Eestis on terve hulk erinevaid kirikuid. Igaüks neist on siia jõudnud erinevaid ajaloolisi teid pidi. Roomakatoliku kirik on meile lääne poolt jõudnud vähemalt kaks korda – XII sajandil või varem ning uuesti XIX sajandi esimesel poolel, kui meie maa kuulus Vene keisririigi koosseisu. Luterlus saabus Eestisse üsna pea pärast reformatsiooni algust Saksamaal ning kinnistus edaspidi, kui olime Rootsi kuningriigi alamad. Ida-ortodoksne kristlus jõudis meie maale Venemaalt. Sealne kirik rajas siia esimesed kirikud juba varem ja XIX sajandil astus hulk maarahvast selle kiriku liikmeks. Tihti vabatahtlikult ja omal soovil.

Nii sai Eestist ajaloolistel asjaoludel ja osa eesti rahva soovil Vene kiriku kanooniline territoorium. Ajaloos toimunud misjonitegevuse tõttu on Vene kiriku kanoonilisteks territooriumideks näiteks ka Hiina ja Jaapan. Vene kiriku tegevusest ja kohalolust Eestis on välja kasvanud mõlemad praegused Eesti ida-ortodokssed kirikud. Sealjuures on Eesti Kristlik Õigeusu Kirik (EKÕK) oma ajaloolised ja n-ö geneetilised sidemed Vene kirikuga säilitanud, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) on aga läinud tänapäeval Türgis elava Konstantinoopoli patriarhi alluvusesse.

Viimastel aastatel on Eesti valitsus palju vaeva näinud, et EKÕK sidemed Vene kirikuga läbi lõigata. EKÕK on suurim kirik Eestis. Kuidas üldse „mõõta“ kiriku suurust? Mõnikord kuulatakse kirikujuhtide väiteid, à la „meil on palju liikmeid“. Teinekord „mõõdetakse“ kiriku suurust ristitute arvuga või liikme­annetuste hulgaga. Ise olen loengutes kirikute suurust püüdnud võimaluse korral „mõõta“ inimeste enda määratluse abil. Meie statistikaameti andmed usulise kuuluvuse osas põhinevad inimeste eneste määratlusel. Selle kohaselt pidas 2022. aastal 16% Eesti elanikest end ida-ortodoksseteks kristlasteks. Arvuliselt tähendab see veidi üle 210 000 inimese. Neist hinnanguliselt umbes 30 000 peab ennast EAÕK liikmeteks. EKÕKile jääb seega umbes 180 000 Eesti elanikku. Luterlasteks pidas ennast sealjuures umbes 8%, seega veidi rohkem kui 100 000 inimest.

Miks valitsus tahab kaotada EKÕK ajaloos tekkinud sidemed Vene Ortodoksse Kirikuga? Poliitikud, riigiametnikud ja ajakirjanikud on korduvalt väitnud, et EKÕKs nähakse julgeolekuriski Eesti Vabariigile. Kindlasti sisaldab see kirik riskimomenti. Aga millised on täiesti riski­vabad institutsioonid? Kus on inimesed, seal on ka ohud. Teame, et meie enda julgeoleku ja riigikaitse institutsioonide hõlma alt on välja tulnud nii mõnedki riiki kahjustanud tegelased. Minu teada EKÕKs niisuguseid tüüpe märgatud pole. Pigem on teravapilgulised vaatlejad silmanud julgeolekuriske EELKs.

Miks peetakse ohtlikuks just EKÕKd? Sellise hoiaku taga võib olla varjatud motiive, mõned neist poliitilised, mõned kirikupoliitilised, mõned psühholoogilised. Üks võimalik motiiv seisneb selles, et kirikuid üldiselt, aga eriti EKÕKd on ümbritsetud salapära seinaga. Olen korduvalt märganud, kuidas mu sekulaarsed, muidu nii bravuurikad ja sõnakad sõbrad muutuvad kirikusse sattudes kannapealt sõnaahtraks, kohmetuks, lausa arglikuks. Ei nad söanda istuda ega astuda. Kirikuvõõrad inimesed kipuvad kirikut ja kirikuinimesi pelgama.

Eriti mõistmatu on õhtumaalaste jaoks ida-ortodoksne kirik, kui seal peetakse teenistusi arusaamatus kiriku­slaavi keeles ja mingid asjad toimuvad suletud uste taga. Habemega preestrite ning vagade nunnade käitumine näib ettearvamatu ja arusaamatu. Selle kõige sisse näha on pea võimatu. Arusaadav, et riigiorganitel oleks lihtsam, kui sellist suurt „müstilist“ asutust siin ei oleks. EKÕK kaotamine peaks meeldima ka EELK-le, kes saaks siis jälle riigi suurimaks kirikuks. EKÕK Konstantinoopoli patriarhaadi alla viimisest on muidugi huvitatud EAÕK. Ja valitsusel ongi palju kergem võidelda Kuremäe nunnade kui näiteks internetimaailmas vohava riigivastase mõjutustegevuse vastu.

Kui EKÕK Vene kirikust jõuga eemaldatakse või üldse likvideeritakse – ja seda tuleb teha jõuga, sest inimesed ise vabatahtlikult seda ei tee – siis on see ilmselt vastumeelne Vene kiriku juhtkonnale. Aga see ei pruugi olla Moskva jaoks üdini halb variant. Sellest pole raske üsna suurt kasu lõigata. Too kaotus lõhnab märterluse järele – kiriku liikmed kannatavad oma usu pärast. Ei ole ju välistatud, et Eesti suurima kiriku sulgemise või vägivaldse ümberusustamisega satume Guinnessi rekordite raamatusse – 180 000 usukannatajat, mis on 13% Eesti Vabariigi elanikkonnast. Ja seda XXI sajandi Euroopa Liidus.

Kui EKÕK kaotamise mõju Moskvale võib olla kaksipidine, siis kiriku liikmed Eestis on ühemõtteliselt haavatavad. See on kallalekippumine nende identiteedile. Religioonikaugele inimesele võib ju paista, et usuline identiteet on lihtne. Mis seal ikka keerulist on? Usutakse, et on olemas Jumal ning käiakse pühapäeval kirikus palvetamas. Näib, et pole mingit probleemi inimeste tõstmisel ühest kirikust teise. Riik ei taha ju nende usku Jumalasse kõigutada. Ja püha­päeval võivad nad mõnda teise kirikusse minna.

Tegelikult on inimese religioosne identiteet ehk enesemääratlus palju keerulisem ja laiem. See ei haara pelgalt religiooni põhiprintsiipe. Identiteet on lahutamatult seotud kultuuri ja ajalooga. Suur osa vene kirjandusest, kujutavast kunstist ja muusikast on sündinud ja sügavamalt mõistetav vaid Vene kristluse kontekstis. Vene kiriku liikmed on osa selle kiriku tuhandeaastasest ajaloost. Identiteedi muutmine tähendaks inimeste lahtikiskumist nende kultuurist ja ajaloost, mentaliteedist ja vaimsusest, oma esivanemate kirikust. Aga siin on veel midagi, mis põhimõtteliselt kirikut igast muust seltsist ja organisatsioonist eristab. Kirik on oma liikmete jaoks nn õndsusasutus, mida iganes selle õndsuse all ka ei mõelda. Teisisõnu, usulise enesemääratluse juurde kuulub ka arusaam, et selle kiriku kaudu on lootus õndsaks saada ning teostada oma elu eesmärk.

Identiteedi vägivaldne muutmine on EKÕK liikmete jaoks karistus, karistus selle eest, mida nemad ei ole ei öelnud ega teinud. Nad on juba süüdi mõistetud, neid tahetakse karistada, et ära hoida nende võimalikku edaspidist riigivastast hoiakut ja tegevust. Kardan, et ennetava karistusega kutsub valitsus esile just selle, mida tahab ära hoida.

Olen siin olnud üsna kriitiline valitsuse tegevuse suhtes. Valitsusmeelne lugeja võib õigusega väita, et kritiseerida on tavaliselt lihtne, midagi paremini teha raske. Tegelikult olen minagi valitsusmeelne ja tahan teda eemale hoida rängast eksiteest. Pakun välja oma visiooni, kuigi selle teostamine nõuab rohkem vaeva ja aega kui nunnadega võitlemine ja kirikute sulgemine. Olen küll luterlane, aga oma pika akadeemilise karjääri jooksul olen palju tegelenud idakristlusega, sealhulgas väljapaistvate vene teoloogide ja teiste religioossete mõtlejatega. Oikumeenilise tegevuse raames olen kokku puutunud ka paljude Vene kiriku tegelastega, keda saaks kindlasti pidada sügavalt haritud humaanseteks kristlasteks. Vene kirik, nagu suured kirikud ikka, ei ole pelgalt must või valge. Seal on igasuguseid inimesi, nii nagu näiteks ka minu enda kodukirikus.

Vene kristlaste hulgas on terve plejaad hiilgavaid autoreid, kelle tundmine rikastaks tervet meie ühiskonda, nii idakristlasi, läänekristlasi kui ka ennast ateistiks pidajaid. Lisaks meil juba mingil määral tuntud Berdjajevile, Solovjovile, Gogolile, Tšaikovskile ja teistele on olemas suur hulk teisi, kes alles ootavad siia jõudmist.

Vene kristluse identiteedi hävitamise asemel peaksime hoopis seda tugevdama ja süvendama. See, mis praegu Venemaal toimub, on ju tegelikult selle identiteedi moonutamine. Meil on võimalus just kaitsta seda, mis Vene kristluse kodumaal on ohus. Selle asemel et Vene kirikut Eestis karistada, võiksime teda aidata ja toetada tema sügava ja hiilgava pärandi säilitamisel ning ellu rakendamisel. Seda võib teha mitmel moel. Üheks, aga kindlasti mitte ainsaks, võimaluseks on avada mõne kõrgkooli juures Vene kristluse õppetool. See ei oleks esimene pretsedent Eestis. Kahe sõja vahel võttis rühm Eesti saksakeelseid luterlikke teolooge tõsiselt Vene kristliku mõtte õpetamist nii venelastele kui kõigile teistele. Selle mõjud ulatusid kaugele üle Eesti piiride.

Meie panus ei tohiks piirduda sellega, et meie vene kristlased avastaksid omaenda pärandit. See protsess peaks puudutama ka meid ennast, meie riigiametnikke, poliitikuid, ajakirjanikke – kõiki inimesi, nii et me kõik tõstaksime oma kvalifikatsiooni. Vene kiriku parem mõistmine on ühtlasi ka eelduseks, et kaoks põhjendamatu hirm tema ees. Selle saavutamiseks ei pruugi ise hakata jalgratast leiutama. Selline protsess on teatud määral toimunud USAs, Prantsusmaal ja mujal, kus leidub hulgaliselt Vene kiriku kogudusi. Kindlasti ei ole see kerge ülesanne ja seda ei saavutata üleöö. Aga karistamise asemel hoopis aidata on ainus võimalus raiuda metsa nõnda, et laastud ei lendaks.