Kui mind oli pärast Eesti Riikliku Kunsti­instituudi disainikateedri lõpetamist Arsi kunstikombinaati tööle suunatud, küsiti seal esimese asjana, kas ma ilukirja oskan. Olin Villu Järmuti käe all õppinud käsitsi konstrueerima uusi kirjatüüpe ja Bruno Tombergi juhendamisel mõtestama disaini olemust: rääkima disainist kui mõtte- ja elulaadist, nägema disainis ruumi muutmise võimalust. Esimene proovikivi Arsis oli esitada kunstinõukogule kilekoti kujundus, edasi liikusin Mandelbroti fraktalitest tuletatud arvutigraafika mustritega tekstiilide juurde, mis levisid ka müügisalongidesse.

Nimetuse Eesti NSV Kunstifondi Kombinaadi Ars all alustas ettevõte tegutsemist 50 aastat tagasi. Seega on Ars kaubamärgina tuntud aastast 1975, mil kombinaadi koosseisu kuulusid keraamika-, nahkehistöö-, metallehistöö-, tekstiili-, kujundustööde jm ateljeed nii Tartus kui ka Tallinnas. Ars oli katusorganisatsioon paljudele loomevaldkondadele ning pakkus tingimused stabiilseks loometööks. Toona polnud vist ENSVs kodu, kus poleks näinud Arsi toodangut. Arsis loodud ja teostatud tarbekunst oli ja on hinnatud kodumaal ja laiemaltki. Praegu töötab kunstnike liidule kuuluvas Arsi kunstilinnakus üle 100 kunstniku, disaineri ja loomevaldkonna ettevõtte. Seal tegutsevad ka EKA magistriõpe ja Sally Stuudio noorte, tulevaste kunstnikega. Kuidas see kõik alguse sai, meenutan koos disainerite Taimi Soo, Mait Summataveti, Tiit Jürna ja moekunstnik Zoja Järgiga.

Lähme tagasi Arsi kunstikombinaadi kuldaega, mil see positsioneerus kunsti ja tööstuse, tarbekunsti ja disaini vahele. Paotage veidi ust ja rääkige, kuidas te Arsi tööle sattusite ja kuidas tellimused laekusid?

Zoja Järg: Mina läksin Moemajast Arsi 1986. aastal, kui Ando Keskküla, toonane kunstifondi peakunstnik, ja Arsi peakunstnik Matti Õunapuu tulid mind n-ö ära rääkima. Mulle anti mõtlemisaega. Põhjendus oli see, et Moemajas oled sa üks paljudest, Arsis saad oma käe järgi luua. Nii nad mu ära rääkisid. Aga 1989 tulin Arsist ära, võtsin konstruktori ja veel mõned õmblejad tööle ja läksin oma ettevõtmisega edasi. Mul on Arsi staaži seega kolm aastat.

Kui Arsis lubati kõike teha, siis mida sa seal tegema hakkasid?

Järg: Tehti masinal silmuskudumist, siidimaali, oli rahvariideosakond ja autoritiraažid. Kuna süsteem juba toimis, siis tegelikult ei saa öelda, et oleksin midagi väga uudset teinud. Pealegi oli kudumiseks, mida kõige paremini oskasin, hästi raske materjali saada. Aga toodangut müüa oli nii lihtne – kõik läks kaubaks. Paljud käisid ateljees juhataja juures, juhataja viis lattu, prominendid said laost otse.

Taimi Soo: Jaa, kleidid olid väga ilusad! Sõitsime kord sisearhitektidega Soome ja tekkis paanika, mida selga panna. Viimases hädas tulin Arsi ja sain ilusa kootud kleidi. Sellele sain Marimekko disainigurult Vuokko Nurmesniemilt komplimente. Eks see oligi stiilis, mis seal kõnetas.

Järg: Arsi majas kauplust ei olnud, seal oli puhtalt tootmine. Salongid olid Tallinna Kunstihoone all, Viru väravas ja Hobusepeas.

Soo: Arsis oli ju suur õmblusateljee ja nemad tegid kollektiividele rahvariideid.

Räägime Arsi kunstinõukogust. Tegin sinna kavandeid, aga mäletan, et kunstnikku sinna nõukogusse ei kutsutud. Kes seal ümber laua olid ja kas kavandeid lükati tagasi poliitilisel või esteetilisel põhjusel?

Mait Summatavet: Tarbekunstil oli oma nõukogu, kujutaval kunstil oma, monumentaalil oma ja siis oli kujundusnõukogu. Ateljeed esitasid tellimuse, et kunstnikud saaksid tööd. Kavandeid ei lükatud tagasi, aga oli konkurss. Kunstnik tegi neli-viis kavandit neljale-viiele asjale. Üks läks läbi, sellega sa said pool kuud juba elada. Tiraažid olid selleks, et tootmisel tööd oleks, et ateljee töö seisma ei jääks. Kunstinõukogu käis koos iga kahe nädala tagant.

Soo: Kavandid lükati tagasi ikka edasi töötamiseks, kui oli näha, et idee pole veel küps. Mäletan, kui vaevlesin ise mingi märgiga, vägisi tegin. Tähtaeg hakkas tulema ja esitasin siis ära. Ootasin ukse taga, kui seda asja arutati, ja läkski edasi töötamiseks. Ja seejärel tuli idee järsku.

Summatavet: Üle liidu tulid tellimused ja Arsis vaadati, kellele see anda, kes on sellist asja suuteline tegema. Sisustuses oli mure, et järelkasvu pole. Tööd oli palju, aga need olid nii vastutusrikkad tööd, et tegija pidi selle kindlasti valmis tegema. Ei tea, et oleks mingit onupojapoliitikat olnud.

Millised töökojad Arsis olid? Kas joonestuslauad olid kohapeal?

Soo: Metallitöökoda oli hoovi peal, puidutöökoda oli alguses väga väike, suures majas. Seoses suure rahvusvahelise näitusega ehitati suur puiduangaar.

Summatavet: Projekteeriti kodus. Aga ikka kutsuti, et tule seleta tislerile ära, mis sa seal teinud oled.

Tiit Jürna: Oli suur konstrueerimis­büroo, tööjoonised tehti seal.

Summatavet: Vastavalt riiklikule tellimusele pidi kool lõpetanud tööle saatma. Aga kes tahtis minna Narva või Võrru või tont teab kuhu? Ars oli niisugune koht, mis ei allunud riiklikule plaanile. Kunstnike liidul oli majandus­ühendus Kunstifond, mis oli ainus Nõukogude Liidus, mis ei maksnud riigimakse, kuid pidi kindlustama oma liikmetele töökoha. Kunstifond maksis projekteerimise kinni ja tegi asjad valmis sellisel tasemel, mida ükski teine riiklik puidutööstus vms teha ei saanud. Ukraina lahendas selle nii, et oli suur angaar ja molbertid, igat pilti maalisid kaks kuni kolm kunstnikku. Tööd olid jube suured: suurtele sovhoosidele, kolhoosidele maaeluteemalised tööd. Neil rikkad sovhoosid maksid, maalid läksid klubidesse. Leedulased tootsid rahvusmustriga linast riiet, mis levis üle liidu, keegi ei vahetanud mustrit vastavalt sellele, kuhu kangas läks, lihtsalt toodeti. Lätlaste olud olid meie omaga sarnased.

Soo: Standard tegi küll kosmonautidele korterisisustusi, Teno Velbri oli ühe kosmonaudi ihusisearhitekt. Ega Moskva töödest ei saanud ära öelda. Tohutud näitused võtsid kõvasti ressurssi, nagu see Moskva noorsoofestivali näituse üleelusuurune kujundus, Helle ja Taevo Gans, Tiit Jürna ja Reet Jürna ja mina tegime. Paviljoni täitmiseks olid rakendatud Tallinna ja Tartu Ars. Selle võrra sai Eestisse vähem teha.

Te käisite ise ka Moskvas kaasas?

Summatavet: Käidi lennukiga. Mul ehitati näitust, naelad said otsa, saadeti kaks meest lennukiga Tallinna. Need tõid kolm kasti naelu – Moskvas ei ole naelu! Kõrini oli sellest.

Soo: Töömehed läksid tualetti, palusid, et valvaksin tööriistu, oleksin seal, muidu need oleks teab kuhu viidud. Arsi näituste mehed olid käinud välismaal näitusi installeerimas. Nad said päevarahadega osta sealt tööriistu, mida siin ei olnud, kuni kruvikeerajani välja.

Tiit, millal sina Arsi jõudsid?

Jürna: 1975. aasta kevadel katkes mu õppetöö. Tomberg aitas mu Arsi, maikuus aga läksin kaheks aastaks sõjaväkke ja tagasi tulles naasin oma töökohale. Mäletan ainult seda, et kõik, mis läks trükki, sel pidi olema kunstinõukogu viisa peal. Tegin TPI klubile haltuura korras plakateid ja keegi aitas, et need kunstinõukogust läbi läheksid.

Kuidas Moskva olümpiamängud Arsiga seotud olid?

Soo: Linnavalitsus tellis Tallinna olümpiaregati disainitööd Arsilt, sest Eesti Projektil ei olnud sellist profiili. Algasid läbirääkimised, Matti Õunapuu pani grupi kokku ja hakkasime rügama. Matti töötas arhitektide grupi juures Eesti Projektis. Käisime seal koos nõu pidamas, uks oli lahti ja keegi meid välja ei ajanud. Siis organiseeris linnavalitsus meile tööpinna Kaarmanni kaupluse peale, see oli kohutavas olukorras korter raekoja taga. Lähteülesannet tegime hoopis kunsti­instituudi Säde tänava tööruumides. Kaubandusinventari, perforeeritud kilbid ja riiulid Kooperaatorist maksis linnavalitsus kinni. Ustest said töölauad, puidutöökojas tehti harkjalad alla – saime korraliku sisustuse. Aga vaev oli suur, tuli briketti tassida, majas polnud vett, hoone ootas Poola restauraatoreid. See oli ju enne olümpiat, 1970. aastatel. Seal projekteerisime linnainventari, tegime makette, valasime kipsi ja mässasime.

Olite kõik Arsi hingekirjas ja teenisite kuupalka?

Summatavet: Ei, maksti ikka ainult projekti eest, saime honorari.

Järg: Mina sain iga kuu, sest olin ametnik.

Summatavet: Olen terve elu töötanud nii, nagu seda tänapäeval tehakse: ise leidnud projekti, toonud selle ette­võttesse, ise tegin kalkulatsioonid. Kõige vastikum oli, kui läksin arvetega tellija juurde ja pidin ära põhjendama, kust need summad on tulnud. Mul oli õnn elada Vene ajal täpselt samamoodi nagu praegu.

Kas su valgustid tehti ka Arsis?

Summatavet: Ei, valgustid lasin teha Estoplastis, haltuura korras, maksin meestele lihtsalt sularahas. Kui need objektile jõudsid, näiteks Adamson-Ericu muuseumis oli päris palju valgusteid, siis võeti need arvele nagu mu oma käsitöö. Pidin seletama, mismoodi ma täpselt need tegin.

Soo: Tööde hinna määras kunsti­nõukogu. Seal ei saanud öelda, et tahan nii ja nii palju selle töö eest. Hindamistabeli alusel määrati, ja olenes raskusastmest. Arsi juurdehindlus oli väga vänge: 25 protsenti.

Summatavet: Tabeli ridade vahel oli ka hall tsoon, kui oskasid põhjendada. Laod, kontorid, koolid, vabariikliku tähtsusega kultuuriasutused – nendel olid erinevad hinnad. Mina lõpetasin kooli 1966, oli buum ja disainereid oli igale poole vaja. Mina võtsin suuna Narva mööblivabrikusse, kus esimesena hakati mööblit tükkidest kokku panema. Taanlased proovisid, Nõu­kogude Liidus Narvas ja Standardis prooviti ka. Kes töökohta oma vaba­riigis ei leidnud, see saadeti Valgevenesse või Siberisse. Eestis oli puhver: võeti kunsti­kombinaati tööle.

Hiljem Bruno Tomberg pettus, sest disaineritel oli raske tööstusesse tööle saada.

Summatavet: No seal olid klaasikunstnikud ja metallikunstnikud juba ees. Valgusteid tegid ju ainult tarbekunstnikud, kes ei töötanud sellisel moel, nagu disainis õpetatakse, et iga toote jaoks ei tehta uut mutrit, tuleb opereerida sellega, mis on universaalne. Mind päästis kunstikombinaat. Mu esimene projekt oli tegelikult diplomitöö: Narva energeetikute klubi interjöör. See oli Venemaa tüüpprojekt, mille ma ringi tegin: lükanduksed, valgustitega lagi, püramiidjad vormid nagu riigikogu fuajees. Püramiidi all oli üles suunatud valgus. Hiljem küsisin narvalaste käest, et kas selles klubis ka käite või? Vastati, et … ee, liiga valge on. See saal on siiamaani alles, muu modernistlik kujundus asendus vene paleega.

No igatahes kunstifond korjas mu üles ja neil oli vaja peakunstnikku, kes pidi vaatama, kas Arsi toodang ikka vastab kaasaja nõuetele. Siinsamas kabinetis, kunstnike liidu kontoris Vabaduse väljakul, oli mu töökoht. Sain loa suure saali nurgas end sisse seada. Kui olid kunstnike liidu presiidiumi istungid, siis tõmbasin oma töö väheke kokku. Kui esimesel korrusel tehti ruume tühjaks ja kempsud jäid üle, kirjutasin avalduse ning palusin endale loominguliseks tööks eraldada esimese korruse WC. Sinna mahtus töölaud, igavene suur aken oli hoovi pool. Öeldi, et kirjuta see avaldus ringi, see ei sobi.

Siis kavandasid suurejoonelise kunstnike liidu juhi kabineti mööbli, mida praegu taastatakse. Kas see valmistati ka Arsis?

Summatavet: See kõik valmistati Arsis pärast seda, kui olin kujundanud Tōkyōsse näituse „Nõukogude sotsialistlik Siber“ Siberi arheoloogiast. Altai koopast oli leitud kiviaja inimeste luid ja tööriistu, mina tegin vasest imiteeritud koopa.

Teine näituse osa oli Siberi vääriskividest, mille tarvis disainisin kuppelvitriinid. Nende valmistamise tehnoloogia, pleksiklaasi puhumise õhusurvega, mõtlesime välja koos teaduste akadeemia liikmetega. Aeglaselt pöörlevates vitriinides tahtsin näidata teemante, suuri kristalle nagu ametüstid, suured kamakad.

Sellel näitusel oli terve täispuhutav hall, kuhu pandi Siberi metsa ja hüdroelektrijaamade maketid. Ma olin juba ära sõitnud, näitus kõik valmis. Äkki tuli lumetorm: märg lumi, hall hakkas lamedaks vajuma. Siis lülitas üks tark kütte sisse, tunnel läks pealt soojaks ja vesi voolas keskele kokku. Siberi mets torkas kahekordsest kummist angaarid läbi ja ujutas nende mammutid ja näituse üle. Aasta oli siis 1972.

Nii et kogu see vitriinide kupatus valmis Arsis?

Summatavet: Absoluutselt! Näitusel oli 17 poolvääriskivi, nendest olid lõigatud enam-vähem neli millimeetrit paksud läbipaistvad viilud. Sellest tegin vitraaže, kogu näituse kujundus oli lõõtsakujuline. Lõõtsa alumises servas olid vitraažid. Mõtlesime välja tehnoloogia, kuidas vitriinid tasakesi pöörlema panna. Igavene tore töö oli! Kui see lõpuks valmis sai, pidi avamisele tulema Jaapani kroonprints abikaasaga. Külastusjuht oli lätlane, kes pidi enne kohale jõudma. Selgus aga, et lennuk oli purupurjus inimesi täis ja jaapanlased saatsid lennuki Moskvasse tagasi, nende hulgas lätlase, kes oli geoloogia ekspert. Siis pidin Jaapani tulevasele keisrile ja tema naisele ise väljapanekut selgitama. Õnneks on mind geoloogia huvitanud.

Milliseid Arsi päevade helgemaid momente meenutate nüüd, kui elu on nii palju muutunud?

Järg: Kas just helge moment, aga kõik, mis toodeti, õnnestus ära müüa. Turundust kui sellist ei olnud üldse vaja.

Summatavet: Oli küll vaja, vahepeal olid laoseisud väga suured. Üldine suund oli Moskvale anda ainult näpuotsaga, et toodang Eestisse jääks. Olid halvemad ajad nagu praegugi, veidi kriis, iga kord ei läinud toodetu kaubaks. Mäletan üht kriitilist korda. Kogu salongide kasum, Tallinna ja Tartu Arsi kasum, liideti kokku ja leiti, et see on väga väike, laos aga seisis valmistoodang. Kümme protsenti kasumist pidime maksma üleliidulisse kunstifondi, aga kõik, mis panime ehitusse, küsisime sealt tagasi. Nii et saime sealt palju rohkem tagasi, kui sinna läks: kõik need Raja tänava elamud ja monumentaalateljee. Siberi näitusega rääkisime Moskvast välja esimese angaari, nii saime metallitööstuse juurde, metallitöö hakkas peale. Näituse asjad hakkasid kohe sujuma. Pärast saime mööblitööstuse angaari, siis hakkas kasum tulema.

Kuidas kunstikombinaat lagunes?

Summatavet: Kui suurt metsa raiutakse, siis lendavad ka laastud.

Jürna: Ma ei mäleta, mis aasta see oli, kui Arsi majas üleval oli suur koosolek. Mina noore jobuna tõusin püsti. Oli aeg, kui kooperatiivid möllasid. Ütlesin, et tahate näha, paari aasta jooksul on läinud kõik oskustöölised, teevad omale kooperatiivid ja kunstnikud lähevad kõik minema. Öeldi, et seda ei juhtu …