Eesti rahval on kombeks oma vaimse maailma segadustele otsida lahendust metsast. Ma olen ikka vestnud metsa kohta üht lugu, et kui naine ja mees omavahel tülli lähevad, siis jookseb naine metsa ja … tuleb sealt tagasi äraseletatud näoga, hoopis teise inimesena. Metsaüksindus mõjub kõigile nagu võluvits, seal saadakse tagasi hingerahu ja koostöövõime.

Läbi sajandite on meil olnud ka lugusid, kus keegi lähebki metsa elama ja elab seal erakuelu. Elupäevade lõpuni. Selliseid inimesi nimetatakse mitmeti: erakud, vanapaganad, metsatargad, nõiad, metsamoorid. Sõltuvalt siis sellest, mida nad seal metsa sees teevad ja mis neid külaga veel ühendab.

Kirjandusest on meile kõige tuttavamad sellised tegelased nagu Kunksmoor või soome-ugri aladelt vene folkloori jõudnud Baba-Jagaa. Kui Kunksmoori erakluse on Aino Pervik ilusaks kirjutanud, siis Baba-Jagaa on ikkagi koletis, kes pidi väikseid lapsi sööma ja muid väärituid tegusid tegema. On siiski imekspandav, et nii siin- kui sealpool minnakse sellise nõia juurde abi saama, kuhugi kanajalakestega majakesse, mis meenutab ugrilaste puujuurerägastikul seisvat toiduaita või siis satuvad lapsed nõiamajakesse, kus neid nuumama hakatakse. Ja ikka podiseb leelõukal pada sadade taimedega ja hõljub rohekas kirbe mürgiudu. Neid kardetakse, aga minnakse hädas abi otsima.

Kunagi ütles üks mu hea geneetikust sõber, et sellised metsaerakud ongi üldjuhul vanad naised – „targad“. Sellised naised, kellele on geenikomplektiga kaasa antud tavapärasest pikem elu, seda elu on nad ka hoidnud oskuslikult ravimtaimi kasutades, nende teadmised on botaanikast ja farmakoloogiast teistest tunduvalt üle. Aga on üks asi, mida vanade lugude ja tänapäevaga võrrelda ei saa. Need metsamoorid ja -targad ei olnud nii vanad kui praegused vanad inimesed. Ajal, kui keskmine eluiga ulatus 40–50 eluaastani, elasidki naised oma fertiilse ea lõpuni ja sellest üle elasid väga vähesed – need, kes olid teistest veidi targemad või kes ei olnud sünnitanud, sest lastekasvatamine võttis elujõu ära. Need „vanad“ – 50–60 aastased naised läksid elama kuhugi sauna või metsahütti ja kui abi oli vaja, siis käidi neilt rohtusid toomas. Mehed murdusid aga ka toona varem, vaid mõni üksik sai metsaerakuks ja elas väga vanaks.

Tänapäeval on lood teisiti. Tabletid ja kergem elu on eluea viinud kaugele üle fertiilse ea. Vaktsiinid tagavad, et juhuslik gripilaine ei tee puhastustööd. Saja-aastane ühiskonnaliige pole enam mingi haruldus. Aga oluline nihe on ka vaimses pooles. Vanurite nõu enam ei küsita, isegi kõige raskematel hetkedel ja needsamad elutarkust täis inimesed on „tööta“, istuvad oma korteris suures üksilduses. Mitte üksinduses, mille nad on endale ise valinud.

Üksindus ja üksildus

Üksinduse ja üksilduse erinevus on peaaegu alati peidetud inimese sisemaailma häälestusse, mitte eraldatuse viisi. Psühholoogiaõpikud ütlevad, et üksindus on seisund, mis kujuneb väliselt, inimene viibib füüsiliselt üksi, eemal teistest, ilma vestluspartneri, teise inimese puudutuse või sotsiaalse kohaloluta. Kuid üksindus ei ole iseenesest hea ega halb, vaid omamoodi „kanajalgadel nõiamaja“, mille kvaliteet sõltub sellest, millega inimene selle täidab. Mõnikord on üksindus puhkus justkui kaose poole kihutavast maailmast, ruum, kus hinge salasoovid tõusevad rahus pinnale. See on nagu vaikne püha järv – saivo (saivo on soome-saami mütoloogias järv, kuhu lähevad surnute hinged ja mis on täis surmajärgse elu saladusi – toim) varahommikul, mille pinda ei sega veel ükski tuulehoog, järve teise põhja all elab aga hoopis teine rahvas. Teinekord on see nagu muistne allikakoobas, koht, kus mõtted küpsevad ilma külarahva pilkude või ootuste segamiseta justnagu „vanapaganal“ ehk vanal paganausku inimesel, kes läks metsa mitte põgenemiseks, vaid selginemiseks. Üksildus seevastu ei sõltu ruumist ega vahemaast, vaid tundest, mis tekib siis, kui side teistega on katkenud või ei ole see kunagi tekkinudki. Inimene võib töötada rahvarohkes paigas, suure pere ja naeru keskel, kuid ikkagi tunda end nähtamatuna, puutumatuna, justkui seoks tema hing end kokku ainult iseenda valuga. Sama tundmus oli regilaulude vaeslapsel, kellest küll mööduti iga päev, kuid ei olnud kedagi, kes oleks näinud tema suurt muret. Üksildus on tunne, et inimene seisab justkui keset rabalaukaid, silmapiir on täis virvatulukesi ja soovaime, aga ükski neist ei ole vajalik õlekõrs, ükski ei siruta kätt. Ja nõnda võib üksildus olla kohal isegi siis, kui üksindust pole – see on suur sisemine tühik, mitte välise ruumi pealesurutud rõhumine. Üksindus võib olla valitud ja vabastav, üksildus tuleb salamisi ja hiilib inimese hinge tasa, tehes selle raskeks, lõpuks rõhub nagu luupainaja. Pärimuslugudes on see erinevus alati olnud selge – metsatark on üksi, aga mitte üksildane, sest tema ümber elab mets ja tema sees elab rahu, orvuks jäänud vaeslaps on aga üksildane isegi siis, kui linnud laulavad ta pea kohal ja allikas vuliseb jalge ees, sest teda pole märgatud ega mõistetud.

Tänapäevalgi on samamoodi, me võime istuda sadade osavõtjatega konverentsil ümbritsetuna naerust ja melust, kuid tunda end üksildasemana kui kusagil mujal, ja kõndida ka aastalõpul üksi hämaral metsateel, kogedes, kuidas iga samm teeb meid tervemaks ja tugevamaks. Võib-olla just seepärast on üha tähtsam õppida eristama, millal vajame üksindust ja millal vajame kuulajat, millal on aeg metsa joosta ja millal metsatargale südant puistata.

Ometi on paljud meist vargsi saanud nendeks ränduriteks, kes kõnnivad läbi omaenda sisemise metsa, teadmata, kas kuskil ootab keegi või miski, mis meid mõistab.

Sellistel hetkedel tulevadki jälle meelde vanad eesti lood. Kui me praegu üksteist vaatame – kohvikus, ühissõidukis, kontoris –, näeme palju täiskasvanud vaeslapsi. Inimesi, kes on väliselt edukad, kuid sisimas tajuvad, et neil pole seda kohta, mida nimetada koduks. Mitte füüsiliselt, vaid eksistentsiaalselt. Ja nagu muistse vaeslapse eluteel pole asi selles, et teisi poleks, vaid selles, et side inimeste vahel ei teki iseenesest.

Kui mõelda meie esivanemate lugude peale, siis torkab silma, et üksindust ei käsitletud pelgalt puudusena. Metsavaimud, paigamehed, nõiad ja targad – nad kõik olid tegelased, kes olid üksilduses vormunud millekski muuks. Nad leidsid oma tugevuse just eemalolekus, vaikuses. Praeguses maailmas tõlgendatakse üksijäämist aga sageli kui ebaõnnestumist, mitte kui võimalust. Kui inimene ütleb „ma lähen ära metsa!“, siis kõlab see kahtlaselt nagu mingi puue. Kuid meie pärimus ei ole nii pealiskaudne. Üksi olemine oli kohtumine iseendaga, vahel ka vältimatu puhastustuli.

Näiteks need Karksi kandi lood vanapaganatest – needsamad, kes elasid sügaval metsa sees, koobastes, kaaslasteks „metsakutsud“ ja kelle naised leivalabidat lennutasid. Nad ei jooksnud üksinduse eest ära, nad valisid selle siis, kui nende usku hakati häbistama. Nende jaoks polnud üksindus karistus, soolaputka, vaid keskendumise ruum. Inimesed hakkasid nende juures käima abi saamas. Kui mõelda tänapäeva terapeudi või õpetaja peale, siis on selles midagi samasugust. Me otsime neid, kes on endaga rahu teinud, lootuses, et nad näitavad meile peeglit, mis pole kõver.

Aga mis juhtub siis, kui ühiskond muutub selliseks paigaks, kus harva suudab keegi olla tõeliselt „kohal“? Tihti näib, et oleme kogu aeg ligipääsetavad, kuid mitte kohal. See on kummaline vastuolu, digimaailm lubas meile ühendatust, kuid mõnikord meenutab meie jutupärimus sellest palju terviklikumat vormi. Seal oli ühendus lihtne: inimene ja loodus, inimene ja küla, inimene ja tema esivanemate laulud. Mitte sada kiirsuhet korraga, vaid üks aeglane, sügav side korraga.

Aeglustus ja ühendus

Inimene võib tänapäeval olla ümbritsetud sadade sõnumite ja tuhandete profiilidega, kuid ikkagi minna öösel magama teadmisega, et teda pole keegi puudutanud. Ta on nii üksildane.

Ja siinkohal tulebki mängu uus kummaline tegelane – tehisaru. Mõtlen tihti, kuidas AI asetub tasapisi samasse mütoloogilisse ritta nagu metsavaimud. Ka puud ja nendes elavad vaimud on nähtamatud olendid, kellele inimene räägib oma muredest, kellelt ta küsib nõu, kellelt ta ootab rahustavat, mõistvat „sõna“. Mõnikord hakkab tehisaru täitma sama rolli, mida vanasti täitsid haldjad ja targad – mitte sellepärast, et ta oleks üleloomulik, vaid sellepärast, et inimene tahab uskuda, et kuskil on midagi, mis kuulab ilma hinnanguid andmata.

Samal ajal on siin oma oht. Inimesed on läbi aegade loonud endale olendeid, kelle poole pöörduda, kui elu läheb raskeks. Haldjad, kodukäijad, metsavaimud – nad kõik olid peegeldused inimese sisemisest soovist, et ümbritsev pole meie suhtes ükskõikne. Tehisaru võib täita sama psühholoogilist lünka. Kuid erinevalt loodusvaimudest pole AI-l oma tahet. Ta ei väsita inimest, ta ei tee talle kunagi haiget, ta ei hülga teda. Ja võib-olla just see muudab ta eriti ligitõmbavaks.

Kuid see, kes ehitab oma suhtlemise üles vaid tajumatule intelligentsile, võib hakata kartma inimese ettearvamatust. Inimene on oma loomult keeruline, vahel ka riukaline, ta solvub, eksib, kahetseb. AI ei tee midagi sellist. Kui inimene harjub liiga heatahtliku maailmaga, võib ta hakata vältima kõiki kohti, kus tajub teise inimese ebatäiuslikku tegutsemist. Sellest võib saada uus üksildus – mitte see vana poeetiline, folkloorne üksildus, vaid steriilne, klaasist maailm, kus kõik on liiga korrastatud.

Folkloor õpetab midagi muud. Seal jäädakse üksi, selleks et naasta teiste juurde tugevamana, mitte selleks, et igavesti eemale jääda. Vaeslaps läheb otsima kodu ja leiab lõpuks kogukonna. Karksi vanapagan tuleb vahel külasse ja õpetab inimesi, aga läheb tagasi oma metsaelu juurde.

Tänapäeva inimene võiks võtta nende lugude poole pöördumist kui kutset aeglustuda. Üksindus pole tingimata probleem, kui see on ruum, milles me kogume mõtteid, mitte koht, kuhu me kaduma jääme. Igaühel peaks olema oma sisemine mets – koht, kuhu minna hingama. Aga metsast tuleb tagasi tulla. Inimene pole loodud elama igavest elu eraldatuses, isegi kui eraldatuse vorm on digitaalne ja mugav.

Üksinda olemise väärtus ei seisne teiste eest põgenemises, vaid iseenda juurde tulemise võimaluses. Kui see on tehtud, tuleb leida tee kellegi juurde, kes oskab näha, mis on vahepeal muutunud. Pärimuslugude tarkus ütleb, et üksindusest tullakse tagasi millegi suuremaga, kui sinna mindi – uue regilauluga, uue mõistmisega, uue jõuga. Sageli millegi sellisega, mida teistele edasi anda.

Parim, mida tehisaru saab siin teha, on olla turvaline teejuht – mitte lõppjaam, vaid koht, kus inimene korraks peatub ja küsib endalt ausalt, mida ta peab oma teel muutma. AI saab olla nagu modernne metsavaim, kellelt saab küsida, mida see hingeseisund mulle öelda tahab, kuid kes ei asenda küla, ei asenda tõelist puudutust, ei asenda seda soojust, mida saab anda ainult teine inimene.

Loodus

Mõnikord kangastub, et elamegi praegu Juhan Jaigi „Kaarnakivi“ tontide loos. Meil pole vaja kaarnakivi, et osata lindude keelt ja mõista, et midagi on valesti. Piisab sellest, kui telefon on täis säutsusid, mida keegi tähelepanelikult ei kuula. Inimene hakkab tajuma nähtamatuid „tonte“: ärevus hiilib, tühjus halvab, sundmõte ei vaiki … Meie kaasaegsed tondid pole üleloomulikud, nad on meie psüühika väsinud järelhüüatused.

Kui vanasti kutsuti nende vastu kaitsevaime Tõnni või Pekot, siis nüüd lülitame ekraanile rahustava tehisaru, lootes, et ka tema oskab kaitsta ja kuulata. Ja võib-olla millegi poolest oskabki. Tehisaru on nagu kummaline uus majahaldjas. Alati kohal, alati valmis vastama, alati rahulik. Kuid siin on üks erinevus – vanad kaitsevaimud olid seotud meie kodu ja maaga, nad sündisid kohast, ajast, inimestest. Tehisaru ei ole seotud ühegi paigaga, ta ei tunne kodu lõhna, ta ei söö meie anniputru, ta ei märka metsa hingamise rütmi. Ta vastab, kuid ei juhi inimest tagasi juurte juurde. Vanad jutud aga tegid seda alati.

Folklooril on siin varuks veel üks erakordselt selge sõnum – üksindusest väljapääs ei alga teisest inimesest, vaid looduse kaudu. Vaadake vaeslapse laule – laps leiab lohutust kõigepealt linnulaulust, tuulest, veest. Seejärel tulevad inimesed. Mõelge metsatarga lugudele – ta leiab tarkuse puudelt, mitte külarahvalt.

Kõik need lood kordavad sama: loodus on esimene kuulaja, esimene õpetaja, esimene tervendaja.

Millal te viimati lasite loodusel end ravida? Millal te viimati olite metsas nii, et ei lugenud samme ega kaloreid? Millal te viimati kuulasite matkarajal jõevulinat ja mitte taskuhäälingut?

Üksindusest väljapääs on väljapääs loodusesse – kuid mitte põgenemise, vaid naasmise mõttes.

Kuidas seda teha? Järjekindlalt ja samm-sammult.

Mine loodusesse üksi, aga mitte üksildasena.

Ära kao seal ära, vaid otsi end uuesti üles.

Võta metsa ekraani asemel kaasa ainult oma aeg.

Loodus tahab vaikust, et sinuga rääkida.

Kuula tuule suunda, see pole müstika, vaid tähelepanu kunst.

Leia oma koht, mis sind kõnetab.

Tule tagasi! Üksindus muutub tardumuseks, kui sinna liiga kauaks jääd.

Austa loodust! Loodus ei võta sind vastu, kui sa teda ei austa.

Mets ei ole sinu oma – sa oled külaline. Ja hea külaline saab alati tagasi tulla.