Valle-Sten Maiste võtab (Sirp 21. XI) hoogsalt sõna vene filosoofia teemadel, pannes vaata et kogu vene filosoofia en gros vastutama militaristliku „vene idee“ eest. Kas tõesti peame me kahetsema, et vene filosoofia suurkujusid (Solovjov, Losski, Berdjajev, Florenski jt) on (ja veel „hiilgavalt“!) tõlgitud eesti keelde. Ma ei pea end küll vene filosoofia asjatundjaks, ja see kirjatükk ehk ei vajakski vastamist, kui selline suhtumine ei väljendaks üldist ja pärast Vene-Ukraina sõja puhkemist laialt levinud seisukohta. Loo autor annab irooniliselt mõista, et kõik viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud vene filosoofide teosed (ja isegi neile järelsõnu kirjutanud eesti autorid) on kaudselt vastutavad vene „imperialistlike ja militaarsete joonte“ leviku eest.
Minu arvates, kuna olen harjunud kõiges, sealhulgas ka vene filosoofias, eristama autoreid teoste sisu põhjal, vastavalt seal väljendatud seisukohtadele, on selline totaalne hukkamõist võõras ja ülekohtunegi. Nagu seegi, et nii Puškinit kui ka Bulgakovit püütakse „vene idee“ trafaretti suruda. Igaühele lugejatest ja arvajatest peaks jääma võimalus iseseisvalt mõelda ja otsustada, seetõttu ei näe ma midagi halba selles, et meil Hando Runneli „eestvedamisel“ vene väärtkirjandust on tõlgitud. Vastupidi, pidades silmas, et kogu Nõukogude ajal seda teha ei saanud, on sellise kultuurivaramu eestindamine nii keeleliselt kui ka filosoofiliselt igati kiiduväärt.
Võiksin siinkohal viidata mitmetelegi Vene demokraatlikku ja euroopalikku suunda väljendavatele (muu hulgas ka tänapäevastele) autoritele, aga märgin vaid üht, meil veel tõlkimata filosoofi, kelle just viimastel aastatel väljendatud seisukohad on mind tõeliselt „joovastanud“. Olgu selleks Naum Kleiman, kelle seisukohalt on Vene viimaste aastate poliitilise mõtte väärarengud põhjustanud kaugenemine euroopalikest võrdõiguslike rahvaste väärtustamisest ja panslavistlike ideede esiletõus.
