Tänavu täitub 130 aastat filmikunsti sünnist. Täpne aastapäev võib olla mitmeti määratletav. Ameeriklane Woodville Latham tutvustas seinale liikuvat pilti kuvavat masinat nimetusega eidoloskoop 21. aprillil. Saksa vennad Skladanowskyd tulid oma bioskoobiga avalikkuse ette 1. novembril. Prantsuse vendade Lumière’ide kinematograafi demonstreeriti esimesena umbes kahesajale Rahvusliku Tööstuse Arendamise Ühingu (Société d’encouragement pour l’industrie nationale) liikmele 22. märtsil ja see on maailmas esimene teadaolev filmiprojektsioon, sünnipäevana on aga hakatud tähistama hoopis nende esimest avalikku seanssi aasta lõpus, 28. detsembril.

Seda tähistame rõõmuga ka meie ning teeme filmikunsti ümmarguse tähtpäeva äramärkimise puhul inter­vjuu Thierry Frémaux’ga, kes on avalikkusele tuntud Cannes’i filmifestivali kunstilise juhina ja on ka pühendunud Lumière’ide loomingu ja pärandi austaja, mõtestaja ja säilitaja. Frémaux juhib Lyoni Lumière’i instituuti, on sealsamas toimuva, filmiajaloole keskendatud Lumière’i filmifestivali direktor ning teinud Lumière’idest ja nende varastest filmidest kaks väga head sissevaatavat ülevaatlikku dokumentaalfilmi, millest teine, „Lumière! Seiklus jätkub“¹ tuli välja eelmisel aastal. Filmid jõuavad loodetavasti millalgi ka meie vaatajate ette, seni aga püüame autori abiga filmikunsti loojatele veidi lähemale jõuda.

Nagu ma aru saan, on kokku säilinud umbes 1500 Lumière’ide filmi.

Isegi rohkem, sest umbes 500 filmi, mida peetakse samuti Lumière’ide filmideks, on jäänud nn ametlikust nimekirjast välja.

Kuna ei ole olnud võimalik lõplikult nende autorsust tõestada?

Ei, mitte sellepärast … See on üsna keeruline. Avaldasime kõigi ametlike filmide kataloogi novembris, aga koos mitteametlikega on filme umbes 1500–2000.²

Tohutu hulk igal juhul … See on tõeline ime, et neid nii palju säilinud on. Mis põhjusel see nii on läinud?

Eks sellepärast, et sarnaselt Chapliniga hoidis Louis Lumière nende pärandi koos ja alles. Prantsuse filmiloolane Georges Sadoul läks talle külla 1946. aastal, peatselt pärast Teise maailmasõja lõppu – ta elas Lõuna-Prantsusmaal, mitte La Ciotat’s³, aga Bandolis – ja küsis temalt, et kus on nende filmid. Louis vastas: „Ma tean küll, kus need on. Kodus.“ Kodulinnas, tehases.⁴

Nad olid kõik filmid alles hoidnud ja 30 aastat tagasi filmikunsti 100. aastapäeval otsustasime koos Prantsusmaa valitsusega edastada üleskutse kõigile, kelle valduses võinuks olla Lumière’ide filme – Lumière’i instituut, Lyoni kollektsionäärid, Prantsuse kinoteek jne – ja anda need kõik hoiule ühte kohta, Prantsuse arhiivi. Ja seal neid nüüd säilitatakse ja kaitstakse kõiki koos. 30 aastat tagasi ei olnud olukord kuigi hea ja filmide digitaalset taastamist peeti eluoluliseks. Aga digitaalse restaureerimise järel kantakse filmid uuesti 35 mm filmilindile.

Teie filmis „Lumière! Seiklus jätkub“ on nende pärandist valitud 110 filmi. Mille alusel te nii raske valiku tegite?

Need filmid on välja kasvanud etendusest, mida ma varem andsin – näitasin Lumière’ide filme ja linastuse ajal täiendasin neid kommentaaridega. Otsustasime esimesel korral – minu esimese filmiga „Lumière ! Seiklus algab“⁵ – tuua selle formaadi üle filmi, lisada muusika jne. Film võeti hästi vastu ning seepärast tuli mõte teha veel üks selline, aga kuna mul on palju tegemist ja siis tuli veel koroona, läks kokku kaua aega. Seda enam et meil on ühine projekt itaallastega, kes jäävad alati hiljaks.

Teisel korral ei teadnud ma ka kohe, kuidas peaks filmi lahendama. Esimesel korral oli lihtne: vaadake seda, vaadake toda, ha-haa. Ma ei tahtnud teist korda sedasama teha. Ja kuna koroona ajal oli nii palju juttu kinode surmast, siis tahtsime selle projektiga tuua nendele juttudele vastukaaluks mineviku tänapäeva. See on väga raske ülesanne. Minu arvates meie ühiskond vihkab minevikku. Agnès Varda ütles mulle kord: „Inimesed neis filmides ei ole meie vanavanemad või esiisad – need oleme meie ise.“ Ja see on tõsi.

Nii et uue doki „Lumière! Seiklus jätkub“ tegid otsekui Lumière’ide filmid ise. Mul on kogu kollektsioon siin olemas (võtab telefoni kätte – T. P.). Mõnikord vaatan üht või teist ja mõtlen: pole paha! Vahel paistab nõrgana tundunud film pärast taastamist ja suurel linal erakordne. Ja jutustaja tekst tuli ka kuidagiviisi iseenesest – oli mõndagi, mida pidin vendade ja filmide kohta kindlasti ütlema. Niimoodi tekivad ka seosed ekraanil kujutatu ja meie tänapäeva elu vahel. Nende pärand on nii põhjalik, et tahtsin filmile alguses pealkirjaks panna „Lumière, filmikunst“, aga see oleks olnud ehk liiga ninakas. Küll aga võinuks pealkirjaks olla „Filmikunst. Seiklus jätkub“, sest nüüd teame, et pärast koroonat, voogedastusplatvorme ja internetti on filmikunst endiselt elus. Ja endiselt meile vajalik. Tõsi, veidi erineval kujul ning me peame selle eest ikka veel võitlema. Prantsusmaal on meil see privileeg, et kõik on filmikunsti tähtsusest teadlikud, ja sellest, kuidas filmikunsti ajalugu on kujundanud meie visuaalseid kujutisi. Samuti tehisaru.

Venemaal on üks tegelane, kes on piraadina alla laadinud Lumière’ide filmid ning muudab need tehisaru abiga värvilisteks. Kas teeksime Tolstoiga sama: kirjutaksime tema teosed ümber oma mõtteid ja tänapäevaseid sõnu kasutades? Ei, kindlasti mitte. Sõbrake, loo palun omaenda kujutisi ja jäta Lumière’ide filmid rahule, sest nende väärtus on just selles, mis need on. Unustage värvid, need filmid on mustvalged. Ma ei taha näha värvilist „Nosferatut“.⁶

Kuidas on lugu vendade Skladanowskytega, kes ka Saksamaal umbes samal ajal filmikunsti iseseisvalt leiutasid?

Tõsi, igas riigis olid omad leiutised. Skladanowskyd tegi tõesti olulisi asju Saksamaal. Sellepärast ütlengi oma filmi alguses, et filmikunsti leiutamine oli õhus ja see oli kollektiivne pingutus, mis taandus lõpuks kahe põhilise tegija – Thomas Edisoni ja Lumière’ide – oma­vaheliseks mõõduvõtuks.

Tõsi, et enne Lumière’e ja nendega samal ajal tuli palju samateemalisi leiutisi, aga pärast neid ei tulnud enam kedagi. Sellega saadi justkui valmis.

Kuna kinematograaf jäi lõpuks laiatarbekasutusse?

Täpselt nii. Nende leiutis lisandus eelmistele. Kui keegi mõtleb välja näiteks aidsivaktsiini, siis seda tehes pole ta enne leiutanud mikroskoopi. See on alati ahel.

Kuidas teie uus film erineb eelmisest?

Püüan täna ja homme filmikunsti kohta rohkem öelda. Näiteks on levinud klassikaline viis vastandada varases filmikunstis Lumière’e ja Georges Mélièsi. Nad ei ole vastandid, vaid täiendavad teineteist. Lumière’id kui tegelikkus ja Méliès kui illusioon. Ja filmikunstis on endiselt mõlemad olemas. Realistlikud filmid rohkem Euroopast, ja fantaasia rohkem Ameerikast. Kuigi ameeriklastel on näiteks John Cassavetes, kes on nagu Lumière’id, olemata siiski Mélièsi vastu.

Ja varaste filmitegijate ees seisid samad küsimused kui praegu: kuhu ma kaamera asetan? Millist lugu ma tahan rääkida? Filmikunst on mulle alati öelnud, kes ma olen ise ja kes on teised. Filmikunst on alati olnud eetiline kunstivorm. Ei filmita surma, koonduslaagreid, kui erandid välja arvata. Küll aga on internet ja televisioon ekraanil täis surma. Ja tehisaru ning uut tüüpi visuaalide lisandumisega peame järjest enam hoidma filmikunsti iseendana. Ja filmindus jätkub sama olulisena, kuni hoiame filmi kaht omadust: selle eetilist iseloomu ning ühisvaatamise kogemust kinosaalis.

See oligi ju Thomas Edisoni viga: tal olid kõik võimalused ja anded, et see võidujooks võita ja kõik ise leiutada, aga filosoofilises plaanis ta kaotas lahingu. Edison tahtis teha individuaalse masina. Tema kinetoskoobi kasutamiseks pidi masinasse sisestama mündi ja sai üksinda filmi vaadata. Ise maksan, ise vaatan – Ameerika mudel, ameerika filosoofia.

Filmikunsti teevad aga eriliseks kinod. Minna kodust välja, et vaadata filmi ja avaldada kunstnikule austust. Cannes’is on palju olnud vaidlemist sel teemal, milleks on vaja punast vaipa ja smokingit ja kõike seda. Just sellepärast – austusavalduseks. Et olla filmiks valmis.