Tehisaru on praegu ääretult kiiresti arenev, paljusid seniseid arusaamu ja harjumusi ümber kujundav teema, millest mööda vaadata ei saa. Paraku hakkab generatiivne tehisaru põhjalikult mõjutama ka loomeinimeste, sealhulgas muusika autorite tööpõldu ja sissetulekut – kui ta seda seni veel ei ole jõudnud teha. Eesti Autorite Ühingu tegevjuht Mati Kaalep räägib tehisaru vastuoludest autoriõiguse ja inimloominguga ning muust olulisest, millega tasub olla vähemalt mingil määral kursis.

Kui inglise keeles on generative AI, siis kuidas seda eesti keeles öeldakse?

Tihti öeldakse „generatiivne tehisaru“, aga see on üsna robustne otsetõlge.

Aga sõna „generatiivne“ on vist ikka vaja öelda, sest masin loob midagi olemasoleva info põhjal?

Kui hakkame rääkima loomingust või loomisest, siis me vist ei jõua tehisaruga väga lähedale. Nad otsivad mustreid, mitte ei loo.

Generatiivsest tehisarust ja selle mõjust autoritele hakkasid autorite ühingud tõsisemalträäkima umbes kolm-neli aastat tagasi. Üllatuti, milline tehnoloogia on ootamatultilmunud ja hakati süvenema, kuidas generatiivne tehisaru toimib. Kui mõisteti, et tehisaru treenimiseks vajalikud andmed on valimatult kokku kraabitud kogu internetist ning sisuliselt on toime pandud tööstuslikus mõõtmes intellektuaalomandi vargus, püüti välja mõelda, mida üldse ette võtta. Nimelt on Euroopa Liidus tehisaru treenimist puudutav juriidiline regulatsioon ebaselge ja see tuleneb osaliselt sellest, et kui ELi digitaalse ühtse turu reegleid välja töötati, ei nähtud tulevast tehisaru arengut ette. Seda valdkonda reguleeriva DSM direktiivi [ELi autoriõiguse direktiiv (2019/790) – toim] väljatöötamise ajal olid fookuses teised küsimused: väidetav internetitsensuur, autoriõigusega kaitstud sisu blokeerimise lubatavus jms.

Ütlesite „tööstuslik vargus“. Kuidas on tänapäeval üldse võimalik, et nii ulatuslikult, enesestmõistetavalt ja salaja pandi looming masinasse, n-ö plagiaadi musta kasti, nii et selle põhjal saab genereerida midagi „uut“ ja teenida sellega raha?

ELi tasemel taheti saavutada seda, et teaduslikul eesmärgil oleks võimalik arendada tehisaru mudeleid, ja oli aru saada, et selleks on vaja väga suures mahus andmeid, sh autoriõiguse kaitse all olevat materjali. Esialgne eesmärk ei olnud võimaldada seda tegevust kommertseesmärkidel. Kommertseesmärgil mudelite treenimist võimaldav säte lisati direktiivi läbirääkimiste lõpufaasis ja ilma mõjuanalüüsita.

Mida aga praegused kommertsmudelite arendajad on teinud? Nad on kraapinud kokku kogu sisu, mille nad on internetist kätte saanud. Muusika puhul on nad seda ise kohtuvaidlustes tunnistanud.

Autoriõiguse keskse põhimõtte järgi ei tähenda ligipääs teosele seda, et on tingimata luba selle kasutamiseks. Ja tehisaru mudelite arendamise puhul on see nüüd vastupidi: on öeldud, et juhul kui ei ole selgelt välistatud õigust andmeid kokku kraapida, siis on see lubatud. Juba Berni konventsiooni järgi ei sõltu autoriõiguse kaitse ühestki formaalsusest. Kui lood teose, siis sa ei pea seda registreerima: sa saad sellele kaitse ja registreerimine on vajalik hilisema tõendamise jaoks või tasu tehnilise jaotuse tarbeks. Aga nüüd on olukord, kus inimesed on loonud teoseid ja jäänud autoriõiguslikust kaitsest ilma selliselt, et nad peavad aktiivselt võitlema, et see kaitse tagasi saada.

Tehisaru treenimise kõrval on tähtis ka selle väljund – see, mida muusikavaldkonna tehisaru platvormidega teha saab. Aina enam paistab, et tehisaru väljundit kasutatakse kommertseesmärkidel selleks, et konkureerida inimeste tehtud muusikakataloogidega. USA õigus­ruumis reguleerib autoriõigusega kaitstud sisu vabakasutust nn fair use’i doktriin, mille rakendamiseks on vaja kumulatiivselt täita neli kriteeriumi. Selle doktriini neljas kriteerium ütleb, et fair use’i tingimused ei ole täidetud, kui minnakse olulisel määral konkureerima esialgsete teostega samale turule. Ja see on minu arust juba põhimõtteline küsimus. Kui teadustöö tarbeks kokku kraabitud andmete abil tahetakse aru saada, millised nüansid on näiteks eesti popmuusika iseloomulikud jooned, või kui mudeli abil üritatakse midagi mõista, siis see on hoopis midagi muud kui see, et tehakse mudel, mis hakkab konkureerima tavaraadio või poodide taustamuusika teenusepakkujaga ja tuleb sinna turule nende esialgsete muusikateoste abil konkureerima.

See on umbes nagu Vilde „Pisuhännas“, kus tuldi ärimehe oma rahaga tema tütrele kosja … Aga jah, olen lugenud ka sellist vastuargumenti, et helistikud ja intervallid või viiuli kõla ei ole kellegi omad. Et see on sajanditevanune ühine tarkus, mis on põlvest põlve edasi antud ja et muusikud kasutavad ka seda informatsiooni oma lugude mudeldamiseks. Väidetavalt siis see generatiivne süsteem ammutab kaevust seda tarkust, mis on meie kõigi oma.

Sellel mõttel on teatav loogika küll, aga see ei võta arvesse mastaapi, kiirust ja odavust, mida pakuvad tehisaru mudelid. Kui üksteiselt saadakse inspiratsiooni, siis see on normaalne, ja kui need mudelid toodaksid samas mahus või sama kvaliteediga, kui konkureerivad inimesed, siis ma arvan, et me ei räägiks praegu sellisest olukorrast. Suur probleem on selles, et autoriõigustega kaitstud teostest koosnev treening­andmestik on võetud justkui toorainena, et tehisaru kasutamise hind väga madalale tuua. Just tööstuslik ulatus on olukorda põhimõtteliselt muutnud, võrreldes sellega, kui masin on lihtsalt inspiratsiooni element.

See on ikka suur muudatus. Mina ei oleks arvanud, et oma elu jooksul midagi sellist näen. 11 sekundiga genereerib masin kõlalt pädeva loo, mis näiteks ka eesti keeles kõlab täiesti usutavalt ja kus on isegi geniaalseid harmoonilisi lahendusi. Sealjuures mängib ta soovi korral väga virtuoos­seid kitarri- ja saksofoni­soolosid. Masin arranžeerib ka sisse ümisetud meloodia väga erisugustes stiilides ja žanrides ning teeb seda peaaegu eetrikõlbliku kvaliteediga. Ta saab hakkama ka näiteks Bachi loomingut meenutava teema arendamisega. Oleme jõudnud täiesti uude ajajärku ja seda džinni pudelisse ilmselt tagasi ei pane?

Just. Ma arvan, et see ei ole ka taotlus. Küsimus on selles, kuidas tehnoloogilisest arengust tulenevalt liigub kasu. Kas algmaterjali loojad saavad sedaviisi moodustunud tulust osa? Kas see kompenseerib võimalikku tasude kukkumist, mis toimub kaudselt mujal? Või öeldakse, et vaja on maksta andmekeskuste eest ja teadlaste palka, aga andmestik tuleb tasuta. Selle eest me praegu kõige rohkem seisame ja võitleme, et see tulumudel või tulu saamise võimalus oleks sõltumata tehnoloogilisest platvormist endiselt olemas.

Mina ega autorite ühingud laiemalt ei ole tehisaru kui tehnoloogia vastu. Vastupidi – tehniline areng on edasiviiv jõud, mida peab toetama. Küll aga ei sobi meile ärimudel, millega autoritest ja nende õigustest üle sõidetakse.

Autoriõigus on kogu aeg olnud kurvas positsioonis, kui mõni uus tehnoloogia on peale tulnud alates fonograafist, raadiost ja televisioonist, internetist ja sellest, kui tulid voogedastusplatvormid, nagu Youtube ja Spotify. Selles valdkonnas on ju kogu aeg olnud tehnoloogilist arengut. Alati on nende muutuste puhul tulnud autoritel ka oma õiguste eest võidelda. Tasu peab lõpuks liikuma ikkagi teose esialgsele omanikule.

See on täiesti hämmastav, sest kõikides toodud näidetes kasutatakse ju ikkagi kellegi autori valmis loomingut, mis on tehtud muusikaalaste teadmiste baasil. Selleks peab olema ka salvestustehnoloogia ja teadmised salvestamisest, muusikateooriast ja pillimängust. Me räägime ikkagi konkreetsest objektist või „asjast“, mis on valmis. Aga nüüd võtab see käimasolev muudatus kõik need „asjad“ kokku, lõikab tükkideks, blenderdab uutmoodi kokku ja ütleb, et siin on midagi täiesti uut, et see ei olegi enam algne teie „asi“. See on täiesti uus ja jabur olukord.

Jah. Tehisaru muudab seda, mis on autoriõiguse alus, fundamentaalne põhi. Kellel on teosele õigus? Autorite ühingutele on see olukord raske pähkel, sest tüüpiliselt on autorsuse tõendamine autori enda kohustus. Kui muusikateos registreeritakse, siis kaasautorid ise lepivad kokku, kes ja kui palju on panustanud, ning sellesse ühingud ei sekku. Paljud ühingud ei küsi ka helifaili. On registreering, mis on eeldatavasti sama pealkirjaga kui helifail. Selle alusel käib pärast ka tasu jaotus. Aga nüüd on olukord, kus iga muusikateose registreerimise puhul peaks esiteks küsima helifaili, teiseks tegema taustakontrolli, kas mõne olemasoleva teosega esineb liigne sarnasus või on seal mingi TI-komponent, s.t kas teost saab üldse registreerida kui autoriõigusega kaitstud teost. Mulle näib, et praegu ei ole autorite ühingutel võimekust ega ka valmidust endale nii suurt vastutust võtta. Vastutus teose omandi deklareerimise eest jääb autoritele ja autorite ühingud võtavad vastu reeglistikud, kus on määratletud, millisel juhul peetakse teost autorsuse alla käivaks, millisel juhul mitte. Ja sinna „mitte“ alla kuulub siis see, mis on kas täielikult või peaaegu täielikult tehisaru tehtud.

Aga kui masinale anda sisend, ütleme originaaltekst, ja laulda sisse viis, kas siis on teine olukord?

Siis on natukene teine olukord ja siin piiri tõmbamine ongi nüüd kõige keerulisem koht. Üldpõhimõte peaks olema, et kui loomingulist komponenti teose tegemisel ei olnud, siis ei saa ka autorile tekkida mingit õigust. Aga kuhu see loomingulise komponendi piir tõmmata, on väga-väga raske küsimus.

Kui keegi kirjutab ise neli rida teksti – oma vaimusünnitisena –, siis on see justkui hea, aga kui ta laseb ChatGPT-l neli rida genereerida, oleks see selles kontekstis väär, võlts ja vale?

Just. Võib-olla on siin ka see küsimus, et „laseb genereerida“ on praeguseks juba liiga kitsas määratlus. Näiteks tehakse prompt, mille alusel tulevad muusika ja sõnad koos, eraldi või kuidas tahes, ja siis hakatakse seda timmima. Ja kui timmitakse, siis minu arust on kõige keerulisem aru saada, kas loominguline komponent eksisteerib või mitte. Ühe prompt’iga ilmselt ei ole, kahega hakkab midagi tulema, kümnega ilmselt juba nagu on.

Võib-olla ühiskond ongi jõudnud punkti, kus muu hulgas ka muusika lõplikult põimub, sulandub üheks? Muusikaajalugu näitab end sageli mõjutuste ja laenude jadana. Peamiselt puudutab see tonaalset muusikat, kus harmoonia ja meloodia kombinatsioonid ammendasid end juba üle saja aasta tagasi. Kui kuulad või vaatad näiteks Eurovisioni lauluvõistlust, siis tajud, et oled seda kõike juba kuulnud. Võtame näiteks Tommy Cashi laulu „Espresso mac­chiato“, mis on üles ehitatud Rossini „Sevilla habemeajaja“ avamängu teemale. Värskeimas „Eesti laulu“ nimistus on Stockholm Cowboysi laul „Last Man Standing“, mille refrään on ansambli Boney M hiti „Rasputin“ parafraas. Inglasest muusika­asjatundja ütles mulle hiljuti, et popmuusika (rütmimuusika, levimuusika) on nii generic (üldine), sestap pole mingi probleem seda masina abil taastoota. Filmimuusika probleem on juba pikka aega nn sound-alike-lugude tootmine ehk siis referentsmuusika jäljendamine.¹ Džässmuusikas ringlevad teatud lick’id, rifid ja motiivid. Sämplimine ehk salvestatud helijuppide kasutamine on aastakümneid olnud pop- ja elektroonilise muusika leksikas. Virtuaalsed instrumendid ja arranžeerijad on laialt levinud. Arvuti assisteerimisel on muusikat komponeeritud pikka aega, näiteks soome helilooja Magnus Lindberg on sellest seoses oma loometööga palju rääkinud. Ammugi on kasutusel seriaalsed, algoritmilised ja aleatoorsed tehnikad. Kõik on justkui ära proovitud, jäänud on vaid kombinatoorika. Tõtt-öelda kuuleb vilunud kõrv ka kontsertmuusikas ohtralt laenamist ja kopeerimist. Kui ajaloost näiteid tuua, siis Puccini kasutas sujuvalt oma ooperites Wagneri, Verdi, Bizet’, Debussy, Richard Straussi ja Stravinski loomingulisi ideid.² Mozarti paljusid teoseid on mõjutanud Johann Sebastian Bachi ja tema poegade looming.³ Minu viimase aja suurim üllatus on avastus, et Mozarti reekviem on kohati Joseph Haydni heliloojast venna Johann Michael Haydni reekviemi põhjal loodud.⁴ Seal on ka Händeli mõjusid. Händeli „laenud“ teistelt heliloojatelt on omakorda väga kuulsad. Toona oli arusaam autorsusest muidugi erinev: tsiteerimine ja laenamine olid teistsuguse konnotatsiooniga. Tänapäeval on kuulsad juhtumid, kus teadlik või teadvustamatu mõjutuse järgimine on toonud suuri vaidlusi ja ka suuri trahve.⁵ Nüüdis­klassika heliloojad Robert Laidlow ja George E. Lewis on avameelselt teavitanud TI kasutamisest oma loomingus. Laidlow on kasutanud mudelit, kus tehis­intellekti treeniti kogu õhtumaade kirjapandud muusikakultuuriga. Seda on tulemuses ka tajuda. Üks läti grupp rekonstrueeris TI abil barokk­ooperi, mille partituur oli kadunud.⁶ Tehisintellekti treeniti edukalt ajastu muusikaga. Võib-olla ongi rong juba läinud: seda kõike ongi inimestele liiga palju ja see ongi muutunud üleüldiseks supikatlaks? Vahest ongi nüüd möödapääsmatu, et masin hakkab meie eest seda kõike tükeldama ja uuesti kokku panema? Seekord mitte ainult meloodia ja harmoonia baasil, vaid ka stiili, žanri, salvestuse, instrumentatsiooni, kõla ja muude tehno­loogiliste parameetrite alusel.

(Pikk paus.) See oleks ju nukker. Mina ei tahaks kuulata ainult masinat. Arvan, et väga paljud nõustuvad. Hoolimata sellest, et masinad võivad juba praegu mängida malet inimesest paremini, ei viitsi ma vaadata, kuidas kaks masinat teineteise vastu malet mängivad. Kahe suurmeistri matši vaadata on hoopis teine asi. Inimlik komponent peab ikkagi säilima.

Väga palju muusikat tarbitakse nii, et ei nähta samal ajal artisti. Muusika käib kusagil taustal, on ta siis teles, toidu­poes, kus tahes. Ja see taustamuusika on seni toetanud nii-öelda artistipõhist muusika tegemist sellega, et ta on andnud passiivse rahavoo, mis annab piisava kindluse, nii et samal ajal saab teha oma loomingut. Ja nüüd, kui masin selle taustamuusika rahavoo ära võtab, läheb artistipõhise muusika loomine märksa raskemaks. Sest raha peab teenima palju enam selles kohas, kus seda artisti on ka näha.

Autorite ühingu kunagine juhatuse esimees Vaiko Eplik ütles väga ilusti, et see on andekate inimeste ühing. Neil on anne ja kutsumus teha muusikat: nad tegelevad sellega iga päev ja nad tunnevad teooriat, nad on seda õppinud, ilmselt mängivad nad mingit pilli, oskavad ehk salvestada ja oma loomingut turundadagi. Sajandite jooksul omandatud oskused ja teadmised on inimkond nüüd kinkinud ülimasinale. Nüüd on see masin kümme või sada korda andekam, sest ta kasutab kogu senist loomingut, teeb tehteid ülikiirelt, võtab siit ja sealt. Temaga konkureerida on absurdne. Kui ühes ruumis on üks andekas inimene ja teises ruumis sada andekat inimest, siis see konkurents ongi juba ebavõrdne. Mind vaevab, et ka andekatel tekib kiusatus seda ülimasinat kasutada. Olen videoblogidest kuulnud, et seda juba tehakse. Võetakse masinalugu ja tehakse enda omaks – lauldakse ja mängitakse see uuesti sisse. Pettuse oht on väga suur, kui mitte keegi ei saa aru, et see on masina toodetud. Muidugi võib ka avalikult kuulutada, et masin tegi.

Nojah, Florian Wahl ju tegi seda.

Kuidas autoriõigused tema juhtumi puhul kujunevad? Kas sellest võib üldse niimoodi avalikult rääkida?

Ta on ise avalikult öelnud, et on lugusid teinud tehisaruga. Kui neid kuulata, siis on ka ilmselge, et see nii on. Mõne teose puhul, näiteks „Suhkruissi“, on ilmselge, et seal ei ole isegi tema enda vokaali, ja on ka küsitav, kas üldse midagi on sisse mängitud. Osaluse protsente ei saa ma öelda, küll aga seda, et ta on enese ikkagi ka autorina kirja pannud. EAÜs saab teoseid registreerida ka tehisaru osalusega. Kuigi ilmselt tema oli registreerinud enne, kui tehisaru registreerimise võimalust pakuti. Küll aga tahavad inimesed ka sel puhul, kui tehisaru on märkimisväärset rolli mänginud, lõpuks ennast sinna autorina juurde panna.

Pygmalioni efekt toimib. Aga nüüd veel tumedam teema. Mina olen kogu elu õppinud muusikateooriat, pille, salvestamist ja komponeerimist ja jõudnud oskuseni seda kõike sünteesida, olla sel alal loominguline. Minu kõrvalmajas võib aga elada keegi, kes pole sellest kõigest mitte midagi kuulnud: ta pole üldse musikaalne ega ole investeerinud selle valdkonna teadmistesse, ei tunne käsitööd. Ja ta on nüüd mingis mõttes minuga sama võimekas tänu uuele tehnoloogiale. Lausa imelaps – kuni elektrit jätkub … Kui ta ei ütle, et on kasutanud tehisaru, siis me konkureerime täpselt võrdsetel alustel.⁷ Me oleme jõudnud ikkagi absurdi: jutt ei käi ainult autori­tasust, vaid olukorrast, kus inimesi, kes on mingi valdkonna eksperdid, rünnatakse nende enda „relvaga“.

Jah, seda olukorda võrreldaksegi tihtipeale tööstusliku revolutsiooniga, kui käsitsitöö läks masinate kätte, ja nüüd on paljude vaimne töö minemas masinate kätte. Seda pastat tuubi tagasi ei topi. Nüüd on vaja välja mõelda, kuidas uues reaalsuses hakkama saada ja kuidas teha niimoodi, et me ei kolistaks neidsamu ämbreid, mida hakati kolistama pärast tööstusrevolutsiooni puhkemist.

Tollased ühiskonna muutused viisid ikkagi – ma lähen nüüd võib-olla liiga kaugele – ka väga tõsiste vägivallalaineteni. Kui massiliselt inimesi hakkab tundma lootusetust, siis see mõjub. Väga tõsiselt peab võtma just seda, mis siis saab, kui masin võtab ära võib-olla mitte kogu töö, aga osa tööst ja koos sellega sissetuleku. Eriti olukorras, kus on tunne, et see masin on tarkuse üle võtnud ilma õiglase kompensatsioonita. See on põhimõtteline probleem.

Ehk siis inimeste loomingut on käsitletud justkui vabavarana.

Voogedastusplatvorm Deezer tegi hiljuti üleslaetavatele muusikapaladele TI-tuvastuse ja leidis, et 34 protsenti nendest oli täielikult tehisaru toodetud. Umbes 50 000 pala päevas.⁸ Spotify omanikud väitsid sügisel, et nad eemaldasid 75 miljonit (sic!) rämpspala. Milline on sellise tegevuse looduslik jalajälg, ei taha mõeldagi. Väidetavalt paiskas viimase aasta TI kasutamine atmosfääri CO₂ heitmeid sama palju kui kogu New Yorgi linn aastaga. See kõik on alles algus. Aga küsin nüüd retooriliselt. Oletame, et tehisaru muusikaplatvormid Suno ja Udio on väga eetilise käitumisviisiga ja maksavad kõik, mis küsitakse. Kõik autorid, keda see puudutab, saavad kompensatsiooni, ka fonogrammitootjad ja esitajad. Kas siis võib öelda, et nüüd on kõik hästi?

Küsimus on, kuidas see kompensatsiooni maksmise tingimus on välja mõeldud. Autoriõigus on oma olemuselt ju väga pikaajaline: autori eluiga pluss sinna otsa veel 70 aastat. Seega ei peaks kompensatsioon olema ühekordne summa, vaid olema seotud nende platvormide käibega. Ülioluline on küsimus, kuidas konkureerivad tehisaru muusikaplatvormid autoritega samal turul.

Ees ootab suur tundmatus, igas mõttes.

Jah. Tehisaru tulek on võrreldav interneti tulekuga. Ilmselt aastateks 2030–2032 vaatame põhimõtteliselt teistmoodi muusikatööstusele, sellele, kuidas tasud liiguvad, aga ka sellele, kuidas autorid muusikat teevad. Praegu näitavad autorite ühingute tehtud majandusprognoosid, et autorite tulud hakkavad vähenema. Arvan, et seda on väga raske alla neelata – öelda, et siis kui igal pool mujal hinnad tõusevad ja majandus kasvab, on sektorid, kus tulubaas hakkab kukkuma. Praegu ei ole selget ideed, mida selle vastu ette võtta. Välja arvatud see, et tehisaru platvormid tuleks litsentseerida. Aga see asi ei liigu praegu.

See on ikka päris kohutav.

Ühelt poolt peaks see tähendama, et tarbitakse rohkem elavat muusikat, mis on ajaliselt palju kontsentreeritum kui kogu muusikatarbimine. Selleks on vaja eraldi leida aeg, koht ja nii edasi. Elavas esituses muusikat ei kuulata samas mahus kui taustamuusikat. Live-muusika hakkab ilmselt rohkem koonduma superstaaride kätte ja hinnad lähevad nähtavasti väga-väga kõrgeks. Juba praegu on suur­kontsertide piletihinnad New Yorgis palju kõrgemad kui siin: arvan, et New Yorgis ei ole võimalik saada saja euroga suurkontserdile.

Nii et meid hakkab üha rohkem ümbritsema masina toodetud muusika ja teisalt on väga eksklusiivsed live’id, mille eest peab rohkem raha välja käima?

Ilmselt jah. Toidupoed tahavad taustamuusikat ja see võiks olla nende arvates masina pakutud, mitte inimlooming, mille eest peab litsentsitasu maksma. Vaesed poetöötajad, kes peavad hakkama selle sees viibima.

Minu kõige suurem hirm on see, et ühel päeval ei tea suur hulk võimekaid inimesi midagi muusikateooriast, salvestamisest, kitarrivõimudest, pillimängust, noodistamisest, orkestreerimisest, helisünteesist ega muudest käsitööoskustest. Kogu see teadmine ja tarkus hääbub, nišistub, kuna masinad lähevad nii-öelda otse üle muru ja lahendavad kümne sekundiga kõik need liiga keerulised probleemid, eks ole. Õppida kümme aastat solfedžot või mingit pilli või kuidas salvestamine käib, maksta kallite mikrofonide eest jne. Milleks? Kõik see kaotab mõtte. Inimene muutub muusikat vajavates projektides takistavaks ja venitavaks asjaoluks. Ühesõnaga, see valdkond käib ka teistpidi alla. Videoblogides on näiteks näha, kuidas suured salvestusstuudiod juba manduvad.⁹ Kõik pudeneb tolmuks ja sellest hakkavad rulluma uued teosed, n-ö tolmu­rullimuusika. Samal ajal kutsumusega andekaid lapsi sünnib ikka ja nende nahas ei tahaks olla …

Kindlasti kvaliteet kannatab, jah, nii nagu kadusid omal ajal teatud oskus­käsitöölised. See ei tähenda, et neid ei jää üldse. Kui oskusele rakendust ei ole, siis pole mõtet seda elus hoida.

Räägime arvudest ka. Kui tehisaru platvormid teenisid 2023. aastal 0,3 miljardit eurot, siis 2028. aastal teenivad nad prognoosi kohaselt 9 miljardit. Selline hüpe.

Oletatakse, et üleilmselt kaob autorite taskust umbes 4 miljardit eurot ehk umbes 25 protsenti praegusest tulust. Hinnatakse, et see raha kaob aastaks 2028, kusjuures kolmandik kaob digituludest, 20–25 protsenti tele ja raadio tuludest ja sama palju ka live’i ja background’i tuludest.¹⁰ See kukkumine tuleb eeldatavasti ka audiovisuaalautoritel, näiteks seebiseriaalide stsenaristidel ja tõlkijatel. Ja mida siis rahvusvaheline autorite esindusorganisatsioon [Rahvusvaheline Autorite ja Heliloojate Ühingute Konföderatsioon ehk CISAC – toim] soovib saavutada? Eelkõige tahetakse kolme asja. Esiteks võimalust lubada ja keelata: autoril peab olema õigus keelata oma teoste kasutamine tehisarutreeningutes. Teiseks soovitakse õiglast tasu. Kolmandaks läbipaistvust, et üldse aru saada, kas ja kus mida on kasutatud. Kolm nõuet: lubada-keelata, tasu ja läbipaistvus.

Uskumatu olukord.

Jah. See diskussioon on ju globaalne, mitte kohaliku tähtsusega, ja kui sellega sügavuti minna, siis võib mõelda, mida tähendab selline tehisaru platvorm väikesele turule ja väikesele kultuuriruumile. Positiivne mõju on kindlasti see, et siinsed autorid saavad kasutada kogu maailma paremiku loomingut selliselt, et nad leiavad sellest ka ise inspiratsiooni ja tuge, mida nad muidu mitte kunagi ei saaks.

See toodab omakorda veel enam üheülbalisust. Kõik nivelleerub.

Aga teistpidi on siinsel autoril ka oma kohalikule turule palju keerulisem siseneda. Peab väga palju pingutama, et näiteks eestikeelse loominguga oma tulu siinselt turult kokku saada. Ja kui tal ei ole näiteks võimalik saada tasu ka taustamuusika pealt, siis kuivavad tuluallikad kokku. Nii et siinsele kultuuriruumile tähendab see ikkagi vähemate autorite elushoidmise võimalust. Samal ajal ei tasu ka arvata, et eesti kultuur seetõttu nüüd lausa hääbub või ära kaob: ei kao ja ega muusikat tehta ka ainult raha pärast. On teatud professionaalsuse kiht, mida see raha ikkagi võimaldab. Ja selle kadumine mõjutab kindlasti siinse kultuuri kvaliteeti.

Inimese kirjutatud kujundusmuusika ja laulud muutuvad elitaarseks. Aga kui meil on juba praegu kunstniku- ja kirjanikupalk, siis võib-olla edaspidi on ka muusikaautori palk? Heliloojapalk peaks juba praegu olema. Näiteks Iirimaa teatas äsja, et 2026. aastast saavad 2000 kunstnikku ja loomevaldkonna töötajat regulaarselt 325 eurot nädalas.¹¹

Jah, võib-olla tõesti. Lihtsalt toetussummade maht ja tasusaajate ring peavad olema märksa suuremad. EAÜ eelarve on praegu üle 11 miljoni euro ning hõlmab nii muusika- kui ka audiovisuaalautorite tasusid. Seejuures esindab EAÜ enam kui 6000 liiget ning üle viie miljoni välisriigi õiguste omaja, sh üleilmseid superstaare. Peab mõtlema, mitu palka riik saaks välja maksta, et kõigi õiguste omajate tasude kukkumist kompenseerida. Kõike puhtalt riigi õlule panna oleks siiski natukene ebaaus. Selle koormuse peaks ikkagi panema neile, kes on selle olukorra tekitanud ehk siis tehisaru platvormidele.

Lõpetuseks võiksime sisse tuua ka mingi positiivse noodi. Kui ma õppisin muusikaakadeemias fuuga loomist, siis mulle räägiti, et Bach oli geniaalse ajuga. Aga see fuuga algteema on nii-öelda jumalik – see inspiratsioon, see kõhutunne, mis eristab inimest matemaatikast ja masinast. Et autor peab ikkagi mõtlema välja vähemalt selle esimese väikese meloodia ja kõik muu on siis matemaatika. Loojutustamine, fantaasia ja dramaturgiatunnetus on inimese pärusmaa. Mul on ikkagi usku, et ükskõik kui keeruliseks masinavärk läheb, siis ikkagi see intuitiivne või metafüüsiline alge on see, mida ei ole võimalik osta, müüa, vahetada, kopeerida, päriselt ära võtta, ja et me jõuame tänu tehnoloogia arengule lõpuks inimeseks olemise tuumale lähemale.

Jah, ma arvan, et selles on väga suur tõetera. Lõpuks sa ei taha ega naudi seda puhtalt masinlikku – ei muusikat, kirjandust ega muud. Kui masin kirjutab hea romaani, siis ikka ei viitsi lugeda …