Wendy Doniger, Mõista antud ämblik. Poliitika ja teoloogia müütides. Tõlkinud Aldo Randmaa, toimetanud Teet Toome, Anu Murakas, järelsõna kirjutanud Erki Lind. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025. 310 lk.

Wendy Donigeri „Mõista antud ämblik“ räägib, nagu autor sissejuhatuse alguses teatab, sellest, „miks ja kuidas peaks võrdlema eri kultuuride müüte“ (lk 19). Raamatus, mille originaal ilmus 1998. aastal, on need küsimused igati õigustatud. XX sajandi teisel poolel oli kultuuridevaheline võrdlus üsna tagaplaanile jäänud ning tihti eeldati, et teatud kultuuri või teemat saab adekvaatselt uurida vaid isik, kes sellesse kultuuri kuulub või teemaga isiklikult suhestub: naisuuringud naiste, mustanahaliste uuringud mustanahaliste pärusmaa jne.

Võrdlevat uurimist koormas ka raske ajalooline taak XIX sajandi evolutsionismi näol, kus kultuure võrreldakse eesmärgiga järjestada need primitiivsusest välja üha kõrgema taseme poole viivale arengunoolele, kusjuures hierarhia tipus troonib mõistagi tehnoloogiliselt arenenud lääne ühiskond. Seejuures oli XX sajandi jooksul avastatud, et kultuur ja müüt sünnivad ka omas kodus, ning asutud innukalt uurima hoopis Ameerika suurlinnagetode või ülikoolikampuste või Ameerika filmide müüte ja (sub)kultuure. Süveneva spetsialiseerumise tõttu n-ö koduväljaku iseärasustesse süüvimine pakkus küll suurt huvi asjaomastele, ent viis laiema ühiskondliku kõlapinna kaotuse ja avaliku huvi languseni – tegelikult tahtis „lai (haritud) lugeja“ siiski teada, mille poolest on kultuurid sarnased ja mis neid eristab.¹

Sellises taustsüsteemis oli kasvanud ja õppinud indoloog ja sanskritikeelsete tekstide tõlkija,² kuid maailma ja inimese mõtestamisel neist piirest märksa kaugemale küündivate huvidega Wendy Doniger (snd 1940). Ajal, mil naistel üldiselt polnud üldse eriti võimalik õppida sanskriti keelt, õnnestus Donigeril tudeerida seda Harvardis ja Oxfordis, veeta mõnda aega Indias (kus küll professor kohtus temaga korra ainult teatamaks, et naisi ta ei õpeta) ning aastakese ka Moskvas (kus ta tutvus mh ka Tartu-Moskva semiootikakoolkonnaga). Õpetanud osalt juba õpingute ajal Harvardis, Londonis ja Berkeleys, maandus ta viimaks harvaesinevalt vabasse ja distsipliinipiire ületavat haaret soosivasse akadeemilisse keskkonda Chicago ülikoolis, kuhu kutsus ta Mircea Eliade (seda kõike ja veel palju enamat võib lugeda Erki Linnu tänuväärselt põhjalikust järelsõnast).

Kasutab kõike

Chicago ülikoolis julgustati „kirja- ja õppetöös kasutama kõike, mida ma tean, mitte ainult seda, mida ma olen sertifitseeritud teadma“ (lk 279). Niisiis hakkas ta avaldama julgeid võrdlevaid uurimusi pealtnäha väga erinevate asjade kohta, kutsudes sellega esile omajagu kriitikat. „Õieti sündis see raamat,“ ütleb Doniger „Mõista antud ämbliku“ sissejuhatuses, „vajadusest tagantjärele õigustada meetodit, mida ma olin juba tõtakalt kasutanud raamatus, kus ma muuhulgas võrdlesin iidse juutluse, vana India, Shakespeare’i ja tänapäeva Ameerika kinomaailma müüte“ (lk 24). Niisiis on „Ämbliku“ miks-küsimuse vastuste hulgas uurija huvi avardada oma horisonte ning vastata kriitikutele; seejuures viib seletus küll lugeja ehtindialikult kronoloogilisse kimbatusse, sest viidatud raamat, kus ta seda meetodit oli juba enda sõnul kasutanud, olevat nii originaali kui ka tõlke viidete kohaselt „Ämblikust“ kaks aastat hiljem ilmunud „The Bed­trick: Tales of Sex and Masquerade“ ehk „Vooditrikk. Seksi- ja maskeerumislood“.

Donigeri tekst on erakordselt tihe ja erudeeritud ning alljärgnevas esitan üksnes põgusaid noppeid. Miks-küsimusele otsitakse vastust peatükkides 1–3 ja 6, kuidas’ile peatükkides 4 ja 5. Seejuures külvab autor teksti heldel käel tsitaate kirjandusest ja filmidest, ajaloolisi viiteid, kontekstiselgitusi, nalju, anekdoote ja rõõmsalt ulakaid metafoore („võrdlus on omamoodi metafoor ning .. me kõik mõtleme metafoorselt ja võrdlevalt“, lk 22) just nagu kirjut suhkrupuru vahukooretordile. Viidates heale akadeemilisele tavale alustada defineerimisest, on Doniger alustuseks sedastanud, et ei soovi öelda, mis müüt on (või mida see pole), vaid vaadata, mida müüt teeb – nimelt püüab vastata religioossetele küsimustele. Viimaste kohta toob Doniger näiteid 3. peatükis: „Miks me siin maailmas oleme? Mis juhtub meiega siis, kui sureme? Kas Jumal on olemas? Kuidas on mehed saanud naistest erinevaks? Sellistel küsimustel, mis on müütide liikumapanev jõud, ei ole empiirilisi vastuseid .. Eri kultuurid sätestavad oma liikmeid tajuma ühiseid kogemusi erinevalt ning esitama ühiseid küsimusi erinevalt.“ Et neile inimelu suurtele küsimustele selgeid vastuseid ju pole, peab müüt sageli kõnelema paradoksides.

Müüt seab ka sisse otseliikluse inimese mikrotasandi ja kosmilise maailmakorra teleskoopilise tasandi vahel, liikumise igapäevaelu pisiseikade ja kosmiliste sündmuste ning katastroofide vahel. Mikroskoobi ja teleskoobi vaheline pinge nõuab maandamist, et me ei läheks hulluks või muutuks morniks. „Väga alahinnatud teoloog Woody Allen“, nagu Doniger teda tituleerib, esitab teoloogiliste nägemuste tohutu mastaabi paine filmi „Annie Hall“ stseenis, kus Alvy lakkab tegemast kodutöid, selgitades, et „universum paisub ja ühel päeval see laguneb koost ja teeb kõigele lõpu!“. Seepeale teatab perearst, et sellega läheb veel miljardeid aastaid ja senikaua peab püüdma elust rõõmu tunda (lk 42). Ent ehkki müüt ei nõua teoloogilise nägemuse aktsepteerimist, ei ütle ta ka tingimata, et „lõpp oleks tõelisem kui sellele eelnev nägemus. Vastupidi, selle eesmärk on ärgitada meid samal ajal nägema, et meie elu on tõeline, ja nägema, et see on ebatõeline. Küsimusele „Kumb on tõelisus?“ vastab müüt: „Jah““ (lk 43).

Eri küsimisviise ja vastuseid kultuuri­üleselt võrreldes võime jõuda lähemale loomuse vs. kasvatuse (nature or nurture) küsimuse lahendamisele: „kui me kahtlustame, et teatud asjad on kultuuriliselt konstrueeritud, aga mitmed eri kultuurid konstrueerivad neid samal viisil, siis annab see samasugusus hoobi loomuse kasuks“ (lk 89).

Võrdlev meetod sunnib ka suhestuma Teisega, kes on ühtaegu meiega sarnane ja meist erinev; seejuures kerkib identsuse ja vastandlikkuse küsimus, millel võib olla tähtsaid poliitilisi järelmeid. Irooniline on tõsiasi, et „tänapäevane usundite võrdlev uurimine rajati suuresti vagas lootuses õpetada meie oma rahvale, et „võõrad“ usundid on nii mõneski mõttes sarnased „meie omaga“. .. Lootus oli, et kui me saame teadmisi teiste usundite kohta, siis me enam ei vihka ega tapa nende järgijaid. .. Üksainus pilguheit ükskõik millisesse ajahetke peaks meile ütlema, et see eesmärk on maailmas üldiselt veel saavutamata“ (lk 106).

Kuidas müüte võrrelda?

Mikro- ja makrotasandi vaated kerkivad aga esile ka seal, kus Doniger hakkab tegelema küsimusega, kuidas müüte võrrelda, ning pakub välja mikromüüdi ja makromüüdi mõiste. Esimene kujutab endast üksnes kõige põhilisematest elementidest koosnevat hinnanguvaba struktuuri, lõigates maha kõik detailid, mis annavad müüdile tema värvi ja keerukuse, kui isegi mitte tähenduse, nii et näiteks Eedeni aia müüdist jääks järele „Naine ja madu, kes oli puu otsas, andsid mehele süüa jumaluse loodud puuvilja, millega talle tulid teadmised“ (lk 130) – see on nii-öelda puljongikuubik. Makro­müüt seevastu hõlmaks kõik antud mikromüüdi ümber koondunud detailid, versioonid ja esitused kõikvõimalike variatsioonidega, alates heast Loojast ja kurjast naisest kuni kurja jumala, hea mao ja nurjatu viljani või isegi heatahtliku maona esineva jumalanna ja kasulike teadmiste viljani välja (lk 128) – see on suur narratiivne bouillabaisse (lk 144). (Kõige sarnasemaks asjaks säilinud makromüüdiga peab Doniger, ei saa ma jätta mainimata, Frazeri „Kuldset oksa“, ehkki see pole konstrueeritud päris nii, nagu tema oleks seda teinud – detailsuse lõige on tehtud liiga kõrgelt ja jätab sisse kaugelt liiga avara tekstivaliku, lk 143). „Pealiskaudsed komparativistid“, kelle hulka Doniger arvab ühe oma peavaenlase Joseph Campbelli, XX sajandi keskel väga mõjuka, arhetüüpe otsiva teose „Tuhandenäoline kangelane“³ autori, peatuvad mikromüüdi juures, ehkki sealt peaks tõsine töö alles algama.

Müütide võrdlemiseks on Donigeril arvukalt meetodeid. Tulnud müüdi­uurimise juurde hoopis teiselt erialalt, ei ole ta olnud kammitsetud koolkondadest ega traditsioonidest, vaid on saanud haarata mis tahes tööriista järele, mis käepärane ja asjakohane. Religiooni uurimine ei peaks tema meelest olema teadus, vaid kunst. Et aga see siiski nii ei ole, on ta kõikvõimalikke piire ületades kogunud oma tööriistakasti sellised instrumendid nagu psühhoanalüüs, kirjanduskriitika, ajalugu, etnoloogia, strukturalism, filosoofia, sotsioloogia, loodusteadused, õigusteadus, feministlik või queer-teooria (järelsõna, lk 287).

Ja eklektitsism, leiab ta, on komparativisti metodoloogias ülimalt oluline (lk 225). Teooriaid peab olema palju: falsifitseerimatud teooriad võivad teha palju kahju, mida saab „minimeerida, kui neid ei järgita ebateadlikult ega reduktsionistlikult, vaid .. selgesti välja öeldes ja grupeeritult; sel viisil saaks rohkem kui ühele teooriale toetuv komparativist jätta ruumi nende puudustele ning lasta neil nagu joodikuil üksteist püsti hoida või üksteist kummutada, kui nad just lausa üksteist maha ei löö nagu limeriku Kilkenny kassid“ (lk 105-106). Teooriate kui üksteist püsti hoidvate joodikute kujund annab seejuures aimu Donigeri kohati ulakavõitu huumorist, mis teeb ta erudeeritud tulevärgi nauditavaks ka siis, kui teoreetiliste ja kirjanduslike viidete ja kriitikute pihta suunatud irooniliste kabja­müksude rägastikus kipub orienteerumine mõnikord raskeks kätte minema.

Läbivalt on Donigeri käsitluses tunda üldist tendentsi hoiduda äärmustest ja vastandustest ning formuleerida pidevikke – nii nagu Edmund Leach modifitseeris Claude Lévi-Straussi binaarseid opositsioone oma rohkem-vähem pidevikega. Sümpaatsed on ka tema keeldumus heita kõrvale koloniaalaegsed akadeemilised uurimused üksnes nende taga oleva ideoloogia pärast, sest nagu ta Lee Siegelit tsiteerides märgib: „Nood hegemonistlikud, imperialistlikud, eurotsentristlikud kolonialistid olid imetlusväärsed kirjanikud ja nad teadsid Indiast nii palju rohkem kui meie kõik. Nad oskasid ka ratsutada“ (lk 110). Samas on palju säilitamisväärset ka postkolonialistlikus kriitikas. Nii näiteks ollakse nüüd aru saanud, et „kultuurid, mida me oleme võrrelnud, on ka ise võrdlemisega tegelnud, nad pole pelgalt uurimisobjektid, vaid ka subjektid nagu meiegi“ (lk 111).

Naiste hääl

Ja ehkki feministlike uurijate äärmus­likud arvamused, näiteks, et „(ainult) naised peaksid uurima (ainult) naisi ning et seda saab teha (ainult) uurides neid tekste, mis on teadaolevalt naiste kirjutatud“ (lk 165-166), on Donigeri silmis selgelt laiduväärsed, on naiste hääle ja vaatepunkti otsimine müütidest hädavajalik. Need tuleb lihtsalt ära tunda müüdi paljuhäälsuses, kus need võivad esineda kas või naiste otsekõnes, mida ümbritseb mehelik raamistus. Lustakas on seejuures näide, kuidas võib tabada naiste hääle ka mehe tekstis: „Kāma-sūtras“, mille üsna kindlasti on kirjutanud mehed, leidub lõik, mille meesautori väljaöeldud eesmärgiks on küll aidata meessoost lugejal leida abielurikkumiseks valmis naisi ja neid edukalt ära kasutada, ent mis toob seejuures küllap tahtmatult ka väga empaatiliselt esile põhjused, miks küündimatud abielumehed võivad mõnikord oma naise endast eemale tõugata (lk 194-195).

Kui tulla veel korra tagasi müüdi poliitilisuse juurde, siis eraldi käsitlust väärib raamatus ümberpööratud poliitiline müüt, mille erakordse, endale iidsetest aegadest tänapäevani väga mitmesuguseid poliitilisi tähendusi külge pookinud näitena toob Doniger esile vanapõhja müüdi valküüridest. Need tormihobuste seljas ratsutavad Odini tütred viivad langenud sõdalased Valhallasse; sellele müüdituumale lisas „uued aaria-triumfalistlikud kihid“ Wagner ning selle tõlgendasid koos Wagneri variandiga antisemiitlikul otstarbel omakorda ümber natsid, hiljem aga lisas kogu komplektile veel ühe tähendustasandi Francis Ford Coppola, kasutades valküüride muusikat oma filmis „Tänapäeva apokalüpsis“ ja andes vaatajale sellega teada oma hinnangu Vietnamis viibivatele Ameerika vägedele (lk 158-159). Ent samas alapeatükis toob Doniger ära veel terve rea sarnaseid lugusid, millest igaüks annab omaette efektse vastuse müütide võrdlemise miks-küsimusele – eks sellepärast, et ilma võrdlemata ei oskaks me neid seoseid näha ega ära tunda; ja kui keegi peaks kahtlema, kas meil on seda äratundmist üldse vaja, siis peaks küll piisama ühest pilgust poliitmaastikule, et vastata veendunult „jah“.

Muidugi tuleb pühendada paar sõna ka Donigeri valitud pealkirjale. Clifford Geertz on kirjutanud inimestest kui loomadest, kes ripuvad omakootud tähendusvõrkudes – kultuuri võrkudes; selle metafoori võttis üle Gananath Obeysekere, sedastades, et Geertzi lugedes näeb ta küll kõikjal võrke, ent mitte kusagil ämblikku, ja tuues mängu „upanišadide metafoori jumalast kui ämblikust, kes eritab endast välja maailma“ (lk 99). Kui aga jumal mängust välja jätta, ongi käes võrkude küllus ilma ämbliketa – ämblikud on vaid mõista antud võrkude olemasoluga. „Mõista antud ämblik genereerib materjali, millele müüdid luuakse, ja see materjal vihjab talle .. Ma väidan, et me peame uskuma ämbliku olemasolusse, müütide taga olevasse kogemusse, ehkki on tõesti tõsi, et sellist ämblikku töötamas me kunagi ei näe; võime leida vaid võrke, müüte, mida koovad inimestest autorid“ (lk 100). Ja kui müüdid põhinevad samal kogemusel, nagu inimeste teadlikkus oma surelikkusest, armumine, lastesaamine, rõõm seksist, söömisest, päikesetõusust jne, siis elab see ämblik igavesti nähtamatuks jäädes igaühes meist.

Wendy Donigeri raamat on suure­pärane ja korralikult, ehkki kohati vahest õige pisut liiga originaalitruult tõlgitud lugemine. Üksikud trükiveakesed ei vääriks märkimist, kui üks neist ei oleks korduvalt tabanud india juurtega Ameerika kirjaniku Chitra Banerjee Divakaruni nime, mis esineb lk 175-176 neli korda õigesti ja kolm korda kujul Divarakuni. Donigeri tihe ja särav tekst väärib kindlasti lugemist ka niisama, aga seal on kahtlemata palju õpetlikku väga mitme distsipliini uurijatele, kes võivad leida kasulikke nippe ja võtteid tänu siinses kirjatöös üsna tähelepanuta jäänud arvukatele metodoloogilistele tähele­panekutele. Ja kui nüüd peaks keegi küsima, mis oleks õigem, kas lugeda „Mõista antud ämblikku“ kui kirjandust, imetleda kui kunsti või käsitleda kui teadust, vastan ma kõhklematult: „Jah.“