pidid moodustama valverühmi.

Aiamaa rajamine nõudis palju vaeva. Näiteks Lilleküla savistele või Kadaka liivastele aladele tuli mulda juurde tuua. Enamasti oli ka veevõtukohtadeni pikk maa ning kastmiseks tuli kümneid ämbreid vett kaugelt tassida. Tasapisi linnaaiandus siiski laienes, osalt ka sovetiseerimise tagajärjel: maad saadi juurde seetõttu, et kõrgete põllumajandus­maksude all kannatavad äärelinna talunikud loobusid oma maast või palusid seda vähendada. Peenramaa­lapid muutsid ka linnakeskkonna ilmet: nende piire tähistasid valged siltidega tulbad, pilku püüdsid erksates toonides vahionni­taolised majakesed.

Aianduskomisjonid

1947. aasta kevadel jõuti Tallinna täitevkomitees aianduskomisjonide moodustamiseni. Komisjonide tegevus­dokumendid peegeldavad kaootilisust töö korraldamisel, korduvad eri ametkondade vastastikused süüdistused ja ka etteheited asutuste ametiühingu­organisatsioonidele. Kui vahetult sõja järel võeti linnaruumiga seotud ameteisse, näiteks Tallinna Heakorra Trusti, tööle veel eksperte, nagu tuntud maastiku­arhitekt Aleksander Niine, mitmeid agronoome jt, siis täitevkomitee aianduskomisjonidesse kuulusid vaid rahvasaadikuteks valitud lihttöölised ja linnaametnikud. Aianduse kõrval tegeldi palju muuga: põllumajandusmaksude, turul müüdavate toiduainete ja isegi loomaaia kontrolliga. Aianduskomisjonide üheks ülesandeks oli kontrollida nii uusi aiamaid kui ka natsionaliseeritud majade aedu, mida tuli nüüd kollektiivselt kasutada ja kus tuli arendada puuviljakasvatust. Tõdeti, et paljud aialapid on tegelikult üles harimata, majade aedades fikseeriti peamiselt korra­lagedust, kultuuri- ja rahvuskonflikte. Ka nõukogude aktivistid pidid tunnistama, et korras on vaid need aiad, mida haris kas endine omanik üksi või üks-kaks majaelanikku. Ehkki täitevkomitee 6. detsembri 1949. aasta määrusega kohustati ka majavalitsuste juurde looma kolmeliikmelisi aianduskomisjone ja isegi kortermajade aianduskomisjone, jäid need pigem paberile.

Linnaaianduse teravaid probleeme praktilisel, aga ka poliitilisel tasandil illustreerib näide, kuidas 1949. aasta sügisel lahendati Tallinnas Kadriorus Vesivärava tänav 39 maja suure viljapuuaia küsimust. Sealne elanik Elmar L. selgitas, et on kaheksa aastat aeda üksi harinud ja väetanud. Teised majaelanikud polevat vaatamata ettepanekule koos aeda hooldada selle vastu huvi tundnud. Aianduskomisjon tõdeb (kirjaviis muutmata): „ .. sügisel, kui puud nõretasid puuvilja all, leidis selle maja krt 8 kaasüüriline NKVT kapten ja võttis õunapuult õunad maha ja jagas osaliselt maja elanikele, suurema osa jättis endale.Kohapeal käies selgitas kapten, et 1947 ülemnõukogu määruse alusel kuuluvad viljapuuaiad kollektiivi kasutamiseks … õigustas omavolilist õunte mahavõtmist … õunte jagamist on teostatud ilma protokolli koostamata ja komisjoni moodustamata … mõista õunad kodanik Lass Elmarile välja maksta 10 päeva jooksul. Vastasel korral anda asi rahvakohtu lahendada.“

1949. aasta kevadel anti Tallinnas peenramaad kasutada 175 kollektiivi liikmetele ning linnalt otse umbes 4440 perekonnale. Kokku kasutati linnaaianduseks 371,69 hektarit.Kui kartuli- ja köögiviljakasvatuse seisu peeti rahuldavaks, siis puuviljade ja marjadega oli suuri raskusi. Lisaks sõjakahjudele olid paljud puuviljaaiad hävinud ka järjestikuste külmade talvede tõttu, nii mõnedki seisid mahajäetuna.

Õitsev puuviljaaed

24. veebruaril 1949 andis NSVL Ministrite Nõukogu välja määruse „Tööliste ja teenistujate kollektiivsest ja individuaalsest puu- ja juurviljaaiandusest“, kohustades liiduvabariikide võime kasutama linnades ja alevites puuviljaaedade rajamiseks selleks kõlblikku maad, aga ka lähikonna kolhooside ja sovhooside maid, mida nood ei kasuta. Sellest lähtusid ka järgnevad Eesti NSV juhtorganite määrused aianduse arendamise kohta aastail 1950–1955.

Algas propagandakampaania, mille loosung oli muuta kogu maa „õitsvaks puuviljaaiaks“. 1940. aastate lõpul tõi jõulisem sovetiseerimine kaasa ka argielu üha suurema politiseerimise ja kõigi igapäevaprobleemide seostamise ideoloogilise võitlusega. Nii hakati puuviljanduse kehva olukorda seostama peale sõja või halva korraldustöö ka „kulaklik-natsionalistliku elemendi vastupropaganda“ ja „Mitšurini õpetuse ebapiisava tutvustamisega“. Aianduskomisjonid pidid algatama üleliidulist eeskuju järgides sotsialistlikke võistlusi. Nii näiteks otsustas 7. juulil 1949 Tallinna Mererajooni individuaal- ja kollektiivaiamaade komisjon „ühes aktivistidega Mererajoonis aedade ja rajooni heaolu ja kultuurilise taseme tõstmiseks kutsuda sotsialistlikule võistlusele aia tarvitajaid tähtpäevaga 31.7.49“. Püstitati täiesti ebarealistlik eesmärk „aedade heaolu viia selleks ajaks hindele rahuldav ja 31. augustiks hindele hea“.

Kampaania üks tulemusi oli otsus hakata rajama linnalähipiirkondadesse puuviljaaedade rajoone. 1949. aasta sügisel võttis vastava otsuse vastu ka Tallinna täitevkomitee. Erinevalt aiamaast eraldati puuviljaaedade maa töötajatele tähtajatuks kasutamiseks. Tingimuseks oli, et omanik või ta pereliige ei kasuta juba aiamaad, töötab pärast maa saamist vähemalt viis aastat samas asutuses ja istutab kolme aasta jooksul pärast krundi saamist sinna viljapuid ja marjapõõsaid. Puuviljaaedu omavate isikute tulud vabastati põllumajandus- ja tulumaksust, samuti maarendist. Sellel ootamatul järeleandmisel oli ilmselt praktiline põhjus: viljaka aia loomiseks on vaja rohkem aega kui köögiviljade kasvatamiseks. Nii leiti kompromiss ideoloogiaga, mis tõrjus eraomandit ja soosis kollektiivseid omandi- ning tegevusvorme.

Esimesena eraldati 1949. aasta sügisel Randvere tee äärde Mähel aianduskruntideks 50 hektarit, mis oli mõeldud Mererajooni töötajaskonna vajaduste rahuldamiseks. Sinna planeeriti esialgu ligi 500600-ruutmeetrist krunti, kuhu kavandati mõni elamu (8), paarissuvemaju (55) ja nn paarisvalvemaju (415). 13. detsembri 1949. aasta Õhtuleht tutvustas toonaseid plaane: „Randvere tee ääres kujundatakse puuviljaaedade alla võetud maa-ala korrapärasteks kvartaliteks, mida eraldavad ilupuudega äärestatud juurdepääsuteed. Keskele luuakse suur iluaed“. Kaitsevööndi pidi istutama linna heakorratrust ja peateede võrgu ehitama kommunaalosakond. Krundisaajaile anti põllumajandusosakonnast aiakruntide kasutamise kava, mille alusel pidi istutatama viljapuud ja marjapõõsad.

Samal ajal vähenes linna sees aiamaad kasutada soovijate hulk: 1951. aastal oli juurviljamaade all 419 hektarit ja 1956. aastal 282 hektarit. Ametlikult seletati seda inimeste elutingimuste ja toiduga varustatuse paranemisega. Puu­viljanduse kampaania aga jätkus, nii viidi näiteks 1954. aastal üle Eesti läbi aiandusnädal, mille jooksul istutati Tallinna ligi 7000 viljapuud ja 7300 marjapõõsast.

Linnalähedase aianduse arendamine ei kulgenud siiski probleemideta. Nii kajastavad näiteks Tallinna Mererajooni TSN TK alalise aianduskomisjoni 1956. aasta materjalid Randvere tee aianduskruntide olukorda: „.. kontrollides selgus, et need 854töötajat, kes on aianduskruntide omanikud, täidavad oma kohustusi puude istutamise ja maa söödist ülestöötamise osas korralikult. Halvem on aga olukord Tallinna Linna TSN kommunaalosakonnaga, kes absoluutselt midagi ei tee oma kohustuste realiseerimiseks“. Mähel ei olnud kaevatud kraave, parandatud teid ega pikendatud bussiliini. Siiski oli 1957. aastaks seal omaniku leidnud juba 800 krunti, ent soovijaid oli palju rohkem. Kuigi täitevkomitee oli teinud arhitektuuri- ja põllu­majandusosakonnale ülesandeks välja vaadata sobivad maad ka mujal, teiste linnaosade elanikele sobivates piirkondades, näiteks Sauel, see ei õnnestunud.

Suvilad

1956. aastal võeti vastu määrus elanikkonnale müüdavate suvilate ehitamise kohta. Kodanikel lubati ka ise selleks eraldatavatele kruntidele suvemaju püstitada. Need individualismi ilmingud mõne aasta pärast siiski lõpetati ja individuaalseid suvilakrunte enam ei eraldatud.

1957. aasta 18. juunil andis Eesti NSV MN välja määruse „Tööliste ja teenistujate kollektiiv- ja individuaalaiapidamise edasiarendamise abinõudest“, mis andis tõuke uute aedade kiiremaks rajamiseks nii Tallinna kui ka teistesse linnadesse. Väljaspool linna piire asuvatel maa­tükkidel lubati kinnitatud projekti järgi ehitada väikseid, 10–20ruutmeetrise pindalaga suvetüüpi hooneid pliidiga.

1958. aastal likvideeriti Muuga kolhoos ja märtsis eraldati ka Muugal 400 hektarit maad linlaste aianduskruntide tarbeks. 1959. aasta lõpul alustatigi puuviljaaedade planeeringu alusel Muugal 800–900ruutmeetriste individuaalaianduskruntide väljaandmist. Ajalehes Sirp ja Vasar 1. mail 1959. aastal ilmunud artiklis maaliti lugejate silme ette lausa utoopia: Muugale hakkavad sõitma linnalähirongid ja iga 10 minuti tagant bussid, 30–50 krundiga kvartalite keskel on haljasalad spordiplatside, laste mängu­väljakute ja autoparklatega. Muuga aiandusala muutub ühiseks suureks puuviljaaiaks. Aedades on bassein-veehoidlad ja vabaplaneeringuga taimestik. Jaama juures on klubihoone kinosaali ja raamatukoguga, estraadiväljak, spordiväljakud, tantsupõrand. Suvised müügipunktid ja kommunaalteenuste kioskid (juuksur jm) on paigutatud asula eri osadesse.

Linnavõimud püüdsid vastutust aianduspiirkondade väljaarendamise eest veeretada ka asutustele ja ettevõtetele, kelle töötajatele maa eraldati, ent tegelikult oli abi vähene. Muugal oli maa ette valmistamata ja kuivendamata, aiapidajate mälestuste kohaselt pidid nad raiuma võsa ja tooma maa­harimiseks kohale kümneid mullakoormaid. Ka Mähel seisti silmitsi sama­suguste problee­midega. Sealgi kurdeti, et „tugevad tuuled on marjapõõsad viltu koolutanud, herned keppide küljest lahti rebinud ja õrnemad taimed on löönud kolletama“, mistõttu olid krundiomanikud hakanud püstitama inetuid tarasid.

Mitmesugused algatused ja kampaaniad, katsetused ja nurjumised sõjajärgsete kümnendite Tallinnas lõid eeldused suureks aiandus- ja suvilabuumiks Nõukogude aja teisel poolel ning kujundasid selle ilme. Kui sõjast taastuvas läänes aiamaade populaarsus vähenes, siis siin, nagu ka mujal NSV Liidus ja laiemalt Ida-Euroopas, huvi aianduse vastu hoopis kasvas. 1965. aastal võtsid ENSV MN ja AÜ Nõukogu vastu määruse tööliste ja teenistujate kollektiivaianduse kohta ning kinnitati „Aianduskooperatiivi tüüppõhimäärus“. Eripäraselt eestiliku suvilakultuuri tippaeg oli 1970. ja 1980. aastatel, ent toonane ehitus- ja maastikukujunduspärand pole hääbunud tänapäevani.