Festivali „Üle heli“ kontserdi „Stratifikatsioonid“ ja rännaku „Heliportatsioon“ käigus sain osa peaaegu kõikidest maailma asjadest … ja siis veel natukesest. Siiski, kuigi tegemist oli väga laiahaardelise üritusega, jäädi võrdlemisi akadeemiliseks.

Palju õnne, festival „Üle heli“! Said tänavu kümneaastaseks! Talviselt kõledal laupäevaõhtul on festivali teise osa tarvis Mustpeade maja ehitud kulda ja karda. Publikut ootab kuuetunnine programm, kus on esiettekandeid, improvisatsiooni, installatsioon ja ebakõlareid, muusikateemalisi loenguid ja isegi plaadiesitlus. Ette on võetud suurelt ja uhkelt: teoseid on laiahaardelise ürituse kavasse võetud suure peoga ning need puudutavad tõepoolest akadeemilise nüüdismuusika piirimaid.

Algus on võrdlemisi rahulik: ansambel U: kontserdil „Stratifikatsioonid“ tulevad esitusele loodusnähtuste, tardumise ja muutumisega seotud teosed. Kavas on ka kolm esiettekannet: Viktoria Grahvi „Jäälill601512“, Liina Sumera „Pāhoehoe / ‘A‘ā“ ja Ülo Kriguli „Nehalennia dunings“. Nende kõrval kõlavad Malin Bångi „Structures of Molten Light“ (2011) ja Peter Ablingeri „Kyrie nach Machaut“ (1983/2022).

Viktoria Grahvi uudisteoses „Jäälill60512“ mängib helilooja jäiste kõlade ja avangardi motiividega, just tänu klaveri, viiuli ja löökpillide kooslusele kõlab see eriti talviselt. Kompositsioon, mille keskel keelpillimängijad kuivi oksi pooleks murravad, on lumiselt sillerdav, aga ka salapärane. Lugu kuulates on soov esitatud šifrile võti leida, kuid nagu heliloojale, kellele ilmus teos ja selle kood unenäos, ei jõudnud mulle kahjuks müsteeriumi vastus pärale, enne kui teos mu lõppedes nagu unenäost välja raputas. Kuid selle kulgemine oli ka lõpp-punktita piisavalt nauditav, et vastuse puudumisel mitte pikalt peatuda.

Ülo Kriguli uudisteos „Nehalennia dunings“ paistab samamoodi silma müstilisusega, kuid seda helipildi tõttu. Avanoodist alates sügav, sissevaatav ja sünge teos mõjub ideaalse ohvriannina paganlikule jumalale Nehalenniale. Teose vahelduv meditatiivne olustik sünnitab rohkelt kujutluspilte ning kuna Nehalennia on merel seiklejate kaitsejumal, leian teose ajal ka ennast ookeani keskelt lainete valdusest, palumas, et jumalanna mind kaitseks. Õnneks juhatatakse minu laev teose lõpuks turvaliselt lainete mässualast tagasi – ja kontsert jätkub.

Kuigi kõik kontserdi teosed hiilgavad osava dodekafoonia käsitluse, valguse murdumise ja müstiliste jäiste motiividega, on seekord eriliselt vaimustav Liina Sumera teos „Pāhoehoe / ‘A‘ā“. Sumera liigutab oma teoses mööda saali edasi-tagasi foonidest koosnevat helimassi, millega väljendab pealt juba tahket, aga seest veel voolavat laavamassi (kui pihta saada, on loomulikult ikkagi väga valus). Foonid on nii rikkalikud ja kaasakiskuvad, et nende metamorfoosi kuulates on soov voolamisega kaasa minna. Eriti huvitav on mulle heliloojana see, kui hästi kogu mass kontrolli all püsib. Tegemist on väga meeldejääva ja mõjuva teosega ning U: esitus nagu tavaliselt väga meisterlik. Lugu lõppeb veidi ootamatult suure crescendo’ga justkui õhku, aga see sobib suurepäraselt kontserdi viimase, Peter Ablingeri teose „Kyrie nach Machaut“ metallplaatidest tehtud ebakõlarite karmide värinatega crescendo’deni kasvavate lüüriliste foonidega. Ilus ja läbinisti melanhoolne austusavaldus Ablingerile tõmbab ploki otsad veenvalt kokku.

Ansambel U: muljetavaldav kontsert on siiski vaid õhtu sissejuhatus. Väikese pausi ajal süvenen Raul Kelleri installatsiooni „Segaja/Jammer“, mis juhatab maja keldris kuulaja ühe väikese raadio juurest teise juurde ja kostitab helikatkendite ja mürana mõjuvate sagedustega. Edasi sean sammud Olavi saali loeng-kontserdile „detour: ümberminek“.

Tunni aja jooksul kõlavad järjest lühiloengud eri vaadetest muusikale, vaheldudes muusikanäidetega. Eri­külalisena astub üles muusikateaduse professor Toomas Siitan, kes nendib muheledes, et kuigi ta enda arust nüüdismuusika kontserdiga just kõige paremini kokku ei sobi, on ta tulnud Taavi Kerikmäe kutsel, et lasta publikul vahelduseks veidi Bachi kuulata. Bachi teose esitus, Anna-Liisa Eller kandlel ja Taavi Kerikmäe elektrooniline modulatsioon, loob tänapäevase muusikaga täidetud üritusel väga huvitava kontrasti. Lahkun ruumist targemana ja Bachist vaimustununa. Puhkan korra ja siis edasi.

Saalist välja, trepist alla, õue ja paar sõõmu värsket õhku, siis jälle tuppa, trepist üles, uksest sisse ja Vennaste saali, kus on ehitatud skulptuuridena mõjuvatest ebakõlaritest orkester, millega Aivar Tõnso esitab oma teose „Lummafooria“. Hämaras ruumis tekitab teos pealkirjale sobivalt peaaegu unenäolise lumma, millest toovad välja ainult hilinejate põhjustatud põranda kriiksumine ja ukse vahelt mööda saali kriipivad valgusvihud. Ilma säärase häirimiseta võiksin ilmselt suikuda magusasse unne. Seda kõige paremas mõttes: mõnikord käib väike suikumine asja juurde ja nii pika ürituse keskel tuleb aja mahavõtmine ju kasuks. Aga kõike siin maailmas kahjuks ei saa. Ebakõlarid on ikka väga lahedad!

Pärast väikest vaheaega, smuutilonksu ja sissehingatud võirulli kuulan valges saalis CoPeCo kollektiivi improvisatsioone, millest kolm esitavad tudengid ja viimasega liitub ka kaks õppejõudu. Heliliselt ühendavad improvisatsioone ainult helipursakud ja kaootilisus, kuid suure tõenäosusega on need kõik temaatiliselt seotud vihmasajuga, vähemalt sellele viitavad tausta­visuaalid. Viimane, koos õppejõududega esitatud improvisatsioon on palju meloodilisem ja sujuvam kui tudengite improd. Võib-olla on sadanud juba nii kaua, et viimaseks looks on tekkinud sügav must järv.

Üks õhtu tipphetkedest on Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli ehk EMA debüütplaadi „EMA“ esitlus. Palju õnne! Tänusõnade vahele esitatakse kolm muhelema panevat improvisatsiooni, kus on väga palju kõrgete ja ärevate helikestega mängimist. Neljanda ja viimasena kõlab Doris Hallmäe teos „Lighthouse“, mis võtab ploki improvisatsioonidega võrreldes kokku väga erineval noodil. Pealkirjale kohaselt meenutab „Lighthouse“ oma sügavate tugeva kajaga helidega keset pimedat merd valguse otsimist. Teost kuulates hakkab mul sisimas hirm, et valgust ei olegi, aga veidral kombel saabub ka sügav rahu. Ilmselt polegi öisel merel muud teha kui rahulikuks jääda ja palvetada. Kallis Nehalennia, palun kaitse mind taas … Üldse olen nagu janune kõrbes – ka viimase teose ajal, selle temaatikast hoolimata: väsimuse ja kuuma päikese tõttu kaotan aeg-ajalt meelemärkuse ja toibun taas.

Festivalile paneb kell 23 punkti valges saalis esitletav Varmi & Correia teos „Hiiumaa“, millele on teinud visuaalid Tencu. Teos esitatakse elektroonikaga, kõik helikatkendid on salvestatud Hiiumaal. „Hiiumaa“ osad jätkavad eelmise ploki viimase loo temaatikat ja atmosfääri, kõlades igatsevalt ja veidi nukralt. Kui vahepeal silmad sulgen, on tunne, et mind on helimaastikuga tõepoolest teleporteeritud Hiiumaale ning seal hoitakse mind keset metsa suve keskpunktist talve jääkülma lõpuni. Tagasi valges saalis, on vallanud mind rahu. Rahulik „Hiiumaa“ lõpetab kaunilt maratonürituse, kus publik on kulgenud kui Ameerika mägedel ühest helimaailma otsast teise ja tagasi.

Pärast viimast teost seadsin sammud kodu poole, kuigi keldribaar oli veel kaua avatud. Pärast nii pikka üritust on tarvis puhata ja kuuldut üksi seedida. Kuigi kontserdi vorm mulle meeldis, lõppes see ikkagi suhteliselt hilja ja pausid osade vahel olid lõpuks veidi ebamäärased. Kui kantakse ette nii suurejooneline ja süvenemist nõudev materjal, oleks võib-olla hea teha seda nii, et publik ei peaks kuidagimoodi ülestimuleerituna viimasele rongile jooksma.