Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal keeras üle kolme aastakümnega korrastuda jõudnud mälumaastiku jälle pahupidi, nii Eestis kui ka mujal. Kunagistel sotsialismimaadel algasid arutelud, mida teha avalikus ruumis oleva Nõukogude pärandiga, eeskätt sõjamonumentidega. Vaieldi emotsionaalselt, aga lahati ka pärandi eest hea seisvate institutsioonide tasandil, mida siis ikkagi teha n-ö keerulise pärandiga: on ju ühelt poolt sel paratamatult oluline roll kultuuriloos, teiselt poolt see aga ärritab ja polariseerib. Korraldati konverentse ning kutsuti ellu teadus­projekte, et Nõukogude pärandit mõtestada ja ümbermõtestada. Nii ka Eestis.

Novembri keskel (taas)avati Saaremaal Tehumardil Nõukogude sõja­monument „Murtud mõõk“, sedapuhku ümbermõtestatuna ehk mälestusmärgile oli antud teadusprojekti raames uus kontekst. Pealkirjad meedias osutavad sellele kui Eesti esimesele ümber mõtestatud monumentaalpärandile. Tegelikult on seda tehtud varemgi, neist pole aga sellest vaatevinklist lihtsalt räägitud. See ehk ongi peapõhjus, miks on varasemad ümbermõtestused vähemal või rohkemal määral läbi kukkunud.

Peapesu enam teha ei saa

Kõige huvitavam on ehk Kivi-Jüri lugu. Kivi-Jüri, Hiiumaa 1941. aasta kaitse­lahingute kangelastele püstitatud mälestusmärk, seisis Hiiumaal Kärdla ringtee ääres. Sõduri hiiglaslik kivist pea massiivsel graniitalusel valmis 1966. aastal skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirbi ühistööna. Kas taandas kiivri lakooniline sümbolivaba kujundus mälestusmärgi anonüümseks sõjameheks või andis hoopis kuju nukker, justkui sõtta sunnitud noore mehe spliin skulptuurile inimliku mõõtme, ehk lepitas see, et Kivi-Jüri ei tähistanud vennashauda ega uppunud maikuus nelkidesse, ent mälestusmärgile oli aastakümnetega kasvanud uus kultuuri­kiht nagu värske sammal. Juba skulptuuri rahvapärane nimetus – Kivi-Jüri – anti Siberisse küüditatud kohaliku mehe järgi, kelle kunagise talu maadel mälestusmärk paiknes. Sel viisil lülitus skulptuur kohalikku pärimusse, tähistades ajaloosündmusi ja jutustades lugu. Kui mälestusmärk 2007. aastal tee-ehitusele ette jäi, peeti mõistlikumaks Kivi-Jüri mitte nihutada ning muuta hoopis tee-ehituse plaani, sest 35tonnise graniitaluse ja viietonnise pea liigutamist peeti mõttetult kulukaks. Kärdla koolilõpetajate traditsioon kevaditi Kivi-Jüri pead pesemas käia sai alguse 2001. aastal. Seega andis juba taas iseseisvas Eestis alanud komme monumendile uue mõõtme ja nihestas senise tähenduse. Siin võib paralleeli tõmmata Tartu tudengite kombega pesta Karl Ernst von Baeri pead. On ju Baergi baltisakslasena võõras vallutaja, kes pealegi leidis, et eestlased on räpased, laisad ja „paljude asjade kasutamises nõmedad“.¹ Aivar Viidik arutleb Hiiu Lehes, et nii nagu kommet Baeri pead pesta võiks vaadelda ka kui nahutavat peapesu eestlaste suunas tehtud üleolevate avalduste eest, võinuks samuti läheneda ka Kivi-Jüri puhul – korraldada talle igal aastal olnu eest korralik peapesu.²

Niisiis oli kujunenud Kivi-Jürist aastatega omamoodi maamärk, mida Hiiumaal kõik teadsid ja mille võõrvõimuga seonduvat kihistust näisid edukalt katvat juba uued kultuurikihid. Seetõttu võinuks Kivi-Jüri pidada keerulise pärandi ümbermõtestamise musternäiteks. Igasugune sekkumine, raske pärandi muul moel raamistamine, tundub kunstlik ning seda, kas ettevõtmine õnnestus või mitte, saab hinnata alles tagantjärele. Kivi-Jüri tähendus oli seevastu teisenenud pikkamisi ja orgaaniliselt. Kohalikud olid monumendi justkui n-ö kodustanud, nii et polnud vaja lisada infotahvleid ega konteksti pehmendada või peita. Seda suurem oli üllatus, kui mälestusmärk 2022. aasta sügisel ikkagi teisaldati ning Hiiumaa militaarmuuseumi ümber koliti. Võiks eeldada, et initsiatiiv Kivi-Jüri avalikust ruumist ära viia tuli elanikelt, kes üldise punamonumentidevastase afektiga kaasa võisid minna. Otsuse langetasid siiski hoopis kohalikud poliitikud, kes nägid ehk riikliku surve taustal korjata Eesti avalikust ruumist ära kõik punamonumendid Kivi-Jüri teisaldamises turvalist lahendust. Eemaldamise pooldajaid oli ka hiidlaste seas,³ ent paistis, et kohalikud suhtusid mälestusmärgi saatusesse enamasti pigem neutraalselt. Sel juhul aga, kui mälestusmärk elanikke ei häiri ning on siginenud uued kultuuri­kihidki, milleks ja kelle huvides see teisaldati? Kivi-Jüri oleks võinud jääda ühena viimastest sõjamonumentidest oma kohale, kus see mõjunuks hoopis teistmoodi kui muuseumisse teisaldatud isendid.

Okas hinges

1980. aastatel toimusid Maarjamäe lossis ulatuslikud restaureerimistööd, mille käigus tellis toonane kultuuriministeerium kunstnik Evald Okkalt hiiglasliku seinamaali. Lossi suvesaali kavandatud monumentaalmaali teemaks dikteeriti Okkale rahvaste sõprus, millega olid ette kirjutatud ka teatud propagandanarratiivid, nagu Nõukogude majandus, kosmonautika, teadus ja kultuur. Kompositsiooni pidi kuuluma ka Nõukogude sümboolika. Kui maal 1987. aastal valmis ja renoveeritud Maarjamäe lossi uksed avati, lõikas jahmatavalt ideoloogiline teos õhus hõljuvasse vabadusehõngu nagu paha hais. Lossi külalisteraamatutes kirutakse lehekülgede kaupa Okast maapõhja ja lubatakse tulla häbiväärset teost tasuta üle värvima. Peagi pärast avamist kaeti šokeeriv monumentaalmaal pikaks ajaks kardinaga.

2017. aastal võeti Maarjamäe lossis taas ette suuremad restaureerimistööd, mille käigus värviti presiidiumiruumi meenutav viigipükste-pruun suvesaal valgeks. Ainuüksi see samm muutis drastiliselt Okka monumentaalmaali raamistust, ka sõna otseses mõttes. Mööda jõulist ja tumedat saali kulgenud maal oli valgel seinal helgem ja ohutum: valge raam leevendas maali ideoloogilist raskust, ent ei teinud seda ka lahjaks ning tummaks. Konserveeritud pannoo otsustati ka katta klaasi meenutava kõrgtehnoloogilise materjaliga, mille sai muuta läbipaistmatuks ja maali vajadusel n-ö ära kaotada. Restaureerimistööd ja Okka pannoo konserveerimine toimusid ajal, mil Nõukogude pärandisse suhtuti neutraalselt. Ehkki poleemika Okka Maarjamäe lossi seinamaali ümber pole kunagi täielikult vaibunud, ei tekitanud konserveerimistööd silmapaistvat avalikku pahameelt. Võimalus muuta maalikate piimklaasiks tundub ideaalilähedane: Nõukogude ideoloogia on sümboolselt sisse ja välja lülitatav, samal ajal on kunstiliselt heal tasemel monumentaalmaal pärandina alles ja vaadeldav.

2025. aasta aprillis avati Maarjamäe lossi suvesaalis ajutine näitus „Igavene suvi“, mille käigus taasloodi ruumis XIX sajandi lõpu aegne interjöör ja õhustik. Okka pannoo ette ehitati sekundaarsed seinad, ruum täideti mõisamööbli, karutopise ja suvetuulega. Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale 2022. aastal oli monumentaalmaal taas aktiveerinud vana okka kollektiivses hinges ning ajas paljudel ka piimklaasi tagant harja punaseks.

Loomulikult ei ole midagi halba selles, et muuseumis mängitakse ruumi ja atmosfääriga, vastupidi, see ju muuseumide asi. On igati arusaadav, et keerulisel ajal tahetakse näha midagi, mis helgemaid nuppe vajutab, olgugi tegemist kultuurikihiga, mis kunagi loodi samuti eestlaste arvelt. Eelkõige osutab Okka pannoo katmine ajutise väljapanekuga raske pärandi haprusele ja ajakriitilisusele. Ka pealtnäha õnnestunud kontseptsioon, mis keerulise pärandi ümbermõtestamiseks leitud, ei pruugi toimida ega pärandit kaitsta ajal, mil pärandi problemaatilisus kerkib taas esile.

Ametlikult ümber taotud mõõk

Äsja taasavatud Tehumardi mälestussammas „Murtud mõõk“ valmis 1966. aastal Saaremaal Tehumardi öö­lahingus võidelnud Nõukogude sõdurite auks. Kunstnike Riho Kulla ja Matti Variku ning arhitekt Allan Murdmaa ühistööna valminud mälestusmärk püstitati tollal sõja lõpus rajatud vennas­kalmu naabrusesse. Kümmekond aastat hiljem kavandas Murdmaa mälestusmärgi lähedusse ka modernistlike haua­tähistega välja, mis koos „Murtud mõõgaga“ asendas tagasihoidlikuma esteetikaga vennaskalmuala täielikult.

Kui Venemaa 2022. aastal Ukrainale kallale tungis, pöördusid paljud pahased pilgud aastakümneid võrdlemisi häirimatult Tehumardil seisnud memoriaali poole. Ei läinudki kaua, kui Saaremaa vald hakkas vennaskalmu ning kunstimälestisena kaitse all mälestusmärgi eemaldamise plaani pidama. Kunstiakadeemia koos muinsuskaitseametiga pakkus vallaametnikele lahendust memoriaalala nüüdisaegse kunsti vahenditega ümber mõtestada, selleks korraldati kunstnike seas ka kiire ideekorje. Laekunud kavandid laenasid motiive ja lugusid Saaremaa loodusest, kohalikust ajaloost, mängisid ruumi ja materjaliga. Vallas ükski idee toona siiski ei viljunud. 2024. aasta kevadel eemaldati sõjahaudade komisjoni toel vennaskalmu hauatähised ja korraldati väljakaevamised, säilmed maeti ümber ning peagi kasvas tahukavälja asemel rohi, mis ei mäleta midagi.⁴ Sellega oli modernistlikust memoriaal­alast jäänud vaid pool ning hauatähised sellega konteksti muutmise mängust väljas. „Murtud mõõga“ saaga aga jätkus. Kunstnike seas korraldati uus ideekorje, sedapuhku kõigile osalistele edukas: nopiti välja võidutöö, Neeme Külma „Sõnad“. Niisiis on monumendilt eemaldatud viisnurk, kivisse raiutud näod on puhtaks pestud ja kinni kaetud propagandatekst on asendatud kunstiliselt kujundatud tähestikuga.⁵ „Murtud mõõk“ avati tseremoniaalselt novembri keskel. Tundub, et hundid on söönud ja lammas terve, kuna teisaldamisoht on ilmselt möödas ning ülemäära ei mindud ka materjali kallale: uued kihid on eemaldatavad ning mälestusmärgi üldmulje endine. Targa võttena jäeti algset teksti katva plaadi sisse sondaaž, nii et originaal­kihistus välja paistab. Nii saab vaataja, kes lahenduse mõttest aru ei pruugi saada, vähemalt vihje, et tähestiku all on veel miskit.

Meedias kajastatakse Tehumardi aktsiooni ultimatiivselt, nimetades monumenti ümbermõtestatuks. Keerulise pärandi ümbermõtestamisest, mis on olemuslikult protsess, on Tehumardi meediakajastuses saanud lõpptulemus. Põhjus, miks uus raamistus Kivi-Jüri ega Okka monumentaalmaali siiski ei kaitsnud, peitubki selles, et kummagi uut konteksti sel viisil avalikult ei sedastatud. Võib-olla on ümbermõtestamisega nagu kunstigagi: kui teos on kunsti­saalis, on see kunst, sest institutsioon on nii määranud, oleme nõus või mitte. Ehk on ka ideoloogiliselt keerulise pärandi puhul oluline eelkõige deklaratiivne kõneakt:⁶ hierarhias sobilike asutuste esindajad (muinsuskaitseamet, kunstiakadeemia, Saaremaa vallavalitsus) deklareerivad meedia vahendusel, et monument on saanud uue tähenduse. See loob uue institutsionaalse reaalsuse ning hoiakud ja arvamused hakkavad teisenema. Kuidas teisenenud Tehumardi mälestusmärk tegelikult tööle hakkab, näitab aeg.