Lõppeval aastal oli maailm jätkuvalt rahutu paik. Peaaegu kõigil kontinentidel käivad riiklikud, mitte eratapatalgud ega ilmuta lõppemise märke. Suur rahumees ja pealavastaja Washingtonis erutab iga päev globaalset uudismeediat uute avantüüridega ja kujundab maailmakaardil riigipiire ümber. Ühtlasi jääb aina vähemaks neid, kes jaksavad veel uskuda rahvusvahelise õiguse kehtimisse ja sellesse, et ÜRO-le ja selle julgeolekunõukogule on maailmarahu tagamisel jäänud veel üldse mingi roll.

Korra kümnendi vältel tungivad USA eriväelased mõnda riiki, kus on tuvastatud diktaator, jahivad teda, kuni kätte saavad, ja hukkavad või osalevad hukkamise pealtvaatajatena. Tõsi, ette võetakse vaid jõukohased juhid ja alati on taustal mängus ka nafta. Iraagis andsid ameeriklased Saddam Husseini kohtupidamiseks ja hukkamiseks kohalikele üle. Mõne aasta pärast enam jahiretkel Liibüas sama vaeva ei nähtud. Lindpriiks kuulutatud Muammar al-Gaddafi kohtu ette ei jõudnud, mis sest, et toona teesklesid lääneriigid veel inimõiguste austamist ning rahvusvaheline kriminaalkohus oli välja andnud vahistamis-, mitte hukkamiskäsu.

Aasta tagasi Süürias nii hästi ei läinud: diktaator Bashar al-Assadil õnnestus põgeneda Moskvasse, kus ta meedia teatel nautivat luksuslikku elu kõrvuti kunagise Ukraina presidendi Viktor Janukovõtšiga. Sellega ei ole pahade nimekiri ammendunud, aga lõpuni ei saa milleski kindel olla, nagu tõestab endise terroristi ja Süüria praeguse juhi Ahmed al-Sharaa imeline muutumine Saulusest Pauluseks. Ei mingit süüdistust ega kohtuotsust, vaja vaid end minevikust puhtaks pesta. Oma tegude ulatuse poolest võiks kurjategijate tippliigasse kuuluda Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka, aga tema paistab Washingtonile seal Euroopa tagahoovis piisavalt tore, et sanktsioonide kõrval ka tehingupartneriks kõlvata. Mis siis veel Venemaa diktaatorist ja pearoimarist rääkida – temagi on kauplemiskõlbulik ja kohati tundub, et lausa preemiavääriline.

Teises, ainult USA-le kuuluvas läänepoolkera tagahoovis sama tore ei ole. USA on pannud valimisi võltsinud ja ka Euroopa Liidus ebaseaduslikuks tunnistatud Venezuela diktaatori Nicolás Maduro eest välja pearaha. Algselt oli see 15 miljonit dollarit, aga tänavu augustis suurendati summat 50 miljonini. Sügisest saadik on USA Kariibi meres aina usinamalt Venezuela võimuvahetuse dekoratsioone paika sättinud ning paistab vaid aja küsimusena, millal mere­jalaväelased randumiskäsu saavad. Madurol on seega neli halba valikut: lasta end hukata sündmuspaigal või siis hiljem; lasta endale kuul pähe (mingile kohtule loota pole mõtet, sest Guantánamo „laagris“ kohtunikke ei tööta) või üritada kodumaalt põgeneda sama rada pidi, mida kasutas Maduro peaoponent ja Nobeli rahupreemia värske laureaat María Corina Machado. Sihtkohaks peab muidugi olema Moskva, mitte Oslo. Euroopa Liit on Venezuela teemal aastaid vingerdanud, sõnades „mitte tunnustades“, aga ei enamat, sest jõudu USAga veel ühe tülifrondi avamiseks ju pole, pealegi, vaidlus võiks ju käia ainult vahendite üle.

Näiteid on liiga palju, et nende taga süsteemi mitte näha ja välistada võimalus, et mõne Euroopa riigi USA-le ebameeldiv ja seega „mittelegitiimne“ juht ei võiks president Trumpile silma jääda. Äsja avaldatud ja üle ilma ärevust põhjustanud USA julgeolekustrateegias on ju ühemõtteliselt kirjas, et praegune administratsioon peab sekkumist Euroopa riikide siseasjadesse, sealhulgas valimistesse täiesti õiguspäraseks. Loomulikult ei tulda endale meele­päraseid erakondi võimule aitama lennuki­kandjatega või Euroopas paiknevate sõjaväeüksuste abil. Vahendeid on teisigi ja talutava partneri Venemaa pikaajalisest kogemusest (Ühend­kuningriigist Rumeeniani) palju õppida, olgu tegu Tiktoki või mõne erakonna varjatud ja keelatud rahastamisega.

Kuni olukord võõrriigis ei ole USA või „kohaliku rahva“ tahte järgi lahendatud, muutub maailma poliitiline kaart aina veidramaks, sest juurde tekib riike, mille õigeks kuulutatud võim on kodumaa territooriumist lahutatud ja asub eksiilis. Tõeline Valgevene kolis äsja Leedust Poolasse. Tõeline Venemaa on emigratsioonis laiali mööda Euroopa riike, kuid ületab uudisekünnise vaid lõpmatute sisetülidega. Tõeline Venezuela on praegu Oslos, kuid küllap kolib peagi Washingtoni. Tõeline Kuuba on iidsest ajast Floridas. Kuskil Lähis-Idas hõljub oma territooriumi ootuses tõeline Palestiina.

Kui kellelegi, siis Balti riikidele on see tuttav olukord. Kannatati mis kannatati, aga eksiilvalitsuse pidamine ning mittetunnustamise poliitika kehtivuse nimel pingutamine tasus end lõpuks ära, kuigi läks aastakümneid. Õnnekombel sattus Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel aega, mil ameeriklased olid ajutiselt unustanud välispoliitika „väärtuspõhisuse“ ja Balti riikide taas­tunnustamisele ei eelnenud keeldumist välistava maavaralepingu pakkumist. Nüüd on igasugused kontsessiooni­lepingud USA kompaniide kasuks taas norm. Eesti ei pidanud omal ajal kogu maa sees leiduvat põlevkivi ja fosforiiti ega ka haruldasi muldmetalle kandikul USA-le üle andma. Tõsi, maavarahimu ärkas USAs juba mõne aasta pärast ning Tallinna saadeti nii senaatoreid kui ka ähvardusi. Aga elektrijaamad jäid erastamata ning põlevkivi ära andmata. Tagantjärele võib küsida, et kas ja mis moel oleksime nõustunud maavara äraandmisega, kui oleks tungivalt küsitud ja see tunnustamise eeltingimuseks seatud?

Venezuela puhul ei jäeta midagi juhuse hooleks. Eksiilvõimu juht Machado on pidanud juba lubama kogu oma riigi nafta „tagastada“ USA-le. Aga sedasama on hädaga pakkunud ka praegune diktaator. Donald Trump ei erine kuigivõrd keskmisest Nõukogude armee praporštšikust oma veendumuses, et kõik, mille on loonud loodus või inimkäed, peab kuuluma talle. Ja ta kavatseb selle Venezuelalt kätte saada, vahet pole, kummalt võimult.

Selle kõige taustal tundub mitte ainult elukauge, vaid ka täiesti kohatu, kui Eesti riigi välispoliitika lahinguvälja keskmes on küsimused „kuidas me Kasahhimaal käisime ja kes seal mida ütles“ ja „kuidas me dalai-laama juures käisime ja seal vintis või kained olime“. Selle kõrvale räägib välispoliitika peastrateeg kantsler Joonatan Vseviov küll nõudlikult: „Me peame olema suuremad, kui me tegelikult oleme. Me peame olema kiiremad, kui me tegelikult oleme. Me peame olema kaugelt nutikamad kui keskmine. Ja kahjuks peame olema ka julgemad kui suured.“ Väikeriigi tuumarelva ehk rahvusvahelist õigust vanal kujul enam olemas ei ole ja konservatiivsed kommentaatorid tõdevad raadioeetris, et ainus ellujäämise viis on USA ees lõputu lipitsemine ja lömitamine. Milles kiirus, suurus ja nutikus peaksid seisnema, et Trumpi võimu alles jäänud kolmaastak kuidagi ühes tükis üle elada?

Riigikogu valimisteni on jäänud pisut enam kui aasta ning oht, et USA tahab mingil viisil neid valimisi mõjutada olgu infokampaania või mõne lemmikerakonna rahastamise abil, ei ole pelgalt teoreetiline. Kuidas seda tõhusalt ennetada-tõkestada? Millisteks välispoliitilisteks sammudeks peab Eesti valmis olema, kui kaugele julgema liitlassuhete proovilepanekus minna, et põhiseaduslikku korda ja demokraatiat kaitsta? Need on avalikud asjad, mitte saladiplomaatia mänguväljak. Kui on teada, et tehingumees teeb ainult tehinguid ja kirjutab arveid välja, siis kui palju me praeguseks oma olemasolu eest Trumpile võlgu oleme? Millal maksame? Või leiame endas vapruse saabuva nõude õigustühiseks kuulutada? See on iga kodaniku asi kuuse all läbi mõelda, et uus aasta ikka parem tuleks.