Kui teha detsembrikuus kuulatud kontsertide põhjal kokkuvõte Eesti elanike kultuurihuvi ja majandusliku olukorra kohta, võiks öelda, et kõik on kõige paremas korras. Hoolimata piletite järjest tõusvast hinnast (oleme Lääne-Euroopale kenasti järele jõudnud) olid saalid enamasti puupüsti täis ning ka klassikalises muusikas on tekkinud tähed, kelle peale joostakse tormi. Aasta viimane kuu on publikuhuvi poolest üldse eriline, sest kes ei tahaks osa saada vähemalt ühest jõulukontserdist. Et see roosike ikka selgi aastal tõuseks …

Laiemat pilti vaadates asi siiski nii roosiline ei ole. Meenub novembrikuine Eesti muusika nädal, kus kuulajaid oli tavaliselt kontserdil nii paarikümne ümber. Detsembrist on aga tuua veelgi kurvem näide, kui Estonia kontserdisaalis astusid üles maailmanimed Florian Donderer, Tanja Tetzlaff ja Kiveli Dörken. Ja publik? Rõdud olid suletud, saal oli sirmiga poole väiksemaks tehtud ja alles jäänud osast oli heal juhul täidetud pool. Kuid sealjuures milline kontsert! Eriti eredalt jäid meelde Maurice Raveli kontrastirikas klaveritrio a-moll, mille viimane osa „Finale. Animé“ oli mängijatele lausa füüsiline katsumus, ning Tõnu Kõrvitsa 2023. aastal loodud lummavaid kõlavärve ja harmooniaid ühendav „Islands“, mis andis triole võimaluse näidata oma õrnemat ja mõtlikumat poolt.

Publikunappuse üle ei pea vähemalt siin ja praegu kurtma Hans Christian Aavik: ma ei ole veel sattunud tema kontserdile, mis ei oleks enam-vähem välja müüdud – ja seda täie õigusega. On ju tema muusikaline tase praegu tipus, kavad mitmekesised ning side publikuga lähedane ja soe. Detsembris sai teda kuulda koos Tallinna Kammerorkestriga (dirigent Kaspar Mänd) ja Duo Aaviku liikmena jõulukuu kontserdil „Uue algus“. Väga huvitav kava väga heas esituses: kõlasid Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert „Angel’s Share“ ja Tõnu Kõrvitsa 2024. aastal valminud topeltkontsert „Aroha“ viiulile, klaverile ja kammerorkestrile. Kontserdil kuulutati välja ka Hans Christian Aaviku tunnustamiseks loodud arendusfondi esimene toetus,* mille pälvis pianist Madis Sikk. Tegemist on noore, andeka muusikuga, kes on ühtmoodi tugev nii džässis (ka heliloojana) kui ka klassikalises klaverimängus. Sel korral kõlas tema esituses Mozarti klaverikontserdi nr 20 II osa.

Muusikaliselt oli see niisiis elamusrikas ja meeldejääv kontsert, aga hoopis küsitavam oli selle formaat. Kavalehe asemel tutvustasid heliloojad ja esinejad teoseid lavale paigutatud suurelt videoekraanilt, „kiitma“ peab ka selle inimese fantaasialendu, kes kutsus kontserdi konferansjeeks Mart Mardisalu: mitte et ta oleks selles ametis halb, aga ei olnud lihtsalt tema õige koht. Ei oskagi öelda, kas publikule selline kontserdi ülesehitus meeldis või mitte, ent kaldun arvama, et saalis olid intelligentsed inimesed, kes ei vajanud kümneid kordi kontserdi pealkirja meeldetuletamist. Pealegi on „Uue algus“ vägagi intrigeeriv pealkiri: ei saanudki aru, mis nüüd hakkab uus olema. Tavaliselt on olnud jõulukuujärgne uus algus seotud millegi mahajätmisega. Või peeti silmas, et edaspidi ongi kontserdid sellised? Hirmutav …

Koorikuu

Detsembrit võiks nimetada ka koorikuuks: ükski endast lugupidav koor ei jäta vist andmata jõulukontserti. Sel aastal oli üldmulje rõõmustav. Ära sai kuuldud küll nii „Püha öö“ kui ka „Halleluuja“, kuid klassikute kõrval oli kavadesse valitud ka vähem tuntud teoseid või lausa esi­ettekandeid. Siiski jättis eredaima mulje oma rõõmsas, lausa juubeldavas meele­olus Arvo Volmeri juhatatud rahvus­ooperi Estonia täiesti traditsioonilise kavaga jõulukontsert Tallinna Jaani kirikus. Kõlasid Mozarti „Kroonimismissa“, Händeli „Zadok the Priest“, oratooriumist „Messias“ „Halleluuja“ ja „Sest meile sündis laps“ ning seejärel veel kimbuke kõige tuntumaid jõululaule. Viimasena tuli ettekandele Franz Gruberi „Püha öö“ Ülo Kriguli seades. Sisetunne ütles, et kui on Krigul ja „Püha öö“, siis peab kuskil olema ka mingi konks. Seda pidi peaaegu loo lõpuni ootama, aga olemas ta seal oli puhk­pillide laiskade, venitatud nootidena. Kõik esinejad – koor, orkester, solistid Juuli Lill, Mart Madiste ja Priit Volmer ning organist Piret Aidulo – olid ühtmoodi tugevad, kuid eraldi tahan esile tõsta Karis Trassi. Ta on meie praeguses klassikalises laulus tõeliselt ere täht: ilus ja loomulik hääl, hea teksti edasiandmine, tema esinemises ei ole edevust ega pealiskaudsust, vaid alati on tunda sügavuti minekut, nagu ka sel kontserdil.

Kahel koorikontserdil sai kuulda Urmas Sisaski suurteoseid. Segakoor K.O.O.R. ja Vanalinna segakoor ning omapärase koosseisuga instrumentaalansambel (klaver, orel, trompet, oboe, tšello, kontrabass, plokkflöödid ja löökpillid) esitasid Raul Talmari juhatusel Sisaski „Jõuluoratooriumi“. Selles 1992. aastal valminud teoses on küll kõike: Wagnerit, Tobiast, „Boolerot“, india muusikat ja mida kõike veel, kuid kirjusus ja ootamatus ongi selle teose võlu ja hea tuju allikas.

Vox Populi, Ulla Krigul orelil ja Riivo Kallasmaa inglissarvel kandsid Janne Fridolini juhatusel ette Sisaski „Jõulumissa“, mis pole muusikaliselt materjalilt pooltki nii mitmekesine kui „Jõuluoratoorium“ ning läheb kohati natuke üksluiseks. Teose päästavad aga inglissarve kaunid, korduvad motiivid ja vägagi tunderikas soolopartii, mis kõlas Andreas Väljamäe suurepärases ettekandes. Koori esituses oli energiat ja hoogu ning üldmulje hea; vaid unisoonid ei häälestunud alati kõige paremini, samuti oli pidevalt kraadi võrra tugevam esimene sopran, mis varjutas nõnda teisi häälerühmi. Kogu kontserdi tugevaimaks teoseks pean ma aga põneva helikeele ja värvika kõlamaailmaga „Benedictio’t“ op. 31 (dirigent Ita Väljamäe). Meeldejääv oli ka Sisaski suurteose „Gloria Patri II“ op. 166 osa, kus oma häid dirigendioskusi demonstreeris noor koori­juht Gustav Talmar.

Kammerorkestrid

Kauni ja tervikliku kava oli koorile Collegium Musicale ja Tallinna Kammerorkestrile kokku pannud Endrik Üksvärav. Ettekandele tulid Pärt Uusbergi „Keldi palve“ ja „Õhtu ilu“ ning Kjartan Sveinssoni „Der Klang der Offenbarung des Göttlichen“ ehk „Jumaliku ilmutuse kõla“. Uusbergi heakõlaline muusika mõjus turvalise ja lohutavana, sellesarnane meeleolu jätkus ka Sigur Rósi endise liikme Sveinssoni mediteeriva alatooniga suurteoses. Kiitma peab Collegium Musicale esitust: kaunis kõla, lai dünaamiline skaala ja emotsionaalne tõlgendus.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester esitasid jõulu­kontserdil traditsiooniliselt klassitsismiajastu muusikat. Kavva oli mahtunud kõigi kolme Viini klassiku looming, õhtu peateosena kõlas Beethoveni missa C-duur op. 86. Esituse kohta ei oskagi paremini väljenduda, kui et see oli „oma tuntud headuses“. Rahvusmeeskoori ees seisis jõulukontserdil Leiu Ryland-Jones, kes oli kokku pannud üsna kirju ja küsitava kava. Kuulis tuntud jõululaule (tõusis ka roosike), sinna vahele üks esiettekanne, John William Griffith II „As a Light Is Lost to Light“ ehk „Nagu valgus kaob valgusesse“, ja arusaamatul kombel ka Einojuhani Rautavaara „Neli laulu Aleksis Kivi luuletustele“. Rahvusmeeskoori tase on praegu selline, et puhtalt laulavad nad alati, dirigent peab aga looma sisulise poole, mis jäi sel korral nõrgaks. Laulud koosnesid lõikudest, mis üksteisega justkui ei haakunud, ja head tervikut ei tahtnud peaaegu ühegi laulu puhul tekkida.

Palju rõõmu ja elevust pakkus publikule VHK keelpilliorkestri ja Puuluubi ühiskontsert, kus kahemeheansambli lood kõlasid Rasmus Puuri seades ja juhatusel (mõne seade autor olevat olnud ka Peedu Kass). Puuri tegevus VHK orkestriga on küll mütsi mahavõtmist väärt. Esiteks suudab ta hoida pidevalt heas vormis orkestrit, mille koosseis on igal hooajal uus, teiseks aga koostab noori kõnetavaid terviklikke kavasid (ja arranžeerib teoseid). Just selline oli ka Puuluubiga antud kontsert, kus noored orkestrandid mitte ainult ei mänginud, vaid ka laulsid – ja tegid seda kõike rõõmust säravate nägudega. Puuluubi meestel aga õnnestus publik üles kütta ja tantsima panna, nii et Eurovisioni lauluvõistluselt tuttavaid tantsusamme võis näha igas vanuses inimeste esituses.

Veel tahan ära mainida Kumu auditooriumis toimunud džässikontserdi, kus bassivirtuoos Petros Klampanis koos löökpillimängija Ziv Ravitzi ja pianist Kristjan Randaluga esitles värsket albumit „Latent Info“. Kõik kolm on suurepärased muusikud, kuid miskipärast haaras sel korral täie tähelepanu Ravitz: tema tegemised eri löökpillide taga olid nii kaasahaaravad, et aeg-ajalt pidi end lausa sundima pilku ka teistele muusikutele suunama.

Ilusa punkti panid 2025. aasta kontserdielule Tallinna Kammerorkester ja Marcel Johannes Kits, kes kandsid ette Haydni tšellokontserdi C-duur (Arvo Pärdi loodud kadentsidega) ja „Lahkumissümfoonia“. Põhilugudest veelgi liigutavamad olid aga lisapalad: Kitse soleerimisel „Pilv üle kuu“ (Allar Kaasiku seade ja soolokadents Tormise koorilaulust „Sinikka laul“) ja päris viimasena kõlanud Pärt Uusbergi „Õhtu ilu“. Kui ei teaks, et tegemist on koorilauludega, arvaksin, et heliloojad on maha saanud suurepäraste keelpilliorkestri-teostega.

* Esimese Hans Christian Aaviku Artisti Arendusfondi stipendiumi pälvis klaveriõpilane Madis Sikk. – ERRi kultuuriportaal 3. XII 2025.