Maailmas on rohkem kui 117 miljonit inimest (ÜRO statistika 2025. aasta aprilli seisuga), kes on olnud sunnitud sõjaliste konfliktide, vägivalla, inimõiguste rikkumiste, tagakiusamise või muude põhjuste tõttu jätma oma kodu ning otsima peavarju ja turvatunnet mujalt. See on üks iga 88 inimese kohta kogu maailma rahvastikust, iga kahe sekundi tagant lisandub keegi. Neist ligi 42,5 miljonit on otsesed sõjapõgenikud ning 4,4 miljonil inimesel ei ole mitte mingisugust kodakondsust ega riiklikku staatust, mis tähendab ka igasuguste põhiõiguste puudumist. See ei ole mingi ühekordne trauma ega ajutine ebamugavus – keskmiselt jääb igaüks neist 117 miljonist sellisesse vahepealsesse olukorda kahekümneks aastaks. Mida on võimalik teha arhitektina, et nende elutingimusi mingilgi moel leevendada?

27. novembril pidas kunstiakadeemia arhitektuuri ja hoole-eetika teemalises sarjas avaliku loengu arhitekt Robert Mull, kes on üle kahekümne aasta tegutsenud põgenikelaagrites ja kriisikolletes Türgis, Kreekas ja Prantsusmaal, samuti Indias, Hiinas, Kuubas, Koreas jm. Olnud Londoni Metropolitani ülikooli kunsti- ja arhitektuuriteaduskonna dekaan, pühendus ta alates 2016. aastast peamiselt juba kümme aastat varem asutatud algatusele Global Free Unit. See on riikide­ülene haridus- ja aktivismiplatvorm, mis koostöös ülikoolide, mittetulundusühingute, rahvusvaheliste organisatsioonide ja elanikega sõlmib võrgustikke ja algatab projekte, mis parandavad sunniviisil ümberasustatute elukeskkonda. Viimastel aastatel on Mull olnud tegevuses Harkivi arhitektuurikooli ülesehitamise ning Gaza põgenikest arhitektide ja arhitektuuritudengite toetamisega Kairos. Rääkisime Robertiga hoolitsemiskohustusest arhitekti ja inimesena, ruumilisest iseorganiseerumisest, ajutisuse aktsepteerimisest, tasakaalu leidmisest pelga peavarju ning identiteedi- ja kuuluvustunde vajaduse vahel. Ja muidugi ka sellest, kuidas jaksata selle kõigega tegeleda, kust keset ebaõiglust ja armetuid olusid optimismi ammutada.

Alustan algusest. Su maailmavaadet ja suhtumist arhitektuuri­praksisesse vormis kindlasti õppimine Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis (Architectural Association, AA), mis oli juba 1970. aastatel kuulus eksperimenteerimisvaimu ja ühiskonnas terava sotsiaalse närvi poolest. Sinu kursuselt välja kasvanud, 1983. aastal asutatud rühmitust NATO (Narrative Architecture Today koosseisus Catrina Beevor, Martin Benson, Nigel Coates, Peter Fleissig, Robert Mull, Christina Norton, Mark Prizeman, Melanie Sainsbury ja Carlos Villanueva Brandt) on nimetatud ka viimaseks tõeliselt radikaalseks arhitektuurirühmituseks.

Esiteks tuleb arvestada, milline oli tollane olukord. See oli Thatcheri ajastu, aga need olid ka pungi lõpuaastad. Arhitektuuri jõuab kõik alati kerge hilinemisega, nii et pungi mentaliteet alles hakkas arhitektuuri mõjutama. Me olime punkarid, 22-23 aastat vanad ja meie jaoks oli kõik üks: muusika, mood, kunst, argielu, isetegemine ja arhitektuur. Aga kui meie lõputööde kaitsmise portfooliod koosnesid joonistustest ja koomiksitest – kuigi need olid suure­joonelised Docklandsi uuendamise plaanid, ei olnud seal ühtegi konventsionaalset planeerimisjoonist –, vetostas komisjoni välisliige James Stirling meile lõputunnistuse andmise. Nad vaidlesid Alvin Boyarskyga terve päeva, selle tulemusena saime oma kraadi ja lisaks ka väikese eelarve, et asutada ajakiri ja tõestada seeläbi oma positsiooni olulisust. Me tahtsime tuua arhitektuuri toorel kujul kogu selle elu ja energia, mis meid ümbritses, suhestuda tollase rahutu Londoniga. Taustaks oli ka gei- ja klubikultuur ning ühiselulisus ja üksteise toetamine. Elasime koos Catrina Beevoriga ühes mahajäetud laohoones Bermondseys, nii et kogukondlikkus, isetegemiskultuur ja oma elu juhtimine olid samuti väga olulised. See ei olnud kindlasti mingi sünge alternatiivsus, vaid radikaalse rõõmu toel vastandumine Thatcheri ajastu peavoolule.

Hakkasid sealsamas AA koolis väga varakult ka õpetama. Missugused olid toetuspunktid?

Paar aastat pärast lõpetamist hakkasin AA koolis õpetama ning hiljem võtsin üle Bernard Tschumi ja Nigel Coatesi diplomistuudio, millel oli juba tugev eksperimentaalsuse ja linnaaktivismi taust. See oli ka situatsionistide taasavastamise aeg. 1989. aastal korraldas nüüdiskunsti instituut (Institute of Contemporary Art) nende põhjaliku näituse ja loomulikult ilmnes, et see, mida meie teeme, on ju õigupoolest täiesti situatsionistlik. Nii et edasi võtsime nende taktikaid juba teadlikumalt kasutusele, lasime tudengitel linnakeskkondades triivida, tekitada konstrueeritud situatsioone, rääkisime palju otsesest sekkumisest. Uurisime Belfasti ja Liverpooli rahutusi, käisime tudengitega Kuubas, samuti Pekingis Tiananmeni väljakul varsti pärast sealsete sündmuste algust. Ja loomulikult jälgisime 1989. aasta sündmusi Euroopas, tegime mõned projektid 1990. aastate alguse Venemaal.

Hiljem Londoni Metropolitani ülikoolis hakkasin kriisipiirkondade ja haavatavate gruppidega juba põhjalikumalt tegelema. Seal resoneerivad need teemad eriti tugevalt: kool on seotud East Endiga ja seal on kaua pööratud erilist tähelepanu vähem privilegeeritud tudengite toetamisele ja võimestamisele. Sellegipoolest nägin, et Suur­britannia arhitektuuriõppes tugevneb järjest suund nn meistristuudiotele ja tudengitel võimaldatakse vähem tegeleda enda leitud teemadega. Mõistsin, et see võimuvahekord tuleb ümber mõtestada ning leida võrdsematelt alustelt lähtuv õpetamisviis. Sellest sai 2002. aastal alguse Free Unit ehk nn vabastuudio, kus tudeng on maksimaalselt iseseisev. Projekti algul sõlmitakse tudengi ja kooli vahel leping ning projekti hindamisse on kaasatud ka kümme tudengi valitud nn projektisõpra, kes on teda sel teekonnal toetanud, nõustanud või olnud muul moel kaasatud. Oluline on ka kingituse kontseptsioon: valminud projekt on tudengi panus oma uuritavasse keskkonda ja projektis osalenutesse. See annab projektile kohe kaalu juurde ja kontrollitakse tegelikku pädevust. Asja tuum on see, et kaovad eraldusjooned, kes sa oled tudengina, kodanikuna, praktikuna – kõik on ju üks elu. Tudengid sekkuvad probleemidesse, mis neile tõesti korda lähevad, ning kooli roll on eelkõige seda teekonda toetada. Sellelt pinnalt kasvaski välja Global Free Unit, mis rakendab samu põhimõtteid maailma mastaabis.

Kuidas Global Free Unit õigupoolest toimib?

Global Free Unit ei ole mittetulundusühing, heategevusorganisatsioon ega midagi muud sellist, täiesti teadlikult puudub sellel juriidiline keha. See on sarnaste eesmärkidega inimeste võrgustik – ühtpidi vaadates kümmekond, teistpidi võib-olla viissada –, tegutsetakse vastavalt vajadustele ja võimalustele, sõlmitakse suhteid ja algatatakse projekte, mida viiakse ellu eri osaliste abil. Viime kokku ülikoolid ja uurimisasutused, kohalikud ja rahvusvahelised institutsioonid, abiorganisatsioonid ja kogukonnad. Kui meil on palutud Global Free Unitit defineerida, oleme seda naljatamisi kutsunud grupikalliks: see on justkui sõprade ühine õhtusöök, kus põrgatatakse plaane ja ideid, jagatakse muresid ja lahendusi, leitakse uusi sõpru ja toetajaid, kellega plaanitu ära teha.

See on ju erakordselt idealistlik toimimisviis, eriti sellises mastaabis.

Minu meelest on see realistlikum ja tegelikum kui mis tahes läbipaistmatu ja bürokraatlik heategevusorganisatsioon. Global Free Unitit koos hoidev liim on mõistagi see, et paljud korraldajad on olnud esmalt workshop’ides osalised. Igaüks panustab vastavalt oma spetsiifikale, olgu see siis mõni administreeriv institutsioon või näiteks IT-oskustega üksikisik, ning iga osaline saab selle väljundi, mida ta vajab, näiteks ülikool uurimisprojekti aruande või põgenik parema eluaseme. Kui oleksime ametlik organisatsioon, peaks meil olema ka administratsioon, nõukogu jms, aga mis seos oleks sellisel nõukogul meie tegeliku globaalse kogukonnaga? Global Free Uniti puhul on igaüks täpselt see, kes ta on, ning selles ökosüsteemis ei prioriseerita kedagi teiste arvelt. Ja mul ei tule meelde ühtegi juhtumit, kus seda vabatahtliku võrgustiku süsteemi oleks kuidagi kuritarvitatud.

Global Free Unitis tegutsemine tähendab tudengitele vahetut kogemust näiteks põgenikelaagritest. Isegi kui kõik neist sel suunal ei jätka, ei ole nende vaade arhitektuurile ja ruumiloomele pärast seda kindlasti enam endine, võrreldes turvaliselt koduülikoolis õppinutega.

Mulle näib, et see annab eesmärgistatuse ja selguse. Ja loomulikult lisab empaatiat. Paljud tudengid on läinud tagasi oma päritolupiirkondadesse ja hakanud aktivistina tegutsema, ühendades arhitektuuri, avaliku sektori, sotsiaalse ettevõtluse – neil on märksa algatusvõimelisem hoiak. Kuigi, küllap on Global Free Unitiga liitunud juba loomu poolestki sellised. Väga huvitav on olnud jälgida, kuivõrd võrratu on arhitektuuri n-ö ühine keel keerulistes kontekstides. Workshop’ides osalejate geograafiline, poliitiline, ühiskondlik taust võib olla väga erinev, kuid arhitektuuriprojekti luues suhestuvad nad üksteisega otsekohe. Kõik arhitektid teavad, kuidas visandada, maketti teha – arhitektuur on dialoogiks niivõrd hea töövahend.

Milline üldse on arhitekti perspektiiv kriisikolletes tegutsemisel, kuidas neis arhitektioskusi kõige paremini rakendada?

Euroopa põgenikekriisi kõrghetk oli 2015. aastal. Kui läksin tollal Lesbose saarele või Izmiri, tegelesid seal selle probleemistikuga väga üksikud arhitektid. Arhitektuurikultuur peidab end sageli professionaalse neutraalsuse maski taha: ei võeta selget positsiooni. Professionaalsus eeldab justkui neutraalse vaatleja hoiakut. Ja meie meelest on see vale.

Arhitektide paljukiidetud vastus tollasele kriisile oli IKEA toode „Parem varjualune“ ehk Better Shelter – kergel teraskarkassil plastpaneelidest eluase, mis võitis ka Suurbritannia disainiauhinna ja jõudis New Yorgi moodsa kunsti muuseumi kogusse. Kuigi varjualuse praktilisi probleeme, nagu tuleohtlikkus ja ülekuumenemine, tunnistati, mõistsime Lesbosel, et olukord on märksa nüansirikkam. Lapsed keeldusid IKEA majades magamast. Tuli välja, et tuule käes tekitavad nende seinad täpselt samasugust heli nagu kummipaat, millega nad üle Vahemere olid tulnud, ning see tekitas neis õudu. Seega tuleb arhitektina rohkem süveneda ning otsida vähem formaalseid lahendusi.

Samal ajal tegutsesime ka Prantsusmaal Calais’s, endisele prügimäele rajatud kurikuulsas n-ö džunglis, kus kõrghetkel elas üle 8000 inimese. Selle ametlik, väiksem osa koosnes tihedasti üksteise kõrvale paigutatud merekonteineritest, kuhu koha saamiseks pidi end registreerima, andma sõrmejäljed ja loobuma lootusest edasi rännata. Selle kõrval aga laius iseorganiseeruv asundus põgenike endi rajatud varjualustega. Seal elasid need, kes lootsid edasi liikuda, eelkõige üle Inglise kanali Suurbritanniasse. Calais’ džungel toimis täiesti tavapärase linnalise loogika alusel. Seal olid olemas struktuur ja tänavavõrk, liikumisloogika. Olid Sudaa­ni, Afganistani, Eritrea jm kvartalid, väga kultuurispetsiifilisel viisil organiseerunud elamud. Džunglil oli peatänav, poed, raamatukogud, hammam’id ja duširuumid ning kuulus migrantide kirik, samuti kohalik raadiojaam. Seal oli ka kultuurikeskus Good Chance Theatre ja kunstikool, nn sinine maja. Selle maja lugu on omaette huvitav, selle rajas üks esimesena Mauritaaniast Calais’sse jõudnud põgenik nimega Alpha. Kuid see kõik oli isetegevus, selle arengus ei olnud formaalsusi, arhitekte ega urbaniste. Nii et selles ebakindlas olukorras soovisime, et arhitektide hulgas ja kultuuris üleüldiselt pöörataks sellele nähtusele rohkem tähelepanu, hoolitaks vähemalt nii palju, et püütakse mõista, miks need inimesed seal sellisel moel elavad ning kuidas nad seejuures oma inimväärikust säilitada püüavad. Prantsuse valitsus tegi 2016. aastal džunglile järsult vägivaldse lõpu, aga peale põgenike jäi sellest järele terve trobikond inimesi, kes olid kirglikult püüdnud neid toetada. Nii me korraldasime Londonis Barbicanis ühepäevase Calais’ džunglile pühendatud festivali nimetusega „Papers“ („Paberid“). Ühelt poolt sõltub põgeniku elu muidugi väga otseselt sellest, kas tal on vajalikud paberid või mitte, kuid „Paberid“ oli ka ühe peateose pealkiri, mis oli pühendatud džungli lammutamise käigus kaduma läinud enam kui 200 lapsele. Sellele järgnes „Armastuse festival“ („Festival of Love“) Southbanki keskuses, kus senisele väljapanekule lisandus Iiri arhitekti Gráinne Hasseti juhtimisel tehtud imetlusväärne kaardistus, mille tarvis joonistati üles kõik džungli hooned ja rajatised ning tehti sadu intervjuusid nende asukatega. See oli justkui Pompei või Herculaneumi kaart – jäädvustus ühest äkilise lõpu saanud linnakeskkonnast.

Kuidas on kriisipiirkondades tegutsemine muutnud su arusaamu arhitektuurist, arhitektina tegutsemise võimalustest ja piirangutest, inimeste ruumilistest vajadustest?

Suurbritannia ehitusseaduses on lõik, mis ütleb, et arhitektina oled sa kohustatud hoolitsema kõigi eest, keda sinu tegutsemine võib otseselt või kaudselt mõjutada. See hoolitsemiskohustus meenutab, et me ei ole arhitektina teistest eraldiseisvad – sa projekteerid kooli, olles ise olnud laps, või haigla, olles kindlasti olnud ka patsiendi rollis. Samamoodi on ümberasustatutega. Kriisiolukorda sattumine ei kaota vajadust kohaloome, identiteedi väljendamise järele, vaja on märksa enamat kui füsioloogiliste põhivajaduste katmine. Loomulikult on esimene impulss leida kõige efektiivsem lahendus kõige vahetumatele probleemidele ning esmalt saavutada mingi stabiilsus. Kuid see on keeruline tasakaal – enamik neist inimestest ei plaani ju sinna jääda, nende eesmärk on olude normaliseerumisel minna koju tagasi või siis liikuda edasi. Keegi ei tea, kas see ajaraamistik on aasta, kaks-kolm või kümme. Nii et kõige keerulisem on arvestada põgenikustaatuse paradoksiga, mis tähendab ühekorraga vajadust stabiilsuse ja püsivuse järele ning samal ajal ajutisuse teadvustamist ja säilitamist.

Lisaks tuleb arhitektina aktsepteerida, et kavandatu ja loodu võib kohe hävida. Näiteks Lesbosel, kus Moria laagris elas kõrghetkel 20 000 inimest, kavandasime koos tudengite ja abiorganisatsioonidega kooli, milleks kasutasime valmistoodetena saadaolevaid polütunneleid, kuid kohe seejärel põletati kogu laager maha. Türgis İzmiris, kuhu oli rajatud Süüria põgenike asundus, oli tarvis lahendada mitte ainult praktiline vajadus kogukonnakeskuse ja kooli järele, vaid püüda anda selle asukatele ka turvatunne ja inimväärikus. Kogu protsess käis tihedas koostöös Tiafi keskuse naistega. Kuna avalik ruum ei olnud Süüria naistele turvaline, rajati varjualused-klassiruumid ning kogukonna ruum koos aia ja mänguväljakuga keskuse katusele. Kuid seegi projekt pidas vastu ainult neli kuud. Nii et tegutsedes tuleb kogu aeg arvestada ajutisusega. Ühtlasi muutub ettekujutus endast kui arhitektist tagasihoidlikumaks, kui mõistad, et kasu toob ka tegelemine nii „tühiste“ asjadega nagu näiteks parem ja ohutum ahi.

Viimastel aastatel oled palju toetanud Harkivi arhitektuurikooli ülesehitamist ja toimimist sõja kiuste. Kuidas varasemad kriisipiirkondade kogemused on aidanud tegutseda?

Nii nagu mujalgi, oli siin kõige esimene küsimus, mida on üldse arhitektina võimalik teha. Et õppida varasematest näidetest, korraldasime esmalt Barbicanis diskussiooniõhtute seeria „Sõjaudus“ (In the Fog of War), kus võrdlesime Ukraina olukorda Sarajevo, Beiruti ja Lääne-Belfasti ülesehitamisega. Kuidas hävingut positiivselt ära kasutada? Harkivi arhitektuurikooli asutaja Oleh Drozdov on kasutanud väga vastuolulist nn sõjapüha (war holiday) mõistet – kui sõja tõttu on reeglid ja konventsioonid ajutiselt oma jäikuse ja möödapääsmatuse kaotanud, saab seda kasutada senise praktika radikaalseks ümbervaatamiseks. Sõjaeelse Ukraina turbokapitalistlikus urbanismis leidus paljugi kriitikaväärilist. Taastamise asemel tahaksime rõhutada transformatsiooni. Sellises kontekstis tegutsedes tuleb aga alati arvestada, et tõelised eksperdid on ikkagi kohalikud. Ka Drozdov, otsustades sõja puhkedes kooli mitte evakueerida, on rõhutanud, et kooli kohus on hoida ajud Ukrainas. Rekonstrueerimine ei tohi olla kolonialistlik, Ukraina arhitektuurikultuur peab vastu seisma kultuuriliselt nüansitundetuile sekkumistele, mis abistamise sildi all võivad ette tulla. Konkreetsemalt oleme tegelenud Dnipro ja Odessaga, nüüd jaanuaris tuleb Harkivile pühendatud workshop. Rahvusvahelisi tudengeid aga sõdivasse riiki viia ei saa, nii et füüsiliselt toimub üritus Varssavis, kust ollakse pidevas online-ühenduses Lvivis töötavate Ukraina tudengitega.

Ka Gazast pagema sunnitud arhitektid ja arhitektuuritudengid tegutsevad Global Free Uniti toel edasi Kairos.

Jah, sealsed workshop’id toimuvad samamoodi osalt online’is, et olla ebausaldusväärse interneti kiuste ühenduses õppejõududega Palestiinas. Kummaski ei ole põhiküsimus see, mida teha ruumilise keskkonna hävinguga – kuigi osati ka see –, vaid kuidas säilitada ja esile tuua identiteet, ühtekuuluvus ja eesmärgistatus. Millised lood aitavad sellises olukorras vastu pidada?

Mis aitab sul endal vastu pidada? Kuidas säilitad keset kõiki neid kriise optimismi?

Kui aus olla, siis see ongi raske ega õnnestu alati. Eriti tagasi kodus Suurbritannias olles, kui mõnikord tekib obsessiivne vajadus kõiki poliitilisi sündmusi ülidetailselt jälgida ja mõista. Kõik need kriisid lähevad aasta-aastalt hullemaks. Aga ometi on ka nii julgustav kohapeal kohtuda inimestega, kes on tulnud kokku, et plaanida joonistamise, projekteerimise, lugude jutustamise kaudu mitte niivõrd konkreetset arhitektuuri, vaid paremat tulevikku, ja püüda neid selles abistada, vajalikke kontakte luua – siis ongi hästi. Nagu Tiafi kogukonnakeskus: sa võid kurvastada, et see püsis vaid ühe suve, või siis rõõmustada, et see üldse teoks sai. Kuid võib-olla olulisim Global Free Uniti panus on järjest kasvav inimeste hulk, kes on kogenud selliseid olukordi, mis mõjutavad meie kõigi tulevikku. Nende erakordsete noorte inimeste nägemine aitabki optimismi ülal hoida.