Tänavu kaheksandat korda korraldatud Kosovo teatri esitlusfestivali kunstiline juht oli Jeton Neziraj. Istusime temaga enne festivali viimast etendust Skopje vanas basaaris tegutseva albaania laste- ja noorsooteatri ees ning rääkisime seekordsest programmist ja sellest, kuhu festival võiks edasi liikuda. Eelmisel aastal korraldati festival esmakordselt korraga Kosovos ja Albaanias ning kuna vastuvõtt oli soe, otsustati tänavu teha pool sellest Kosovos ja pool Põhja-Makedoonias.

„Kosovos otsisime lavastusi, millel on sotsiaalne ja poliitiline vaatenurk,“ selgitas Jeton Neziraj programmi koostamise põhimõtteid. „Poliitiline teater on Kosovos praegu väga populaarne. Põhja-Makedoonias elab mitmeid rahvusi, seal püüdsime jätta ruumi kultuuride mitmekülgsusele.“ Peaaegu kõik festivalil etendatud lavastused olid selle piirkonna (lähi)ajaloost ja kannatustest. Viiel päeval mängiti kahes riigis ja neljas linnas kokku kümmet lavastust.

Dokumentaallavastuses „Prishtina. Unistuse ettekavatsetud tapmine“ („Prishtina. The Premeditated Killing of a Dream“, Qendra Multimedia) räägitakse arhitekt Rexhep Lucist, kes tahtis teha Kosovo pealinnast mõnusa elukeskkonnaga turvalise paiga. Tema vastased nägid aga linnaehituses ärivõimalust ja betoonis tuleviku sümbolit. Rexhep Luci tapeti 2000. aasta 11. septembril oma kodu ees. Nüüdseks meenutab Prishtina rohkem ehitusplatsi kui linna: palju ehitisi on pooleli, rohelust ja kõnniteid vähe, liiklusõnnetusi palju. Lavastuse puhul on märkimisväärne ka see, et selle kostüümikunstnik on Rexhep Luci tütar Njomza Luci.

Euroopa ja Aafrika ühisprojektis „Puu, mille varjus ma istusin ja nutsin“ („Under The Shade of a Tree I sat and Wept“) on käsitletud leppimist ning uuritakse tõe ja andestuse olemust. 1990. aastal algatas rühm endisi poliitvange, üliõpilasi ja intellektuaale Kosovos leppimisliikumise, mille käigus andestasid sajad perekonnad oma lähedaste tapjatele. 1995. aastal asutas Lõuna-Aafrika valitsus tõe ja leppimise komisjoni, et võimaldada ohvritel ja kurjategijatel seista silmitsi apartheidi ajal toime pandud kuritegude tõega ja riiki tervendada. Kuigi mõlema ettevõtmise eesmärki on põhjust pidada üllaks, tõstatas lavastus küsimuse, kuidas mõjutas andestamisprotsess perekonnasuhteid. Või kuidas mõjus näiteks vägistatule see, kui vägistaja pidi andestuse nimel talle iga päev jõest vett tooma?

Dokumentaallavastust, mis põhineb ajaloolistel dokumentidel ja intervjuudel, lõhuti korduvalt metatasandiga. Teater-teatris vormi nägi veel mitmeski festivali lavastuses. „Mõned lavastused on võib-olla paatosest ja dramaatikast üleküllastatud,“ leidis Jeton Neziraj. „Teatritegijad tunnevad, et peavad seda kuidagi murdma, lisades metatasandi elemente – olgu need siis metavestlused, video, kommentaarid, performatiivsed võtted või muusikaline vorm.“ Nii näiteks kasutas Skopje türgi teater oma lavastuses „Pime“ („The Blind“) metatasandit, et jagada publikuga türklastena Põhja-Makedoonias teatritegemise raskusi.

Koosprodutseerimist on Balkanimaade teatrites palju, sest peale sisu rikastamise toob see lisa ka rahakotti ning rohkem esinemisvõimalusi. Nii näiteks alustab lavastus „Puu, mille varjus ma istusin ja nutsin“ järgmisel aastal Euroopa turneed ja seejärel sõidetakse edasi Aafrikasse. Lavastuse rahvusvaheliste kaasprodutsentide hulk on kaunis muljetavaldav: Qendra Multimedia (Prishtina, Kosovo), The Market Theatre (Johannesburg, Lõuna-Aafrika Vabariik), São Luiz Teatro Municipal (Lissabon, Portugal) Teatro Della Pergola (Firenze, Itaalia), Theater Dortmund (Dortmund, Saksamaa), Black Box teater (Oslo, Norra), Mittelfest (Cividale del Friuli, Itaalia) ja Théâtre de la Ville (Pariis, Prantsusmaa).

Kosovo festivali programmi raames sai külastada Ferdonije Çerkezi kodumuuseumi. Ta tegi oma kodust muuseumi pärast seda, kui Serbia väed viisid 1999. aasta pommitamiste ajal kodust ära tema neli poega ja abikaasa. Pärast seda on ta pühendunud sellele, et jutustada oma lugu, jagada teadmatust oma perekonna saatusest. Temaga kohtumine asetas kogu festivali programmi laiemasse ajaloolis-poliitilisse konteksti, milles Kosovo teater on kujunenud.

Pealinnade Prishtina ja Skopje vahele jääb vaid sada kilomeetrit, ent erinevusi on kahe riigi vahel mitmeid. Põhja-Makedoonia festivaliprogrammis oli arutelu teemal „Kus on Põhja-Makedoonia teater praegu ja kuhu edasi?“. Selles osalesid sealsed teatritegijad: Makedoonia vanima teatrifestivali „Vojdan Chernodrinski“ kunstiline juht, kirjanik ja õppejõud Ana Stojanoska, näitleja ja lavastaja Besfort Idrizi ning stsenograaf ja õppejõud Filip Jovanovski. Arutelus selgus, et Makedoonias on liiga palju institutsioone, mida rahastab kultuuriministeerium: see toetab 18 teatrit ja 23 teatrifestivali. Ana Stojanoska sõnul on suur probleem, et rahastatakse kõiki teatrifestivale, kes raha taotlevad: midagi ära jätta ei saa ja nõnda jääb toetuseks saadud summa aina väiksemaks.

Paradoksaalsel kombel on riigi rahastatud teatrite häda ka osaline ülerahastatus. Pärast koroonapandeemiat tõstsid poliitikud riigiteatrite töötajate palku – muidugi selleks, et tagada endale jätkuv populaarsus. Seevastu lavastuste väljatoomist ei toetata. On tekkinud olukord, kus riigiteatris on kaotatud motivatsioon ja võimalus teha uusi lavastusi. Lahvatavad konfliktid nende vahel, kes soovivad end loominguliselt proovile panna, ja nende vahel, kes tahavad lihtsalt oma autoliisingut maksta. Teatrite repertuaar koosneb juba aastaid mängukavas olnud lavastustest. On teatreid, mis on lahti vaid kaks kuud aastast, sest midagi mängida ei saa (või lihtsalt pole) või pole piisavalt raha, et teatrimaja kütta. On teatreid, kus on palgal 60 inimest, aga töö teevad ära 12. Sealjuures on „Skopje 2014“ raames (projekt, mille käigus sai Skopjest kitšipealinn suur­suguste skulptuuride, võltskulla ja -marmoriga) ehitatud Skopje Rahvusteater kehva ehituskvaliteedi tõttu lagunemas, katus laseb läbi ja vesi sajab saali.

Teater on Põhja-Makedoonias suuresti meestekeskne, naislavastajaid on vähe. Seda illustreerib ka 2014. aastal ehitatud Skopje Kunstisild, millel on kujutatud 29 olulist kunsti- ja kultuuritegelast, kelle seas pole ühtegi naist. Ana Stojanoska on üks kahest naisest, kes töötab teatrivaldkonnas juhtival kohal.

Filip Jovanovski sõnul on Põhja-Makedoonia iseseisva teatri pilt seevastu rikkalik. Lavastusmeeskonnas on ainult vabakutselised ning peab pingutama, et leida uusi lahendusi ja saavutada piiratud võimaluste juures võimalikult hea tulemus. Nagu Eestiski tuttav, töötavad seal inimesed, keda ei huvita palk, vaid tulemus ja loominguline vabadus. Teatrit tehakse igal pool, kus võimalik, väga populaarsed on näiteks vanad kinod. Diskussioonis osalenud tõid välja, et peamine mure on Põhja-Makedoonias see, et kultuuriminister täidab justkui riigi kõrgeima produtsendi rolli: tema valib, kellele ja kui palju raha anda. Seni, kuni süsteem on selline, pole muutusi loota.

Kosovo teatri esitlusfestival on mitmetahuline sündmus, kus kogetud kultuuririkkuse kõrval moodustub ka omalaadne võrgustik inimestest, kes on festivali külastanud ja soovivad sinna tagasi tulla. Paralleelselt festivaliga toimus juba teist korda ka briti näitekirjaniku Mark Ravenhilli koolitus.

Järgmisel aastal on korraldajad valmis uuteks seiklusteks. „Vaatame, mida tulevik toob,“ sõnab Jeton Neziraj. „Võib-olla teeme festivali taas kahes riigis. Kindlasti kohtume Kosovos, kuid teine riik võib olla Montenegro, Serbia või Kreeka.“