Võsu põhikool pälvis aasta puitehitise tiitli. 3+1 arhitektid on projekteerinud teisigi haridusasutusi. Lisaks Võsu koolile ka Haapsalu põhikooli, Narva eesti gümnaasiumi, Narva vanalinna lasteaia, Narva sisekaitseakadeemia hoone, koos Atelier Thomas Pucheriga on tehtud Muba ja praegu on käsil Kohtla-Järve põhikool.

Mõni aeg tagasi ilmus Jaak Aaviksoo juhitud töörühma koostatud analüüs, kus on jõutud järeldusele, et kõrgete hariduskulude peamine põhjus on liiga kallid nn luksuskoolid. Kas tõesti kulutatakse koolihoonetele liiga palju? On see liigne luksus?

Karin Harkmaa: Kooliruum ongi õige koht, kuhu raha panna! Kvaliteetne kool kasvatab lastes ruuminõudlikkust. Nad saavad parema ruumi, kui neil on kodus, ja elu näitab, et nad ei taha koolist ära minnagi. Pealegi, Euroopa fondidest anti konkreetne rahasüst koolimajade ehitamiseks, küsimus oli, kas võtame selle vastu või ei. Seda võimalust, et võtame raha, aga jagame selle õpetajatele palgaks, ei olnud.

Kooliruum on ilmselt oluline kohtades, kus valdavalt elatakse amortiseerunud paneelelamutes, kus arhitektuur väga ei kõneta.

Harkmaa:Jah, aga ka näiteks Võsu uuest koolist ei taha lapsed pärast koolipäeva lõppu ära minna. Arhitektina peamegi neile pakkuma midagi, mida nad ei oska tahta, ja siis vaatama, kas see, mida meie arvasime, et nad võiks tahta, neile tegelikult meeldib. Eriti tore, kui meeldib.

Uus hea arhitektuuriga koolimaja mõjutab ilmselt ka linnaruumi.

Harkmaa: Narvas tehti tänu koolile korda terve kvartal ja ka teised majad ümbruskonnas hakkavad järele tulema, märgatakse, et vanad hooned vajavad korrastamist.

Kohtla-Järvel aga polnud millestki n-ö kinni võtta. Linn – see ongi kool! Eelmine koolimaja valmis seal kümme aastat tagasi ja koolid on linna kõige uuemad majad, mille ümber polegi muud elu. Kummaline, aga kõige suurem probleem on seal parkimine! Tuleb välja, et Kohtla-Järvel ei ole võimalik ilma autota elada, sest puudub toimiv ühistransport.

On hea traditsioon, et riigi või munitsipaalkoolimaja tarvis korraldatakse avalik arhitektuurivõistlus. Te olete osalenud paljudel haridushoonete võistlustel ning koolimajade tellimused ongi tulnud tänu võidule. On see parim viis projekti leidmiseks?

Harkmaa: Jah, see on hea ja aus taktika. Arhitektuurivõistlus annab professionaalidele võimaluse sama koht läbi lahendada, näidata selles peituvaid võimalusi ning valida neist välja parim. Üks büroo, olgu ta kui hea tahes, ei pruugi kõigi variantide peale tulla. Oluline on projekti kvaliteet. Odavhanke puhul on suure tõenäosusega tulemus kallim, sest ehitatakse valmis halb lahendus, mis ei jää ajas püsima.

Markus Kaasik:Arhitektidel on kohustus projekteerida ja ehitada jätkusuutlikult – jätkusuutlik on teha asju hästi ja pikaks ajaks. Mitte lahendada ühe valimistsükli eesmärke. Lisaks heale arhitektuurile on tänu riigihangetega seotud võistlustele Eestis tekkinud hulk arhitektuuribüroosid, mis on projekteerimistööde peatöövõtjad. See annab arhitektidele senisest tugevama positsiooni.

Arhitektuurivõistlusel julgevad arhitektid olla tavapärasest innovatiivsemad, katsetada uusi mõtteid. Mitte alati aga ei võta kasutaja neid omaks. Kuidas teil on läinud? Kas pakutud ideed on ka kasutusse võetud?

Kaasik: Midagi kooliruumist kasutamata ei ole jäänud. Pigem leiab kasutaja veel mingi sellise võimaluse, mille peale ise ei tulnudki. Arhitektuuri peabki saama ka n-ö valesti kasutada.

Harkmaa: Võsu kool on olnud hästi hea tellija ja avasüli meie lahendused vastu võtnud erinevalt näiteks Haapsalu koolist, kus kõigeks, mis pakkusime, ei olnud koolipere veel valmis. Eks see ongi pikem protsess, millalgi kujunevad uued arhitektuurivõtted normaalsuseks ja kui ühes kohas lahendus toimib, siis tulevad ka teised järele.

Narva hariduskompleksis tegime näiteks lahenduse, kus linnatänavalt sai takistamatult kolmanda korruse klassi akna taha minna. Esmane tagasiside oli, et te tulete Tallinnast, aga meie siin oleme Narvas, ja kui kooli hoov on avatud kõigile, siis on vandalismi oht suur! Teine suur mure oli see, et kooli ümber on jalakäijate ala ja nii ei pääse autoga ukse ette. Praeguseks on see hoov avalikus kasutuses, linnafestivali „Station Narva“ raames on seal olnud üritusi, inimesed tantsisid terrassidel ja tagasiside on hästi positiivne. Vandalismist pole siiani kuulda olnud.

Lapsed on järjest ülekaalulisemad, palju on vaimseid probleeme. Kui palju te nende teemadega tegelete?

Harkmaa: Kool peab vastama liikuma kutsuva kooli põhimõtetele: peab olema lihtne õue minna, me ei pane näiteks garderoobi keldrisse, kust on ebamugav vaheajal riideid kätte saada, väliruumis peab olema piisavalt aktiivset tegevust: ronimisseinad, mängud, pinksilauad jne.

Võsu kool pälvis tänavuse puit­arhitektuuri peapreemia, avage selle kooli ideed veidi lähemalt.

Kaasik: Võistlusidee oli teha vana koolimaja korda ja luua uue hoonega rahulik taust. Vana maja on tüüpkoolimaja, mida ehitajad on tõlgendanud vastavalt vajadusele: alumine oli koolikorrus, üleval paiknesid õpetajate korterid ja ühiselamu, millest millalgi sai internaat. 1970. aastatel tehti vanale koolile juurde lisamaht, selle lammutasime.

Harkmaa: Uus hoone tuli vanast oluliselt suurem. Krunt on pikk ja kitsas ja uus maht paigutus delikaatselt vana hoone taha.

Vana hoone seisab praegu vanal kujul, kas on plaan see säilitada?

Kaasik: Võistluse ajal oli jah selline plaan. Peilisime vanade jooniste alusel välja, millised seinad kannavad, kus on vundament, kus jooksevad talad – jätsime need alles ja ülejäänu plaanisime välja lõhkuda, et uus ruumiprogramm võimalikult hästi vana skeleti sisse mahutada. Kui asi läks täpseks, näitas mudel, et isegi välisseinad ei olnud korrustel kohakuti, samuti olid nihkes trepid. Siis selgus, et katus on läbi lasknud ja ka toolvärk on täitsa mäda ning kogu ärklikorrus on vaid saepuru ja pilpad. Lõpuks jäid järele ainult rõhkpalkseinad, aga siis ütles konstruktor, et need ei kanna enam midagi, peame tegema postid seinte sisse. Kuna õige koha peal pole vundamenti, siis on see vaja teha ka postide alla. Vanast oleks saanud jätta rõhtpalkseinad, mis olid tilla-tölla, viltu ja kõverad, alumised palgid olid nii pehkinud, et lükka näpp läbi. Kuna see maja pole muinsuskaitse all, siis rekonstrueerimisel kohanduvad talle samasugused nõuded nagu uuele hoonele, mis tähendab, et sinna sisse peab kõigele muule lisaks mahtuma ka hiiglaslik ventilatsioonisüsteem, mis võtaks umbes neljandiku kogu kubatuurist.

80 protsenti eelprojektile kulunud ajast läks sellele, et püüdsime vana maja säilitada. Tahtsime seda hoida, aga pidime lõpuks tunnistama, et saja-aastane palkmaja on oma elu ära elanud. Selle kohandamine tänapäeva nõuetele oleks olnud ebamõistlikult kallis.

Harkmaa: Taastasime vanade fotode järgi vana koolimaja välimuse, aga tuleb siiski uus täisnurkne maja, mis pannakse CLT-elementidest nädalaga püsti. Lõppkokkvõttes on see tunduvalt odavam ja vastab kõikidele nõuetele.

Kaasik: Projekteerima ja ehitama peab jätkusuutlikult, aga jätkusuutlikkust tuleb vaadata tervikuna, käikude summana. Tehtud investeering peab ära tasuma ka pikas perspektiivis. Maja rekonstrueerida on vahva, oleks nagu jätkusuutlik, aga kui eelarve läheb seejuures miinusesse, siis peab tunnistama, et sel pole jätkusuutlikkusega midagi pistmist. Seda saab teha vaid jõukas seltskond, kel raha nagu ratsahobuse …

Harkmaa: See on võimalik eramajade puhul, kui nokitsed vaikselt, teed endale ega aja kehtivate nõuete osas näpuga järge. Avaliku hoone puhul pole see praegu võimalik.

Kaasik: Kui rikkad me oleme? Kui vaadata Soome standardeid, siis selgub, et soomlaste nõudmised on pisut leebemad, sest Soome leiab, et ta on väike vaene riik. Näiteks energiatõhususe standard pole neil nii karm kui meil: energiaklassid A, B, C on samad, aga arvutusmeetod on meil rangem. Praegu on kõik meie ehitusnormid ses tohutus normide jadas eraldiseisvalt ideaalsed: tuleohutus, energiatõhusus, isolatsioon, liikuvus jne. Aga need ei arvesta üksteisega. Kui need summeerida, siis saame midagi, mis on väga kallis. Kas koolimajad on kallid? Jah, aga põhjus ei ole uhke arhitektuur, vaid karmid normid. Arhitektid paraku ei tee norme.

Vana hoone rekonstrueerimisel kehtivad Eestis tõesti samad nõuded kui uue hoone ehitamisel ja see teeb rekonstrueerimise ebamõistlikuks.

Kaasik:Jah, kui hoonet rekonstrueeritakse, peab kõik olema samal tasemel nagu uues hoones: evakuatsiooniteed, juurdepääsud liikumispuudega inimestele, energiamärgised, akende U-arvud, ventilatsioon jms. Samal ajal räägitakse tõsimeeli taaskasutusest, ringmajandusest jne. Arhitektidel võiks olla kaalutlusõigus, et ei peaks vanu maju liig tugevate normide tõttu maha võtma.

Harkmaa:Näiteks Narva kooli vanas osas oli üks trepikoda kahe seina vahel – kui paned kaks käsipuud, nagu nõuab ligipääsetavusjuhend, siis ei vasta olukord päästeameti evakuatsioonitee nõudele. Kelle normi ma arhitektina täidan? Mõlemat ei saa, keegi ametnikest aga vastutust ei võta.

Siinkohal meenub taas nn super­ministeeriumi hoone: elujõus hoone lammutati maatasa ja umbes sama maht ehitati asemele. Selle, ma arvan, et Eesti lähiajaloo kõige jätkusuutmatuma teo taga olid jätkusuutlikkust nõudvad normid. Nõuetekohased kommunikatsioonid aga ei mahtunud vanasse majja.

Harkmaa: Peab tunnistama, et nõukogudeaegne ehituspärand ei pruugigi olla jätkusuutlik. Narva koolis rekonstrueeriti alles jäänud tükk gümnaasiumist – see oli kivist ja näis igati mõistlik alles hoida, ehkki seda ei saanud soojustada, sest muidu kaotanuks see oma välimuse. Jätsime alles ka viltused sillused akende kohal, poleks olnud mõistlik neid vanast tellismüürist välja võtta. Ehituskvaliteet oli aga 1960. aastatel vilets, maja oli vangide ehitatud ja kui krohv eemaldati, selgus, et sillused toetuvad vaid kahe sentimeetri ulatuses pudedale tellisseinale. Telliste vahel polnud üldse mörti, müür paistis läbi ja oli vaid aja küsimus, millal sillus kaela kukub. Vahetati siis materjal välja ja tõsteti kõik sillused õigeks – kallis käsitöö!

Üks huvitav teema puithoonete puhul on süsinikujalajälg. Kas see on puithoonel alati väiksem kui betoonmajal?

Kaasik:Võsu kool on CLT-paneelidest. Liimpuithoonel võib jalajälg olla betoonmajaga samas klassis, selles on palju liimi sees ja pole teada, mida täpselt see sisaldab. Siin tuleb muidugi taas mängu ka arvutamismetoodika. Betoonitootjad on oma keskkonnaklasside süsteemi korda teinud, arvestatakse näiteks, millist kütteenergiat tootmisel kasutatakse, samal ajal puidutootjad pole seda teinud. Täispuit on kindlasti kõige keskkonnasõbralikum lahendus.

Tihti tuleb ka puit mujalt, vahel viiakse see mujale järeltöötlusse, viimistlusse, lisandub transpordi jalajälg.

Kaasik:Eesti on väike riik, siit 200 kilomeetri kaugusel on juba Soome, 300 kilomeetri kaugusel Rootsi, kus meie puitu töödeldakse. Enamikus Euroopa riikides on riigisisesed vahemaad suuremad. Eesti puiduprobleem on metsanduspoliitika: meie puit läheb ju suures osas pelletiteks!

Te olete teinud vähemalt kaks puitkoolimaja. Kas puidust ehitamine on seal ära tasunud?

Kaasik:Narva sisekaitseakadeemia puhul tasus CLT-paneelide kasutamine kindlasti ära, sest seal oli palju korduv­elemente. Sille oli suur ning oli oluline, et konstruktsioon oleks kerge. Kaks esimest ehk maa-alust korrust on betoonist, esimene kuni neljas korrus aga puitehitis. Kui maja sai valmis, siis oli see Baltimaade suurim puithoone. Keeruline maja, ehkki näeb välja lihtne. Kui teed multifunktsionaalse hoone, kus on koos ujula, kool, ühiselamu, lasketiir, või veelgi keerulisema nagu näiteks Muba või Siuru kultuurikeskus, siis 1+1+1 ei võrdu enam kolm vaid pigem viis. See võib minna kallimaks kui kõik funktsioonid eraldi ehitades, sest tekivad liitprobleemid. Koolid on olemuselt juba mitme funktsiooniga: klassid, aula, võimla jne.

Harkmaa: Meie kliimas tuleb arvestada, et elame nagu soos, õhuniiskus on suur väljakutse. Ei saa ehitada Alpi mägimaja, kus puit muutub kõvaks ja mustaks. Täispuit jääbki mängima. Aga puidule otsitakse kogu aeg uusi lahendusi, puidutöötlus areneb pidevalt.

Kuidas on lood sisematerjalidega? Kas kooli ja lasteaia puhul jälgitakse, et materjalid oleksid toksiinivabad, ei mõjuks halvasti laste tervisele?

Kaasik:Üritame kasutada võimalikult naturaalseid materjale. Samal ajal peavad need olema vastupidavad ja hästi puhastatavad – ei tohi panna näiteks naturaalset puitlaudist, nagu tehakse Austrias. Käisime ühes Voralbergi koolis, kus oli just nimelt naturaalne puitlaudis põrandal, seda pesti rohelise seebiga üks kord aastas, see oli normaalne. Nii peakski olema, sest kõikide mikroobide hävitamine laste ruumis teeb neile karuteene. Samuti liigutakse seal loomuliku ventilatsiooni poole. Kubatuuri on rohkem, halb õhk tõuseb üles, vaid nii palju on automaatikat, et õhutuspilud saab lahti teha. Hooneid õhutatakse öösel läbi trepikoja. Me siin raiskame praegu raha asjadele, mille vajalikkuses ei saa olla kindel, aga inseneriõpe ei soosi sellist naturaalset lähenemist.

Harkmaa:Võsule kavandasime lisaks loomuliku ventilatsiooni, on eraldi lüliti, et kõrges klaasosas saaks katuse­luugi avada. Käsitsi saab avada fassaadil akna nii, et tekib õhuvool, aga seda ei arvestata arvutustes, see on lihtsalt juhuks, kui elekter läheb ära või ruum kuumeneb üle. Millega ma aga Võsul rahul olen, on see, et tegime pea kõik puidust. Läbipaistev tuletõkkelakk on muidugi peal.

See on ka toksiline …

Kaasik: Kas puitmaja üldse sütib, on muidugi eraldi teema – kui paned leeklambi puidu vastu, siis see söestub, mitte ei süti.

Harkmaa:Puidukonverentsil oli üks väga huvitav ettekanne, kus näidati puitmaja põlemise katseid eri suurusega välisavade korral. Tuli välja, et mida suurem ava, seda rohkem jahutas see siseruumi maha ja puit põles aeglasemalt. Ehk ruumigeomeetria hakkab mõjutama põlemisprotsessi. Seda kõike saaks analüüsida palju täpsemalt, mitte võtta suure pintsliga vastavalt normidele.

Mis on koolimaja tegemisel kõikse olulisem?

Kaasik: Looma peab ruumi, mis on meeldiv, mõnus, huvitav ja inspireeriv – need on omadused, mis ei muutu, ükskõik, kas tuleb tehisaju või veel midagi nutikamat. Iga kooli asukoht on erinev ja kui ka ruumiprogramm on sama, tuleb leida just sellele asukohale kõige parem lahendus. Kooliruum peab olema lihtne, loogiline ja visuaalselt nauditav. Loomulikult sisaldab iga hoone ka x-komponenti, mida ei ole võimalik täpselt kirjeldada, aga mis jääb lõpuks mõjuma. Iga kord teeme midagi teisiti.

Harkmaa: Ma olen jälginud meie koole pärast valmimist, et kuidas elu seal käib, kuidas koolipere ruumi kasutab. Kõige suurem rõõm on see, kui näed, et lapsed ja õpetajad päriselt fännavad oma kooli.