Jõulude aegu on meeldiv ennast natuke lõdvaks lasta ja lubada mõttelennul vajuda teadvuse süvakihtidesse, kus on varjul rohkesti lapsepõlvemõtteid ning nendes peituvaid muinasjutte. Kindlasti on sellega seotud ka Tallinnas Disaini- ja arhitektuurigaleriis juba kakskümmend aastat detsembrikuus toimuva Piparkoogimaania näituse suur populaarsus. Väljapanekut korraldavad kunstnik Mari-Liis Laanemaa ning disainer Pelle Kalmo, esmakordselt avati näituseseeria 2006. aastal HOP galeriis.

Juba siis sai selgeks, et too vürtsidega segatud taigen võib olla ka materjaliks sellist laadi kunstile, mille üks eesmärke on panna inimesi muhelema. Ja ega see mõte päris tühjale kohale ei tekkinud: nagu teada, oli juba keskajal puust või keraamiliste piparkoogivormide valmistamine omaette keeruline käsitööala ning nõnda valminud koogid olid nii ilusad, et neid ei söödud, vaid kaunistati vahel koguni kullaga ning riputati siis vaatamiseks aknale välja. Kui vaadata nähtust antropoloogilise pilguga, on sellel kõigel ka tugev rituaalne mõõde.

Toimetaja ja kujundaja Piret Veigel, kes on aastaid Piparkoogimaanial osalenud, räägib, et piparkooke küpsetades tuleb neisse panna oma parimad mõtted ja soovid. Ajalooliselt on seesugused kõikvõimaliku kujuga küpsetised ikka midagi tähendanud: head õnne, armastust ja sügavat tänu. Piparkoogitaigna kahetine sisu, kibe pipar ja magus suhkur, on elu võrdkuju. Inimene ei pääse kurjast (kibedast), kuid keskendugem suhkrule, magusale ehk kõigele sellele, mis on maitsev ja hea.¹

Kaasaegne kunst ei ole vaid pelk käsitöö. Alates teisest Piparkoogimaaniast on igal näitusel olnud ka oma teema, lisades niimoodi esialgsele eksperimendile ka kontseptuaalse teraviku. Esimest väljapanekut aitas oma töödega kokku panna kakskümmend kunstnikku. Lisaks piparkoogilõhnale on näitustel hõljunud õhus ka eesti helilooja poolt spetsiaalselt loodud muusika. Rohkem kui poolel kordadest on selle kirjutanud Tanel Paliale, teistel kordadel jälle Taavi Laatsit, Pastacas, Janek Murd, Ülo ja Ulla Krigul, Taavi Tulev või Andres Lõo. Kui uksest läbi astuda, satub näituse­külastaja omaette maailma, kus on lauad ja küpsetusahjud ning toimuvad piparkoogi küpsetamise töötoad. Seintel ripuvad siin kõiki varasemaid näitusi meenutavad fotostendid.

Teine Piparkoogimaania toimus 2007. aastal juba Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ning kandis pealkirja „Linn“. Ruumikamal eksponeerimispinnal võttis siis kunsti küpsetamisest osa kaheksakümmend kaheksa autorit. Maania on hea näide sellest, kuidas lõhnav taigen ja jõuluaeg annavad kunstnikumõttele tahes-tahtmata kindla suuna. Igaüks saab ju küll oma mõtteid juhtida, kuid suurem osa inimesi ei kontrolli oma tundeid niisama hästi. Kunstnik kasutab luues nii mõtteid kui tundeid: üheskoos võivad need loojamõtte märkamatult muinasjutulistele radadele suunata …

Kodu ja seiklus

Kuuldavasti müüdi keskajal piparkooke laatadel ja karnevalidel, mis olid erakordsed sündmused ning toimusid paar korda aastas. Sel ajal olid kõik elevil ja tavalisest seltskondlikumad. Läbi aegade on piparkooke kingitud erandlike sündmuste puhul ja lõigatud taignast välja igasuguste erinevate kujudega: piparkoogisüda anti armsamale, beebikujuline piparkook kingiti värskelt abiellunud pruudile soovimaks talle head lapseõnne, kindakujulised piparkoogid tähendasid sõprust jne.²

Seega pole ime, et ka kunstnike kujutlusvõime oli Piparkoogimaanial juba alates esimestest näitustest ametis kõigega, mis ühel või teisel viisil jõuluaegset rõõmu edasi annab. Kui mõelda teise näituse teemale „Linn“, võib mõista, et kui linn koosneb majadest, siis maja kui selline sümboliseerib eelkõige kodu, kus inimesel on kõige parem olla: kodus ehitakse kuusk ja istutakse õhtul koos pere või tuttavatega pidulikult ühise laua taha. Kodu teemale vihjasid juba mõned eksponaadid esimesel näitusel, näiteks piparkookidest vaip ja „piparkoogikristallidest“ kokku pandud lühter, mis sümboliseerib akendest kumavat valgust.

Kui kodu on enamikule inimestest maailma parim koht, siis kolmanda näituse pealkiri „Maailma parimad asjad“ (2008) oligi seotud koduga, kus need parimad asjad tavaliselt on. Näiteks Alice’i üleelusuurune teekann, mille ümber teed juuakse, väljendab Lewis Carrolli loos (ja kindlasti ka näitusel) eelkõige kodust hubasust, mida isegi kõige kummalisemas miljöös laua ümber istudes luua annab. Järgnevail aastatel toimunud näituste pealkirjad „Võlupood“ (2010), „Mänguasjamuuseum“ (2014), „Arhitektuur“ (2022) ja eestlaste jaoks isegi „Vana Tallinn“ (2017) ning „Eesti“ (2018) olid seotud koduste teemade ja nende juurde kuuluvaga.

Teine temaatika, mille ümber Piparkoogimaania näitused – ja seda kindlasti lõhnava materjali diskreetsel mõjul – koondunud on, puudutab otseselt muinasjutte, maagiat ja nendega seotud asju. Juba esimesel näitusel eksponeeritud teos „Mandala“ andis suuna kätte ja järgmiste väljapanekutega viidi vaatajad ikka ja jälle üllatavaisse seiklustesse projektidega „Ümbermaailma reis“ (2009), „Võlupood“ (2010), „Ajamasin“ (2011), „Piparkoogiolümpia“ (2012), „Kunstiajalugu“ (2013), „Püha Piparkook“ (2015), „Mets“ (2016, ja see tähendas ikka muinasjutumetsa), „Mütoloogia“ (2019), „Mood“ (2020), „Muusika“ (2021), „Film“ (2023) ning „Muinasjutt“ (2024).

Kunstilooteemaline näitus tõi sisse veel metakunsti teema, kus piparkoogi­taignast kujundid käsitlesid ajaloolist kunsti tähenduslike või naljakate reprodena varasematel aegadel valminud teostest. Tegijad võisid ju proovida, kui hästi taignast reprodutseerimine õnnestub, aga seda kõike vaadates võis vabalt ka küsida: miks on need teosed ikkagi just nimelt taignast? Teisisõnu, tekib küsimus: mida õigupoolest tähendab asjaolu, et kunstiteose reproduktsioon on söödav? Samal ajal võimaldab välja­panek ka märgata, millistele kunstiajaloos kujutatavatele objektidele on toores taigen kõige lähedasem (näiteks inimihule) jne. „Reprodutseeritud“ autorite hulgas on Piparkoogimaanial olnud Hermen Rode, Sandro Botticelli, Ilja Repin, Édouard Manet, Vincent van Gogh, Auguste Rodin, Pablo Picasso, Victor Vasarely, Gustav Vigeland, Andy Warhol, Kaljo Põllu, Jüri Arrak, Marko Mäetamm. Mitmel korral on väga täpselt jäljendatud õigeusu kiriku pruunika põhitooniga ikoone.

Piparkoogimaanial osalevad kunstnikud, skulptorid, arhitektid, disainerid ja teisedki, kellel tekib mingi tore mõte ning kes suudab leiutada ka sobiva meetodi selle teostamiseks. Mõistetavalt ei ole idee elluviimine kergemate killast, ent neil näitustel osalejad naudivadki kõige rohkem katsetamist, esimeste proovide ebaõnnestumist – ikka ja uuesti üritamist kuni võiduka lõpuni.

Piparkoogikunstnike seas on arvukalt disainereid, kelles peitub juba tänu professioonile killuke leiutajat. Sidevahendina kasutatakse suhkrusiirupit ja kaunistamiseks sulatatud suhkrut, suhkruvaapa, seemneid, pähkleid või värvilisi karamellkomme. Kokkupanemisel tekkinud suuremad praod (sest ahi ei küpseta alati nii täpselt, nagu oleks vaja) saab maskeerida paksu suhkruvaaba kihiga. Üks elegantsem tehnika on olnud juba mitmel Piparkoogimaania näitusel kasutatud, nimelt väikestest ühesuurustest, ent erisuguse tumeduseni küpsetatud nelinurksetest (ühel korral ka kuusnurksetest) tükkidest kokku pandud mosaiik.

Figuur ja portree

Igal aastal kulub Piparkoogimaanial ära keskmiselt 300 kilo selleks otstarbeks spetsiaalselt väljatöötatud retsepti järgi valminud taignat. Keskmine eksponaatide arv on läbi aastate olnud umbes kuuskümmend ja osalejaid – sadakond. Tööd on enamasti küpsetatud kodustes, kas veidi suuremates või väiksemates praeahjudes, aga mõnikord ka kuumaõhupüssi või leeklambiga. Ja ehkki kedagi pole otseselt õpetatud piparkoogitaignast kunstiteoseid valmistama, on osalejad leiutanud aastate jooksul imenippe selle vahendi oma tahtele allutamiseks … Mõned disainerid alustavad maketist, mis valmib arvutiekraanil, arhitektid teevad valmis piparkoogimaja pinnalaotuse. Suuremõõtmelistele töödele valmib kõigepealt väike prototüüp, mille õnnestumise korral julgetakse suurema, nii meetrikõrguse figuuri teostamisele asuda.

Omaette ettevõtmine ongi kõigil näitustel olnud suure, vahel peaaegu elusuuruse figuuri valmistamine, mis esimesel korral kandis nimetust „Haute couture“ ning oli ehitud piparkookidest rõivastega. Piparkoogist inimkuju pärineb Inglismaalt, kus kuninganna Elizabeth I olevat tähtsatele välissaadikutele pakkunud inimesekujulisi koogikesi (mis võisid olla portreelised).

Selle aasta näitusel on esil kaks kena piparkoogimannekeeni, kelle taignast südames pulbitseb armastus: „Liblikad kõhus“ (Diana Taalfeld, Kristi Lang, Kristo Vainsoo) ja „Ürgne tung“ (Daen Bos). Aga on ka kaks karakteerset lapsefiguuri: „Villu“ (Ülle Maiste; Meelis, Malle ja Villu Luukas) ning pontsakas vibuga Puto ehk „Amorett kiisuga“ (Mari Luukas, Liisu Ristal). Üks meeldejäävamaid maaniaskulptuure oli kolme aasta eest toimunud arhitektuuriteemalisel näitusel seisnud Leonhard Lapini massiivne kuju – ehe ja südamlik mitte ainult välise sarnasuse pärast, vaid eelkõige just hästi tabatud sisemise soojuse poolest.³

Armastuse metafoorid

Kahekümne aastaga on Piparkoogimaanial välja kujunenud oma mängureeglid ja leitmotiivid, mida on kindlasti mõjutanud traditsioon, eelkõige südamevormide kasutamine. Küllap on suurem osa piparkoogikunstnikke enne keerukamate ülesannete juurde asumist valmis teinud ka vähemalt ühe piparkoogimaja. Kõige rohkem ja kõige erinevamaid maju valmis näituste „Linn“, „Vana Tallinn“ ja „Arhitektuur“ jaoks.

Selle aasta näituse „Armastus“ plakatil on reljeef filmist „Pulp Fiction“ (2023. aasta väljapanekust „Film“), kus kuulsad pahalased Mia Wallace (Uma Thurman) ja Vincent Vega (John Travolta) ennastunustavalt tantsivad. Pidulikku juubelimeeleolu rõhutab Disaini- ja Arhitektuurigaleriis näituse kahekümnendale aastapäevale pühendatud tort „20 aastat piparkoogiarmastust“ (Mari-Liis Hiisjärv).

Kindlasti on Piparkoogimaanial osalejate peamisi eesmärke oma oskuste lihvimine ja proovilepanek: kui keerukate kujundite või kompositsioonide koostamine on taignameediumis üldse võimalik? Tänavusel näitusel on peenimate tehniliste katsetuste seas näiteks „Armastuse altar“ (Kristel Kreisvald). Selgub, et piparkoogitaignast saab kokku panna keerulisi jutustavaid kompositsioone nagu „Armupirukas“ (Hiie Nõlvak, Triinu Visnapuu, Mart Kallaste) ning väljendusrikas „Silmale nähtamatu“ (Kaarin Briedis). Näituseruumi organiseerivad ja lisavad dünaamikat õhulised mobiilid. Seekord näiteks „Mobiil“ (Angéla Milner) ja samal põhimõttel, kuid tasapinnalised „Õhus on armastust“ (Ülle Saatmäe) ning „Selfie-sein“ (Anna Zhukova).

Armastuse teema on alati kutsunud metafoore otsima, näiteks: kuidas võib ennast jänesena tunda töös „Kõrvuni armunud“ (Kadri Toom; Villu ja Herta Lee Sinisalu); või emaarmastust sümboliseeriv „Memme musi“ (Katariina Naarits). Nende kõrvale võib asetada puhtsüdamlikud ülestunnistused, mis kõnelevad sõprusest lemmiklooma (Marge Robam) või kaisukaruga („Teine armastus“ Krõõt Kukkur). Psühholoogid soovitavad ju uude korterisse kolides osta suur pehme kaisuloom, mille kallistamine leevendab suurepäraselt stressi. „Kas su südames on ruumi?“ mõjub soojalt, kõnetades oma naiivsuses korraga kohmetult ja ehedalt. „Armastus käib kõhu kaudu“ (Liisi Tani) kasutab edukalt sedasama hedonistlikku assotsiatsiooni, mis on keskne kogu näitusel, serveerides ümmarguse laua taga õdusa õhtusöögi kahele.

Mõni teos – „Võserik südames“ (Katri Smitt) – tuletab iroonilis-nukralt meelde, kui palju segadust võib armastus tekitada. „Armastus kui kübaratrikk“ (Kaarin ja Laur Laanemaa) nimetab teaduskeeles retsepti koostisosad (serotoniin, testosteroon jne), kuid kas sellest päris elus ka abi on, ei oska öelda. Sedasama karikakramängu seletab poeetilisemal kujul lahti „Armastab, ei armasta …“ (Sirje Kadalipp).

Aastatega on Piparkoogimaania näitustel suurenenud kontseptuaalsete tööde osakaal. „Keeruliselt lihtne“ (Kerly Hendrikson, Marily Hendrikson, Kirsti Makkar, Eda Loo-Suun, Sandra Paal, Triinu Makkar) kujutab armastust nagu tükkidest kokkusobituvat puslet. „Armastuse valem“ (Maris ja Kadri Kerge) püüab probleemi lahendada geomeetria abil, meenutades Leonhard Lapini lõikelehtedest inspireeritud töid. Skeemide kõrval on kontseptualismis õige levinud teksti kasutamine, näiteks õhus rippuvad lõhnavad piparkoogitähed, mis teatavad: „Armastust on kõik kohad täis“ (Katharina Aus), või siis „Amastuse käsikiri“ (Külli Kõiv), mille pärgamenditaoline suhkruglasuuriga kaetud leht on kirjutatud väga osava käega.

Kontseptualismi, ja ka armastuse enese, karmimat poolt esindavad „Arm“ (Marge Martin) operatsioonihaavadega kehal ja „Murtud südame sündroom“ (Margot Vent) ning „Elu ja armastus“ (Ines Erleman) südamehaavadega, mida väljendavad purustatud piparkoogid. Sümboolselt kõneleb sellestsamast ka „Armastuse ilu ja valu“ (Helen Teetamm). Inimsüdame naturalistliku kujutise kõrvutamine poeetilise alltekstiga on XX sajandi teise poole kunstis olnud üks armastatud võte, mille abil on käsitletud armastuse vastuolulist olemust. Seda teeb näiteks „Süda on täis“ (Elo Sepp), millel realistlikku objekti – ja inertne taigen näib selle modelleerimiseks hästi sobivat – on täiendatud värviliste kommidega.

Piparkoogimaania näituste juurde on alati lahutamatult kuulunud huumor, seekord võib seda kogeda näiteks üleelusuuruse lahtilõigatud õuna näol „Eevalt Aadamale“ (Lea Järve, Kairi Kirt-Ende, Andres Mikker), mille mõned lõigud on üsna kõrbenud – ja eks seegi ole nagu päris? Galeriiaknale on elulaineis hulpijate tarvis kinnitatud armastuse päästerõngas (Martin Aus, Hanna-Maria Vanaküla, Risto Tali).

Tänapäeval küpsetatakse Ungaris ja Poolas veel piparkooke puitvormidega nii, nagu tehti keskajal.⁴ Piparkoogimaanial on eksponeeritud Budapesti etnograafiamuuseumis oleva, 1810. aastast pärineva vormiga tehtud ilus korrapärase kujuga piparkook ning veel teisigi pärimust hoidvaid küpsetisi Euroopa maadest.

Võibki tõdeda, et Piparkoogimaania eesmärgiks näib olevat luua üks väike alternatiivmaailm, kuhu igaüks võib sisse astuda. See kummaline nurgake on otsekui käesirutus traditsioonile, mille kaudu piparkoogid paarisaja aasta eest Eestisse jõudsid.