HANNAH: Kas sa arvad, et maailmal on vaatamata kõigele pääsemislootust?

VALENTINE: Ei, ta on hukkumisele määratud. Aga kui maailm sai alguse samasugusest punktist, siis võib arvata, kuidas järgmine maailm tekib.

Tom Stoppardi (3. VII 1937 – 29. XI 2025) näidendi „Arkaadia“ lavastas Jaanus Rohumaa Tallinna Linnateatris 1997. aastal. Möödunud on peaaegu kolmkümmend aastat, kaugeltki mitte iga lavastus ei püsi nii elavalt meeles ja hinges. Seepärast tegi Elmo Nüganeni „Arkaadia“ Endla teatris ootusärevaks, aga ka veidi pelglikuks. (Nüganen lavastas „Arkaadia“ ka Peterburis 1998. aastal, seda ei ole ma näinud.)

Mäluvõrdlus eesti teatri esimese „Arkaadiaga“ on praegu ülimalt põnev: tempora mutantur et nos mutamur in illis. Muutunud aeg peegeldub nii laval kui ka saalis. Nüganeni uuslavastus äratab mälupilte, nii et peaaegu kõiki osalahendusi oleks võimalik võrrelda üle aegade silla ja küllap sellest kujuneks köitev teatrilooline mäng. Ometi rõõmustab väga, et seesugune vajadus õigupoolest puudub, kuna uus „Arkaadia“ on suveräänne nähtus. Teatrimälust ja sisemisest võrdlusest päriselt lahti ju öelda siiski ei saa: elu esimene „Arkaadia“ mõju(ta)b kindlasti sootuks teisiti.

Nagu rändurid. Vastukaja põhineb kolmel vaatamisel: esietendus 25. oktoobril; 7. ja 27. novembril. Viimati nähtud etendust pean kõige terviklikumaks. Kahe päeva pärast, 29. novembril, suri Tom Stoppard. Nüüdsest on veelgi tundlikuma tähenduse saanud Septimus Hodge’i mõtisklus, üks „Arkaadia“ võtmetekste: „Me pillame maha ja samas korjame üles. Nagu rändurid, kes kõike käe otsas peavad tassima. Ja selle, mis meie käest pudeneb, korjavad taganttulijad üles. Rongkäik on väga pikk ja elu väga lühike. Me sureme teel. Aga on vaid see üks ja ainus tee. Nii et midagi ei lähe kaotsi.“

Stoppardi tekst Anu Lambi tõlkes tuli üllatavalt hästi meelde, see aitas märgata mõningaid muudatusi, ka kärpekesi. „Arkaadia“ tegevusajas vahelduvad aastad 1809–1812 ja nüüdisaeg, tegevuspaik ei muutu. Kristjan Suitsu stsenograafia on põhjalik ja seejuures õhuline. Lavakülgedel kõrguvad põrandast laeni raamaturiiulid, treppredelid riiulite juures võimaldavad huvitavaid misanstseene. Põrandalauad ulatuvad otsaga saali, nende all söestunud palgid kui viide põlengule, sügislehed põlenud põrandasoppides on etenduste vältel juba omajagu kõdunenud.

Suure laua asend muutub enne vaheaega, sedakaudu osutatakse aegade kokku­saamisele. Teises vaatuses liigub laud relssidel, kus ka Thomasina ja Hannah’ tasakaalu hoidev kõndimine laseb aimata aegade dialoogi, teineteise kuulatamist. Taamal kangastub videoekraanil diskreetselt pargimaastiku teisenemine. Veetlevad on kärmed üleminekud väljavalgustatud siluettidega XIX sajandi stseenides, tegelased kui portselan­nukud. Leidlikud ja tabavate aksessuaaridega on Kristīne Pasternaka kostüümid.

Kunstnik Suitsu mastaapne mänguruum, Epp Kubu video- ja Margus Vaiguri valguskujundus võivad mõjuda erinevalt, lähtudes vaatepunktist. Esietendust nägin teisest reast ja lähivaates haaras hoopis teisiti hetk, mil Thomasina sõitis lauaga eeslavale, hästi ligidale: pimestav valgus mõjus nagu tulekahju ärev ettekuulutus. Mõned read tagapool, saali keskosas, tundus seesama valgus soojem ja õdusam, stseeni meeleolu hoopis teine.

Ka näis esietendusel, et paari kõrvalrolli on ülemäära karikeeritud, mis võis johtuda ka lavanärvist. „Arkaadia“ tekst ei ole lihtsate killast, eeldab tugevat kontsentreeritust nii näitlejatelt kui ka publikult. Eriti praegusel ajal, mil kimbutavad keskendumisraskused, on selle näidendi valik oluline ja missioonitundlik, muu hulgas (kaasa)mõtlemisproov. Stoppard on küll ilmatu osavalt põiminud akadeemilised arutlused armumiste, erootika ja seksi teemaga, kohe näidendi esimeses repliigis võetakse kõneks „karnaalne embus“. Laval joonistab koduõpetaja Septimus Hodge sugulise läbikäimise skeemi koguni tahvlile. Esmavaatamisel tundus see nagu robustne flirt publikuga, ärkas kahtlus, kas aastal 1809 on niisugune joonis üldse paslik. Järgmistel etendustel oli publiku reaktsioon juba täiskasvanulik, sedakaudu ka joonis asjalik õppevahend, mis polegi eraldi kõneväärt.

XIX sajandi tegelaskond. Elmo Nüganen on hoidnud lavastaja- ja näitlejateatri targas tasakaalus. Mängurõõm ja -vabadus lähtub kohalolekust, teksti ja mõtte valdamisest, pisimgi eksimus või ebalus saab kohe kuuldavaks.

Alustan XIX sajandi tegelaskonnast, nendega algab ka näidend. Mõistagi tundus eelootuses kõige riskantsem ilma näitlejakoolituseta Sonja Nüganeni valimine sedavõrd olulisse rolli nagu Thomasina Coverly. Ent nii 13aastane imelapse mõistusega tüdruk kui ka 16aastane neiu on lavastatud nutikalt, väljendusrikaste teatraalsete ülesannetega; vanuse muutumisel on suuresti abiks ka kostüüm. Üks tõsine ohukoht Sonja Nüganeni lavaelus siiski on, nimelt häälekooli puudumine ja mitte just laitmatu diktsioon, mistõttu tema tekstiandmine partneritest eristub, mõnel viivul on keeruline olulisi repliike kinni püüda. Seejuures on hääl julgelt vali, Thomasina olek sundimatu ja heas mõttes lapsemeelselt siiras, eluhuvi ergas. Hetk, kui Thomasina kirglikult osatab jahipidajate püssipauke, mille saatel ta on üles kasvanud, muutub korraga valusaks üldistuseks hoopis julmemast ajamürast.

Oluline partner Thomasinale on Septimus Hodge: Ott Raidmets mahutab lavaellu romantilisema hoiaku ja mänglevad vallutused, nii õpetaja teadmishimu kui ka jultunuma künismi välgatused. Psühholoogiliselt on ses partnerluses vahest kõige nõudlikum viimast stseeni, valssi ümbritsev tähendus. Kuivõrd saab siit välja lugeda Thomasina ja Septimuse saatuse äkilise muutumise või seda ette aimata?

Ülejäänud tegelased on ikkagi kõrvalisemad, omal kombel isegi Carita Vaikjärve meestelembene ning mõisa külaliste aadressil sarkasmipärleid pillav leedi Croome. Meelis Rämmeldil isehakanud poeedi Ezra Chaterina kenitleb keigarliku koomilise kehakeelega, tekstiandmise rütmistatus on tibake konarlikum. Ago Andersoni kapten Brice on lehvivalt joviaalne. Enn Keerdi maastiku­arhitekt Richard Noakes püsib võrdlemisi juhmina, isegi oma kutsumust presenteerides. Andrus Vaarik täidab vana ülemteenri Jellaby rolli napi vaimuka väärikusega.

Nüüdisaja tegelaskond. Säravad rolli­sooritused ning läbitunnetatud partnerlus köidavad nüüdisaja stseenides. Esietendusel oli kõige viimistletum ja stiilsem roll Saara Nüganeni Hannah Jarvis, oma teise raamatu otsingutele pühendunud kirjanik, kes on hoopis teist laadi välimuse ja siseilmaga kui näitleja varasemad rollid. Ja kuigi 7. novembril oli tekstitäpsuses väike tagasilöök, kinnitas ja süvendas 27. novembri etendus veendumust, et Saara Nüganen on näitlejana saavutanud kerge ja peene stiilitaju, ratsionaalsuse ja vaistlikkuse paradoksaalse sulami, uudse mänguvabaduse. Hannah’ roll on talle väga õigeaegne ja arendav.

Ilmekaid kohandumisi ja improvisatsioonilisi nüansse võimaldab Saara Nüganeni ja Märt Avandi partnerlus: Hannah’ ja Bernardi duett-duell sisaldab mitmesuguseid värve, ärritumist ja õrritamist ja torkeid, kummatigi võib tajuda ka vastastikust hasarti ja võimalik, et mitte ainult intellektuaalset tõmmet. Teatrimälust vilksatab neid kaht vaadates läbi lavastus „Elu ja armastus“ (A. H. Tammsaare ja Andrus Kivirähk, lavastaja Aare Toikka, Endla 2018), just seetõttu, kui eriilmelisi näitlejavärve ja suhtlemise varjundeid kasutavad tollased Irma ja Rudolfi osatäitjad nüüd, Stoppardi rafineeritud rollides. Tabavalt kontrastne on ka Hannah’ sissepoole pööratus ja Bernard Nightingale’ist väljakiirgav edevus. Nauditava kulminatsioonina etendab Avandi Bernardi loengu­pidamist, kaasates oma auditooriumiks terve saalitäie, aeg-ajalt kontrollides silmanurgast ka publiku reaktsiooni. Kui Bernard ülbelt mainib, et valib oma uurimistöö prooviettekandeks provintsi, läbib Endla saali mõnus kahin.

Aina stiilipuhtamaks rolliks muutub Nils Mattias Steinbergi ehe teadlastüüp Valentine Coverly. Tema Val on sundimatult isikupärane, tasase häälega, veidi hajali oma mõttelabürintides uidates. Ja paeluvate nüanssidega Hannah’ga suhtlemises: kõnekad pausid ja ütlematajätmised. Näiteks tundlik lähedus treppredelil raamaturiiuli ääres, kui Hannah sõrmitseb kujuteldavat klaverit, Valentine’i õlgu puudutades, ilma et ta kübetki flirdiks – ja mismoodi Val seda puudutust tunnetab. Hannah ja Val on paljuski sugulashinged.

Esietendusel tundus Vali ootamatu kogelemine, kui Bernard oli ta endast välja viinud, justkui liialdatud ja omaette number, ehkki efektne. Järgmine kord oli Steinberg selle napimaks ja valusamaks timminud: kõik laval ja saalis heituvad, mõistes Vali tundlikkust ja närvikava haprust, mille ta on peitnud leebe häirimatuse alla.

Fatme Helge Leevald lisab kelmikaid ja võrgutavaid toone Chloë Coverly osas. Kahe tegevusaja sujuvalt ühendajaks kujuneb Gus ja Augustus Coverly kaksikroll, Tair Tiitus (Endla Noortestuudio) mängib vaikse mõnusa huumoriga Gusi häbelikku kiindumust Hannah’sse, kui poiss lapseliku ujedusega mütsi silmile veab. Huvitav on jälgida Gusi ja Thomasina sidet kui silda üle sajandite.

Muutunud on vaade ajale. Lavastuse finaal, valss küünlavalgel, on liigutav. Tervikuna ei ole „Arkaadia“ enam sedavõrd romantiline ega harras ega vaimselt tõstetud kui tookord, mil olin noor, koos lavastaja Jaanus Rohumaaga. Muutunud on aeg, paratamatult ka vaade ajale. Tõdemus, kuis me kõik oleme hukkumisele määratud ja „maailm sõidab käsikärus põrgusse“, ei tundu enam abstraktse hüpoteesina. Muutunud maailma tajusin erilise selgusega siis, kui 13aastane Thomasina on siiras ahastuses ja hingevalus maha põletatud Aleksandria raamatukogu pärast: kuidas on võimalik suure kurvastuse juures rahulikult magada? Kuulatasin saali kerget, heasoovlikku naerukahinat ja järsku mõtlesin kohkumusega: aga tõepoolest, kas kellelegi lähevad veel korda ajaloos kaotsi läinud raamatud, kas sellel tasandil üldse enam mõeldaksegi … Ja ainuüksi see hetkeline võpatus ja kahtluse valu, enne kui Septimuse vastus, eespool tsiteeritud mõtisklus, saali taas mõistva ja poolehoidva vaikuse tõi, muutis Tom Stoppardi „Arkaadia“ lavastamise siin ja praegu veelgi väärtuslikumaks. Aga siit veelgi edasi mõeldes: me pillame aina hooletumalt, aga kas me ikka korjame üles ka?

Ka näitlejate kummardamine on lavastatud tseremooniaks, mida ei näe enam kuigi tihti. Esmalt muidugi näeb kaht valsitantsupaari. Seejärel aga tulevad esiplaanile tegelased XIX sajandi algusest, kummardades paarikaupa, kusjuures kerge tähenduslik aegade ja põlvkondade ühisosa luuakse, kui noorim osatäitja Tair Tiitus, oma rollide kaudu aegade ühendaja, kummardab koos Andrus Vaarikuga. Viimaks aga astuvad esiplaanile neli tegelast nüüdisajast ja nii samastutakse saalis selle kvartetiga: siit võrsub ülesanne mõõta oma eluhoiakut, oma pühendumise astet, oma igapäevaseid valikuid. Nõnda saab tajutavaks vastutus mineviku ees ja see puudutab hinge.

VALENTINE: Tulevik on kaos. Sedasama avastust oleme jahmatusega viis-kuus korda tõdenud pärast puu otsast allatulemist. Parim aeg elamiseks, kui peaaegu kõik, mida sa arvasid teadvat, osutub valeks.

SEPTIMUS: Kui me oleme kõik tähendused teada saanud ja kõik saladused lahendanud, siis seisame üksinda tühjal kaldal.

THOMASINA: Siis me tantsime. Kas see on valss?